20 000 ljööd vee all. Jules Verne

mõista.

      “Kapten Nemo,” ütlesin, “ma piirdun teie saavutuste konstateerimisega ega püüagi neid seletada. Nägin, kuidas “Nautilus” liikus “Abraham Lincolni” ees, ja tean, mida tema kiirusest arvata. Kuid liikumisest üksi on vähe. On vaja ka näha, kuhu liigutakse! Laeva peab saama juhtida paremale ja vasakule, üles ja alla! Kuidas suudate te tungida suurtesse sügavustesse, kus üha kasvavat survet mõõdetakse sadade atmosfääridega? Kuidas pöördute tagasi ookeani pinnale? Ja lõpuks, kuidas suudate hoida end teile vajalikus sügavuses? Võib-olla on minust ebadiskreetne kõike seda küsida?”

      “Sugugi mitte, härra professor,” vastas kapten pärast hetkelist kõhklust, “sest te ei lahku ju enam kunagi allveelaeva pardalt. Lähme salongi. See on meie tõeline töökabinet ning seal ütlen ma teile kõik, mis teil on vaja “Nautilusest” teada.”

      XIII

      MÕNINGAID ARVE

      Mõne hetke pärast istusime salongis diivanil, sigarid suus. Kapten asetas minu ette joonised, mis kujutasid “Nautiluse” läbilõikeid eest-, pealt- ja külgvaates, ning alustas kirjeldamist: “Siin, härra professor, näete laeva mitmesuguseid läbilõikeid. Ta kujutab endast piklikku silindrit, mille otsad on koonusekujulised. See tuletab väga meelde sigarit – kuju, mis ongi juba Londonis kasutusele võetud enamiku taoliste konstruktsioonide juures. Selle sigari pikkus ühest otsast teise on täpselt seitsekümmend meetrit, tema suurim laius kaheksa meetrit. Pikkuse ja laiuse suhe pole seega kümme ühe vastu nagu teie suurtel kiiraurikutel, kuid ta on küllaldane selleks, et kõrvale surutud vesi libiseks kergesti ta pinnal ega takistaks liikumist.

      Nende kahe mõõtme abil võite väga lihtsalt välja arvutada “Nautiluse” pindala ja ruumala. Välispinna suurus on tuhat üksteist ja nelikümmend viis sajandikku ruutmeetrit. Ruumala on tuhat viissada ja kaks kümnendikku kuupmeetrit, seega täieliku sukeldumise juures on tema kaal ja veeväljasurve tuhat viissada kuupmeetrit ehk tonni. Kui ma seda allveelaeva kavandasin, tahtsin, et ujudes oleks üheksa kümnendikku temast vee all ja ainult üks kümnendik ulatuks üle veepinna. Sellisel juhul oleks tema veeväljasurve ainult üheksa kümnendikku oma ruumalast ehk tuhat kolmsada viiskümmend kuus kuupmeetrit ja tema kaal sama palju tonne. Nii ei tohtinud ma “Nautilust” antud mõõtmete järgi konstrueerides seda kaalu ületada.

      “Nautilusel” on kaks keret, sisemine ja välimine, mis on omavahel ühendatud T-raudadega. See annab talle erakordse tugevuse. Tänu niisugusele kambrilisele ehitusele on ta survele niisama vastupidav, nagu oleks ta ühest tükist ja seest täis. Selline laevakere ei saa järele anda, kuna ta seisab koos mitte neetide abil, vaid iseenesest, kusjuures osade kokkumonteerimine on esmaklassiline. See võimaldab tal vastu panna ka kõige tormisematele meredele. Mõlemad “Nautiluse” kered on valmistatud terasplaatidest, mille erikaal on seitse ja kaheksa kümnendikku korda suurem vee erikaalust. Sisemise paksus on üle viie sentimeetri ning ta kaalub kolmsada üheksakümmend neli ja üheksakümmend kuus sajandikku tonni. Väliskere, mille juurde kuulub viiekümne sentimeetri kõrgune ja kahekümne viie sentimeetri laiune kiil – mis ise juba kaalub kuuskümmend kaks tonni –, mootorid, ballast, mitmesugused seadeldised, sisemised vaheseinad ja toed, kõik see kaalub kokku üheksasada kuuskümmend üks ja kuuskümmend kaks sajandikku tonni. Liites sellele kolmsada üheksakümmend neli ja üheksakümmend kuus sajandikku tonni, saamegi nõutavad tuhat kolmsada viiskümmend kuus ja nelikümmend kaheksa sajandikku tonni. On see arusaadav?”

      “Täiesti arusaadav,” vastasin.

      “Niisiis kui “Nautilus” sellises kaalus asub veepinnal, siis ulatub üks kümnendik temast välja. Kui nüüd minu käsutuses oleksid veereservuaarid, mille mahutavus vastaks sellele kümnendikule ehk saja viiekümnele ja seitsmekümne kahele sajandikule tonnile, siis pärast nende täitmist veega oleks allveelaeva veeväljasurve tuhat viissada seitse tonni ja ta vajuks täiesti vee alla. Nii see tegelikult toimubki, härra professor. Need reservuaarid on olemas ja asuvad laeva ninapoolses alumises osas. Kui ma avan kraanid, siis täituvad nad veega ja laev vajub vee alla.”

      “Hästi, kapten, kuid siin põrkame suurtele raskustele. Seda ma mõistan täiesti, et te vee alla vajute, aga kui te tahate sukelduda veelgi sügavamale, kas siis ei suru vesi teie laeva alt üles tugevusega, mis võrdub ühele atmosfäärile iga kolmekümne jala kohta, seega umbes ühele kilogrammile ruutsentimeetri kohta?”

      “Täpselt, mu härra.”

      “Järelikult tuleb teil terve “Nautilus” veega täita, sest suurtesse sügavustesse sukeldumiseks ei näe ma muud võimalust.”

      “Härra professor,” vastas kapten Nemo, “ei tohi segi ajada staatikat ja dünaamikat, muidu võite suuri vigu teha. Selleks et ookeanisügavustesse tungida, on tegelikult vaja üpris vähe jõudu kulutada, sest kehadel on kalduvus muutuda “süvamerelisteks”. Kuulake minu seletust.”

      “Kuulan teid, kapten.”

      “Kui ma tahtsin “Nautiluse” sukeldumiseks vajalikku kaalu määrata, siis tuli mul uurida merevee ruumala vähenemist olenevalt sellest, kui sügaval antud veekiht asub.”

      “Täiesti selge,” laususin selle peale.

      “Seejuures on teada, et vesi on, olgugi väga väikesel määral, aga siiski – kokkusurutav. Kõige viimaste arvutuste põhjal väheneb tema ruumala ainult ühe neljasaja kolmekümne kuue kümnemiljondiku võrra, kui rõhk tõuseb ühe atmosfääri võrra, tähendab, kui veekiht asub kolmekümne jala võrra sügavamal. Tuhandemeetrise sügavuse juures arvestaksin vastava veesamba survet sajale atmosfäärile, mis annab ruumala vähenemise ühe neljasaja kolmekümne kuue sajatuhandiku võrra. Seega peaksin kaalu sel määral suurendama, et allveelaev tuhande viiesaja seitsme ja kahe kümnendiku tonni asemel kaaluks tuhat viissada kolmteist ja seitsekümmend seitse sajandikku tonni. Järelikult suureneks kaal ainult kuue tonni ja viiekümne seitsme sajandiku võrra.”

      “Ainult?”

      “Ainult, härra Aronnax, ja seda arvestust on kerge kontrollida. Seejuures on mul sajatonnise mahutavusega tagavarareservuaarid, nii et võin sukelduda üsna suurtesse sügavustesse. Kui ma tahan taas veepinnale tõusta, siis piisab ainult tagavarareservuaaride tühjendamisest. Kui ma aga tahan, et “Nautilus” tõuseks ühe kümnendiku võrra üle veepinna, siis pean kõik reservuaarid täielikult tühjendama.”

      Mul polnud midagi vastu öelda arutlustele, mis tuginesid kindlatele arvudele.

      “Nõustun teie arvutustega, kapten, ning minu poolt oleks ebaviisakas eitada seda, mida praktika iga päev tõestab. Kuid mulle tundub, et siin tekivad reaalsed raskused.”

      “Millised, mu härra?”

      “Tuhande meetri sügavuses on surve “Nautiluse” seintele sada atmosfääri. Kui te nüüd tahate oma lisareservuaarid allveelaeva kaalu kergendamiseks ja pinnale tõusmiseks tühjendada, siis peavad teie pumbad ületama surve, mis on sada kilogrammi ruutsentimeetrile. Selleks vaja võimsust…”

      “Mida ainult elekter on võimeline andma,” ütles kapten Nemo kiiresti. “Kordan teile, mu härra, et minu elektrimootorite võimsus on peaaegu piiritu. “Nautiluse” pumbad on erakordselt tugevad, milles võisite isiklikult veenduda, kui kaks veejuga koskedena “Abraham Lincolni” tekile langesid. Lisareservuaare kasutan ma muide ainult keskmiste sügavuste, see on tuhande viiesajast kuni kahe tuhande meetri saavutamiseks, sedagi peamiselt masinate säästmiseks. Kui mul aga tuleb tahtmine külastada ookeani sügavamaid kihte nii umbes kahe või kolme miili sügavuses, siis kasutan ma selleks mõneti aeganõudvamaid, kuid niisama kindlaid meetodeid.”

      “Milliseid nimelt, kapten?” küsisin.

      “Sellega seoses pean teile muidugi seletama, kuidas “Nautilust” juhitakse.”

      “Ootan kannatamatult, et seda teada saada.”

      “Selleks, et pöörata laeva tüürpoordi või pakpoordi, seega ristlemiseks horisontaalses tasapinnas, kasutan ma tavalist, laia lehega tüüri laeva ahtris, mida pööratakse rooliratta ja plokkide abil. Kuid ma võin “Nautilust” juhtida ka vertikaalses tasapinnas – alt üles ja ülevalt alla – kahe