Peidetud süda. Barbara Cartland

Roberti käsk, mileedi. Need daamid saabusid äsja.”

      “Daamid, sellisel kellaajal!”

      Hääl oli nüüd pahur. Kui Sylvia ja Lucy lähemale astusid, kummardus vanadaam ettepoole ja vaatas neid.

      “Tulge siia. Kes te olete ja kust te tulete?”

      Sylvia kuuletus ja astus Lucyl käest kinni hoides voodile lähemale. Lapse müts rippus ikka veel seljal ja Sylvia taipas, et pärast esimest uurivat pilku kinnitusid vana daami silmad Lucyle. Nad nihkusid suurele voodile aina lähemale. Kummalgi pool voodit olid suured hõbedast kandelaabrid ja mõlemas põles vähemalt tosin küünalt. Nende valguses nägi Sylvia arvututesse lokkidesse sätitud valge juuksekuhila keskel kongus nina ja tumedate läbitungivate silmadega vana, närtsinud nägu. Leedi Clementinal oli õlgadel naaritsanahkne keep ning tema kondised ja teravaotsalised sõrmed oli kaunistatud paljude sätendavate sõrmustega. Randmel välgatasid samuti teemandid ja tema kõhna kollase kaela ümber oli kolm rida uhkeid pärle.

      Lähimal vaatlusel oli raske uskuda, et keegi võis teda isegi eemalt väikeseks pidada. Vana daam oli võimuka olekuga. Voodis istuva ja kiirel käskival moel kõneleva väikese kogu juures oli midagi jõulist. Sylvia vaatas teda ja tundis hirmu. See on naine, kes võib olla väga jõhker, kes saab oma tahtmise iga hinna eest, kes ei tunne armu mitte kellegi suhtes ega palu armu ka endale, mõtles neiu.

      Kuna leedi Clementina tekitas tema sääraseid tundeid, ei olnud Sylvia ka järgmiseks käsuks valmis.

      “Selgitage, miks te siin olete.”

      Nüüd vaatas leedi Clementina talle otsa. Sylvia tundis, kuidas tumedate silmade pilk teda puurib, pannes tähele vähimaidki pisiasju tema välimuses.

      “See on Lucy,” alustas Sylvia ning mõistis, et tema hääl on ebakindel ja kummaliselt nõrk. “Tema ema, keda mina tundsin proua Cuninghamina, suri eile. Tema viimaseks sooviks oli, et ma tooksin lapse siia – isa juurde.”

      “Väikese üllatusena, eks?”

      Sylviale tundus, et närbunud huultel väreles kerge muie ja siis hüüatas leedi Clementina vastust ootamata: “Bateson, ära kuula pealt, vaid kutsu hoidja siia.”

      “Jah, mileedi.”

      Leedi Clementina jätkas vaikselt, nagu iseendaga kõneldes: “Nii et Alice on surnud? Ma ei arvanudki, et ta kaua elab, aga laps üllatab mind. Ma ei uskunud, et ta suudab lapse ilmale tuua. Aga tüdruk on Roberti oma.”

      “Sa oled selles siis kindel?”

      Ukselt kostnud rahulik hääl ehmatas Sylviat. Ta pöördus ja nägi Sir Robertit, kes ilmus varjust küünlavalguse kätte, pikk, kena ja Sylvia meelest uskumatult kõrk.

      Leedi Clementina naeris ebameeldivalt, peaaegu kõkutavalt.

      “Oled sa teda vaadanud, Robert? Neist juustest ei saa mööda vaadata! Alice sai oma kättemaksu. Me võime olla vaid tänulikud, et see pole poiss.”

      “Ma arvasin, et see oleks sinu probleemid suurema kärata lahendanud,” vastas Sir Robert.

      Ta astus kamina juurde ja jäi seisma, selg tule poole.

      “Selline poeg, kelle Alice oleks suutnud ilmale tuua, poleks Sheldon Hallile sobinud,” sõnas leedi Clementina. Sylviale tundus, et see oli ammune vaidlus.

      “Minu meelest ütlesid sa alati, kallis ema, et Alice ei suuda üldse last ilmale tuua,” jätkas Sir Robert leebelt. “Ja ometi tundub, et sa eksisid.”

      Ema ja poeg vaatasid teineteist kummaliselt. Kas täis vihkamist? arutles Sylvia, tundes väsimust ning et pika reisi ja võõra ümbruse mõju ajab teda segadusse, tekitades imelikke mõtteid.

      Samal hetkel hakkas Lucy hädaldama: “Ma olen väsinud. Ma tahan juua. Oh, preili Wace, lähme koju.”

      Sylvia laskus põlvili ja pani käed lapse ümber.

      “Pole viga, kullake,” lohutas ta.

      Ta vaatas üle lapse kummargil pea leedi Clementina poole.

      “Me oleme varahommikust saadik reisinud. Kas ma tohin Lucy magama panna?”

      “Lapse jaoks on aeg hiline. Iga tobu näeb seda. Kus hoidja on? Ma lasin ju teda kutsuda.”

      Uksele koputati.

      “Sisse, sisse,” käsutas leedi Clementina ärritunult ja kui naine oli sisse astunud, lisas: “Oh, seal te oletegi, hoidja. Usun, et Bateson rääkis, mis juhtus, nii et mina ei pea midagi selgitama. Pange see laps magama ja preili…” Ta vakatas.

      “Wace,” ütles Sylvia. “Sylvia Wace.”

      “…tuleb teiega. Tooge ta pärast siia tagasi. Mul on talle hulk küsimusi.”

      “Jah, mileedi.”

      Hoidja astus edasi. Sylvia nägi kergendust tundes, et too oli umbes kuuekümneaastane ja tema kortsudeta ümaral näol oli lahke naeratus. Tema lopsakas rind ja ümarad käsivarred olid justkui laste äiutamiseks loodud ning tema valge mütsike ja tagasihoidlik põll tundusid kuidagi kodused. “Ainus inimlik olevus, keda ma seni selles majas näinud olen,” mõtles Sylvia endamisi, tõusis, võttis Lucy sülle ja läks hoidja kannul toast välja. Laps nuttis natuke, kui nad mööda koridore kõndisid, aga ta magas juba enne, kui nad ta riidest lahti said.

      “Ma jään tema juurde,” ütles hoidja. “Armuline proua tahab teid näha.”

      Nad olid Lucy koos riidest lahti võtnud ja tõstsid nüüd lapse asju kohvrist välja. Sylviale tundus, et see naine meeldib talle ja ta võib teda usaldada.

      “Ma olin Sir Roberti hoidja,” selgitas naine. “Ja ma oleksin selle tüdruku kõikjal ära tundnud. Kui tema juuksed lühikeseks lõigata, olekski ta nagu Sir Robert poisikesena ja ta oli maailma armsaim laps.”

      Sylvia oleks tahtnud öelda: “Kahju, et ta on täiskasvanuks saades nii palju muutunud,” sest nüüd ta teadis, et Sir Robert hirmutab teda. Mehes oli midagi ebainimlikku, nagu ka tema emas. “Võib-olla on asi selles, et ma pole sellise positsiooniga inimestega harjunud,” arvas Sylvia alandlikult, ometi teades, et see pole tõsi. Neis kahes oli midagi kummalist, peaaegu sünget, ja ehkki Lucy magamistuba oli soe ja mugav ning hoidja lobises sõbralikult ja Sylvia mõistis, et ta ehk kujutab endale asju ette, tõmbus ta siiski sisimas hirmunult kokku mõttest, et peab veel kord leedi Clementina ja Sir Roberti ette astuma. See aga ei takistanud tal käsi pestes ja juukseid kammides hoidjale vaikselt ja vapralt ütlemast, et ta pole selleks sugugi valmis. Peegelpilt rahustas teda pisut. Vähemalt välimuse pärast ei pidanud ta häbenema. Ent sellegipoolest tundis ta end äärmiselt tähtsusetuna, kui ta hoidja kõrval läbi pikkade koridoride tagasi leedi Clementina magamistuppa läks. Hoidja jättis ta ukse taha.

      “Koputage,” ütles ta. “Kõik läheb hästi.”

      Tema naeratus oli rahustav, ent Sylvia ei tundnud end sugugi kindlalt. Ta koputas, aga keegi ei vastanud. Ta kuulatas pingsalt läbi paksu tammepuust ukse ning kuulis hääli: leedi Clementina oma ja teist, madalamat, vaiksemat, ometi peaaegu sama häirivat.

      “Nii et Sir Robert on ikka veel siin,” mõtles ta ja arutles, mis oli saanud mehe külalistest. Sylvia oleks ära läinud, kartes neid segada, sest esimest koputust ei kuuldud, aga siis lendas uks lahti.

      “Arvasingi, et kuulsin koputust,” tähendas Sir Robert. “Ema, preili Wace on siin.”

      “Las tuleb sisse,” vastas leedi Clementina ja kui Sylvia lähemale astus, lisas: “Te olite kaua ära. Oleksite võinud lasta hoidjal lapse magama panna.”

      “Tahtsin tema eest ise hoolitseda,” sõnas Sylvia leebelt. “Võimalik, et Lucy oleks minu järele küsinud.”

      “Hmm.” Leedi Clementina tõi kuuldavale ebamäärase häälitsuse ja viipas voodi kõrval oleva tooli poole. “Istuge.”

      Sylvia kuuletus, tundes end nagu pahandust teinud teenija.

      Sir Robert seisis taas kamina ette.

      “Nii,” alustas