20 000 ljööd vee all. Jules Verne

kõrval ja vaatas enda ette. Kogu laeva meeskond asus laialipillatuna vantidel ja vaatles silmapiiri, mis pimenedes vähehaaval koomale tõmbus. Ohvitserid püüdsid oma ööbinoklitega läbi kasvava pimeduse tungida. Aeg-ajalt valgustas tumedat ookeani mõni kuukiir, mis langes läbi pilu kahe pilve vahel. Siis neelas öö viimase valguskuma.

      Conseil’d jälgides pidin möönma, et see tubli poiss allus äärmiselt vähe üldistele meeleoludele. Vähemalt näis mulle nii. Võib olla, et nüüd esmakordselt ka tema närvid värisesid pisut ootusärevusest.

      “Noh, Conseil,” ütlesin ma, “viimane võimalus pista tasku kaks tuhat dollarit.”

      “Kui härra lubab, siis ütleksin talle, et ma pole kunagi neile kahele tuhandele dollarile lootnud,” vastas Conseil. “Ühendriikide valitsus oleks võinud sama hästi pakkuda sada tuhat dollarit, ilma et ta sellest vaesemaks oleks jäänud.”

      “Sul on õigus, Conseil. Lõpuks on see ikkagi üks rumal lugu, millesse oleme end liiga kergemeelselt mässinud. Kui palju raisatud aega ja kasutuid erutusi! Juba kuue kuu eest oleksime võinud olla tagasi Prantsusmaal…”

      “Härra väikeses korteris, härra muuseumis!” sõnas Conseil. “Ja härra kivistised oleksid mul juba liigitatud! Ja härra babirussa oleks juba puuris ning kõik pealinna uudishimutsejad käiksid teda Jardin des Plantes’is vaatamas.”

      “Nii see on, Conseil, rääkimata sellest, et nüüd hakatakse meid pilkama.”

      “Kindlasti,” vastas Conseil rahulikult. “Arvan, et härra üle hakatakse naerma. Ja peab ütlema, et…”

      “Ütle aga julgesti, Conseil.”

      “Eks härra saa, mis ta on ära teeninud!”

      “Tõsi!”

      “Kui kellelgi on au olla teadlane nagu härra, siis ei panda mängu oma…”

      Conseil ei jõudnud oma komplimenti lõpetada. Keset üldist vaikust oli kuulda hüüdu. See oli Ned Landi hääl, ja Ned Land hüüdis: “Ahoi! Otsitav ese lei pool traaversis!”

      VI

      TÄIEL AURUL

      Selle hüüde peale tormas kogu meeskond vaalaküti juurde: kapten, ohvitserid, pootsmanid, madrused ja jungad, isegi insenerid lahkusid masinate juurest ja kütjad jätsid oma ahjud. Käsk peatumiseks oli antud ja fregatt liikus edasi veel ainult hoo mõjul.

      Valitses pilkane pimedus, ja kui head kanadalase silmad olidki, ometi ei suutnud ma mõista, kuidas võis ta näha ja mida ta õieti nägi. Mu süda peksis lõhkemiseni. Ned Land polnud eksinud, ja me kõik nägime seda, millele ta käega osutas.

      Kahe kaabeltau kaugusel “Abraham Lincolni” tüürpoordist näis meri olevat altpoolt valgustatud. Polnud kahtlust, et see polnud lihtsalt merehelendus. Koletis asus mõne sülla sügavuses vee all ja kiirgas välja väga tugevat seletamatut valgust, millest kõnelesid paljude kaptenite teated. Sellist suurepärast kiirgust võis põhjustada ainult mingi väga tugev valgusallikas. Helendus moodustas veepinnal tohutu suure pikliku ovaali, mille keskel asus eriti hele tulipunkt, kuna äärte poole helendus järkjärgult nõrgenes.

      “See on ainult fosforestseerivate olendite kogu,” hüüdis üks ohvitseridest.

      “Ei, mu härra,” vastasin veendunult, “ei oherdkarbid ega meritünnikesed tekita nii tugevat valgust. See aga on põhiliselt elektrivalgus… Pealegi, vaadake, vaadake! Ta muudab oma asukohta! Ta liigub edasi, nüüd tagasi! Ta tormab meie peale!”

      Fregatil tõusis üldine kära.

      “Vaikust!” karjus kapten Farragut. “Rool vasakule! Masinad, tagasikäik!”

      Madrused tormasid roolikambrisse, insenerid masinate juurde. Silmapilkselt anti tagasikäik ja “Abraham Lincoln” joonistas paremale küljele kaldudes merepinnale poolkaare ning keeras end ringi.

      “Rool otse! Edasi!” kõlas kapten Farragut’ käsklus.

      Kui need käsklused olid täidetud, eemaldus fregatt kiiresti helendavast fookusest.

      Ei, ma eksisin. Ta tahtis eemalduda, kuid üleloomulik olend lähenes kahekordse kiirusega.

      Me kõik olime hingetud. Pigem hämmastus kui hirm sundis meid seisma vaikselt ja liikumatult. Loom jõudis meile mängleva kergusega järele. Ta tegi ringi ümber fregati, mis sõitis neljateistkümnesõlmelise kiirusega, ja valas meid üle oma elektrivalgusega nagu hõbedase tolmuga. Siis eemaldus ta meist kahe või kolme miili kaugusele, jättes enda järele helendava joa, mida võiks võrrelda aurupilvega kiirrongi veduri taga. Siis äkki kuskilt silmapiiri hämaralt veerelt, kuhu ta oli hoovõtuks taganenud, sööstis ta hirmuäratava kiirusega “Abraham Lincolni” poole, peatus ootamatult kahekümne jala kaugusel laevast ja kustus. See tähendab, et ta ei sukeldunud, sest sel juhul oleks valgus kadunud pikkamisi. Nüüd aga kadus see äkki, otsekui oleks valgusallikas äkki kustunud! Siis ilmus ta uuesti nähtavale teisel pool laeva. Kas ta oli ümber laeva sõitnud või end kiilu alt läbi libistanud, see jäi selgusetuks. Iga hetk võis toimuda kokkupõrge, mis oleks saanud meile saatuslikuks.

      Samal ajal üllatasid mind fregati manööverdused. Ta ei rünnanud, vaid põgenes. Tema, kes pidi jälitama, oli jälitatu. Ma ütlesin seda kapten Farragut’le. Tema nägu, mis tavaliselt oli ükskõikne, väljendas hüüd ülimat hämmastust.

      “Härra Aronnax,” vastas ta mulle, “ma ei tea, millise hirmsa elajaga mul tegemist on, ja säärases pimeduses ei taha ma oma fregatti ettevaatamatult hädaohtu saata. Pealegi – kuidas seda tundmatut rünnata, kuidas end kaitsta? Ootame hommikut, ja osad vahetuvad.”

      “Ega te ei kahtle enam olendi loomuses, kapten?”

      “Ei, härra, see on kindlasti mingi hiigelnarval, lisaks veel elekternarval.”

      “Võib-olla talle ei võigi läheneda nagu elekterangerjale või elekterraile!” lisasin ma.

      “Väga võimalik,” vastas kapten. “Ja kui ta on varustatud hävitava elektrilöögi võimega, siis on see tõepoolest kõige kohutavam olend, kelle looja iial on teinud. Seepärast, mu härra, olengi ettevaatlik.”

      Kogu meeskond oli öö otsa jalul. Keegi ei mõelnudki magamisele. “Abraham Lincoln”, mis ei suutnud oma vastasega kiiruses võistelda, aeglustas käiku, olles aga pidevalt paraja auru all. Sama tegi ka narval, õõtsudes fregati kõrval lainetel ja olles nähtavasti otsustanud võitlustandrilt mitte lahkuda.

      Südaöö paiku ta kadus, õigemini küll “kustus” nagu mõni suur jaaniuss. Kas ta põgenes? Seda võis küll karta, aga mitte loota. Ja juba seitse minutit enne kella ühte kuuldus kõrvulukustavat vihinat, mida võis tekitada ainult määratu jõuga purskuv veejuga.

      Kapten Farragut, Ned Land ja mina olime sellal puubil, püüdes ahnete pilkudega läbi pimeduse tungida.

      “Ned Land,” küsis komandör, “kas olete sageli kuulnud valaskalu möirgavat?”

      “Sageli, mu härra, kuid iialgi pole seda teinud vaalad, kelle nägemine oleks mulle sisse toonud kaks tuhat dollarit.”

      “Tõepoolest, teil on õigus preemiale,” lausus selle peale komandör, “kuid öelge mulle, kas see on sama hääl, mida vaalad teevad, pursates oma sõõrmeist vett?”

      “Sama, mu härra, kuid võrratult tugevam. Seepärast pole siin eksitust karta. Meie läheduses on kindlasti mõni vaalaline. Teie loaga, mu härra, ütleme talle homme koidu ajal paar tõsist sõna.”

      “Kui tal on tuju teid kuulata, isand Land,” laususin kahtleval toonil.

      “Kui jõuan talle nelja harpuuni kaugusele, siis peab ta mind kuulama!” heitis kanadalane vastu.

      “Kuid selleks, et saaksite talle läheneda, pean vist andma teie käsutusse vaalapüügipaadi?” küsis kapten.

      “Kindlasti, mu härra.”

      “See oleks meeste eludega mängimine.”

      “Ka minu elu on mängus!” vastas kanadalane