20 000 ljööd vee all. Jules Verne

kui asjatundmatud inimesed usuvadki erakordsetesse komeetidesse, mis läbivad maailmaruumi, või siis veeuputuseelsetesse koletistesse, kes elavad maakera sisemuses, siis olgu sellega kuidas on, kuid astronoomid ja geoloogid ei usu ometi sääraseid väljamõeldisi. Nii ka vaalapüüdjad. Olen oma elus jahti pidanud paljudele vaalalistele, aga nii suured ja hästi varustatud kui nad ka pole, poleks nad iialgi suutnud oma saba ja sarvedega purustada auriku terasplaate.”

      “Aga, Ned, eks kõnelda ju laevadest, millest narvali kihv on täiesti läbi tunginud?”

      “Võimalik, et need olid puulaevad,” vastas kanadalane, “kuid ma pole seda kunagi näinud. Seni kui pole vastupidiseid tõendeid, eitan ma, et vaalad, kašelotid või narvalid võiksid tekitada niisuguseid purustusi.”

      “Kuulake mind, Ned…”

      “Ei, härra professor, ei. Kõike mida soovite, ainult mitte seda. Võib-olla on see mõni hiigelpolüüp?..”

      “See on veelgi võimatum, Ned. Polüüp ehk peajalgne on vaid mollusk, limune, ja see nimi ise osutab aine vähesele vastupidavusele, millest ta koosneb. Olgu ta kas või viiesaja jala pikkune, see polüüp, aga kui ta ei kuulu selgroogsete klassi, siis on ta ikkagi täiesti ohutu niisugustele laevadele nagu “Scotia” või “Abraham Lincoln”. Seega tuleb kraakenite ja teiste taoliste monstrumite vägitegusid pidada ikkagi muinasjuttudeks.”

      “Seega siis, härra loodusteadlane,” jätkas Ned küllaltki pilklikul toonil, “jääte uskuma tohutu suure vaalalise olemasolusse…?”

      “Jah, Ned, kordan seda teile veendumusega, mis põhineb asjade loogikal. Usun võimsa kehaehitusega imetaja olemasolusse, kes kuulub selgroogsete alamhõimkonda, nagu vaalad, kašelotid ja delfiinid, ning omab äärmiselt suure löögijõuga sarvjat kihva.”

      “Hm!” tegi vaalakütt ja raputas pead sellise näoga, et nagunii ei lase ta end veenda.

      “Pange tähele, auväärt kanadalane,” jätkasin ma, “et kui taoline loom on olemas, kui ta elutseb ookeani põhjas ja viibib mitme miili sügavuses vee all, siis peab tal ilmtingimata olema niisugune organism, mille tugevust on üldse raske millegagi võrrelda.”

      “Ja mispärast peaks tal nii tugev organism olema?”

      “On vaja tohutut jõudu, et viibida sügavates veekihtides ja taluda vee rõhumist.”

      “Kas tõesti?” küsis Ned ja vaatas mulle silma pilgutades otsa.

      “Aga muidugi, ja mõningad arvud tõestavad teile seda suurema vaevata.”

      “Ah arvud või?” ühmas Ned. “Arvudega võib kõike teha!”

      “Äriasjus küll, kuid mitte matemaatikas. Parem kuulake mind, Ned. Oletame, et õhurõhule vastab kolmekümne kahe jala kõrguse veesamba raskus. Tegelikult on veesamba kõrgus küll veidi väiksem, sest merevee erikaal on suurem magevee omast. Hästi! Kui te nüüd sukeldute, Ned, siis kui mitu korda kolmekümne kahe jala sügavuses te viibite, nii mitu korda tugevamat survet õhurõhuga võrreldes peab taluma teie keha. See aga tähendab seda, et nii mitu kilogrammi on rõhumine teie keha välispinna igale ruutsentimeetrile. Järelikult on kolmesaja kahekümne jala sügavuses rõhk kümme atmosfääri, kolme tuhande kahesaja jala sügavuses – sada atmosfääri ja kolmekümne kahe tuhande jala, see on umbes kahe ja poole ljöö sügavuses – tuhat atmosfääri. See aga tähendab, et kui te saavutaksite ookeanis niisuguse sügavuse, siis langeb teie keha välispinna igale ruutsentimeetrile tuhandekilone surve. Aga kas te teate ka, armas Ned, mitu ruutsentimeetrit on teie keha pindala?”

      “Ei tea arvatagi, härra Aronnax.”

      “Umbes seitseteist tuhat.”

      “Nii palju?”

      “Kuna tegelikult on õhurõhk veidi suurem kui üks kilogramm ruutsentimeetrile, siis teil oma seitsmeteistkümne tuhande ruutsentimeetriga tuleb praegu taluda survet, mis võrdub seitsmeteistkümne tuhande viiesaja kuuekümne kaheksa kilogrammiga.”

      “Ilma et ma seda märkaksin?”

      “Ilma et te seda märkaksite. Ja kui see teid ei lömasta, siis ainult seepärast, et õhk rõhub seestpoolt väljapoole sama tugevusega. Sellest siis ka sise- ja välisrõhu täielik võrdsus, mis teineteist tasakaalustades võimaldavad hõlpsasti taluda atmosfääri survet. Vees aga on lood hoopis teisiti.”

      “Jah, nüüd ma mõistan,” ütles Ned, kes oli muutunud tähelepanelikumaks, “sest vesi, mis meid ümbritseb, ei tungi meie sisemusse.”

      “Täpselt nii, Ned. Seega kolmekümne kahe jala sügavuses allpool veepinda on rõhk 17 568 kilogrammi, 320 jala sügavuses aga kümme korda suurem, seega 175 680 kilogrammi, kolme tuhande kahesaja jala sügavuses – sada korda tugevam, seega 1 756 800 kilogrammi, ja lõpuks kolmekümne kahe tuhande jala sügavuses tuhat korda tugevam, mis teeb 17 568 000 kilogrammi. See aga tähendab, et teid litsutakse laiaks nagu vesipressi plaatide vahel!”

      “Kurat võtku!” ütles Ned.

      “Niisiis, mu auväärt vaalakütt, kui mitmesaja meetri pikkused ning vastava paksusega selgroogsed suudavad taluda nii suurt sügavust hoolimata sellest, et nende keha pindala on mitu miljonit ruutsentimeetrit, siis peavad nad olema suutelised taluma survet, mis ulatub miljarditesse kilogrammidesse. Arvutage siis ise välja, milline peab olema nende luustiku tugevus, nende organismi võimsus, et välja kannatada nii suurt survet!”

      “Nad peavad sellisel juhul olema tehtud kaheksatollistest terasplaatidest nagu soomusfregatidki,” vastas Ned.

      “Teil on õigus, Ned, ja mõelge nüüd hävitustööle, mida võib põhjustada säärane mass, kui ta kiirrongi kiirusega vastu laevakeret tormab.”

      “Jah… tõepoolest… võib-olla,” vastas kanadalane, lüües minu toodud arvude mõjul kõikuma, kuid tahtmata veelgi alistuda.

      “Tore, kas ma veensin teid?”

      “Te veensite mind ainult selles, härra loodusteadlane, et kui niisugused loomad merepõhjas elaksid, siis peaksid nad olema nii tugevad, nagu te ütlesite.”

      “Aga kui neid pole, kangekaelne vaalakütt, kuidas seletaksite säärasel juhul “Scotiaga” juhtunud õnnetust?”

      “Võib-olla on see…” alustas Ned kõhklevalt.

      “Minge ikka!”

      “Seepärast et… see pole tõsi!” ütles kanadalane lõpuks, korrates enese teadmata Arago27 kuulsat lauset.

      Kuid see vastus kõneles ainult vaalaküti kangekaelsusest ja ei millestki muust. Sellel päeval ei viinud ma asja kaugemale. “Scotiaga” toimunud katastroofi ei saanud eitada. Lekk oli olemas, sest teda oli vaja sulgeda. Arvan, et augu olemasolu ei vaja kindlamat tõestust. Seejuures oli see lekk vaid asja üks külg, sest teda polnud tekitanud ei karid ega veealused relvad. Järelikult pidi selle olema põhjustanud mingi looma terav kihv.

      Seega minu arvates, kui lähtuda ülaltoodud arutlustest, pidi see loom kuuluma selgroogsete alamhõimkonda, imetajate klassi ning vaalaliste seltsi. Mis puutub looma sugukonda, siis olgu ta siis vaal, kašelott või delfiin; samuti jäi tema kuuluvus mingisse perekonda veel lahtiseks ning pidi selguma edaspidi. Selleks tuli loom lahata, milleks omakorda oli vaja ta kinni püüda, aga enne seda oli tarvis teda harpuuniga tabada ja see oli Ned Landi asi. Selleks et teda harpuuniga tabada, oli vaja teda näha, mis oli meeskonna ülesanne. Viimane aga olenes omakorda juhusest.

      V

      HEA ÕNNE PEALE!

      “Abraham Lincolni” reis jätkus mõne aja jooksul ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Siiski andis üks soodus juhus Ned Landile võimaluse demonstreerida oma võrratut osavust ja näitas ühtlasi, millist suurt usaldust ta pälvis.

      Falklandi saarte kohal ulgumerel astus fregatt ühendusse ameerika vaalapüüdjatega, kellel aga polnud mingeid andmeid otsitavast narvalist. Üks neist – see oli “Monroe” kapten – teadis, et Ned Land viibis “Abraham Lincolni” pardal, ning palus tema abi parajasti

27

Arago, Dominique-François (1786–1856) – tuntud prantsuse füüsik, astronoom ja poliitik.