Peidetud süda. Barbara Cartland

laps,” lausus proua Bootle vaikselt. “Aga sa annad ju endast parima.”

      “Te teate, et annan,” lubas Sylvia. “Ma tahan teid tänada, proua Bootle, aga ma ei leia õigeid sõnu.”

      “Polegi vaja,” tõrjus proua Bootle.

      “Isegi kui sellest midagi välja ei tule,” jätkas Sylvia tõsiselt, “isegi kui ma pean Lucy Sheldon Halli jätma ja ise tagasi tulema, on mul väike hingetõmbehetk, enne kui pean minema… onu Octaviuse juurde.”

      Ta mõtles tahtmatult sellele, mida tema onu ütleks, kui näeks teda võtmas endale riideid naiselt, kes oli vaevu tund aega surnud olnud, teades, et Sylvia kavandab reisi enne, kui tema ema on korralikult maetud ning loodab kogu hingest, et ei pea oma onu enam kunagi nägema. Sylvia võitles otsustavalt oma sisemiste hirmudega.

      “Proua Bootle,” ütles ta paluvalt, “rääkige, mida te teate proua Cuninghamist ja… Sir Robert Sheldonist.”

      Proua Bootle võttis keebi seljast ja riputas tooli seljatoele kuivama. Siis vajus ta aeglaselt tugitooli ning hakkas saapanööre avama. Kui ta oli saapad ära võtnud, sirutas ta sukkades jalad leegi poole ja ohkas õndsalt.

      “Alustame algusest,” ütles ta vaikselt. “Proua Cuningham kolis siia kaks aastat tagasi. Ta ostis maja, kus sa täna käisid, ja asus sinna koos väikese tütrega elama. Alguses räägiti temast linnas päris palju. Inimesed ei teadnud, kas teda külastada või mitte ja püüdsid välja uurida, kes ta on ja kust tuli. Varsti pärast proua Cuninhgami saabumist palus doktor Dawson mul tema eest hoolitseda. Asi polnud kuigi tõsine – lihtsalt külmetus, nii et proua pidi mõne päeva voodis veetma ja ta ei tahtnud meditsiiniõde kohale kutsuda.

      Kohe kui ma teda nägin, sain aru, et tema tervis on väga hullus seisus. Paar päeva hiljem tunnistas ta mulle, et oli käinud kahes sanatooriumis ja kolis Poolbrooki, kuna siinne õhk pidavat rinnahädade puhul kasuks tulevat. Rääkisin sellest saladuskatte all doktor Dawsonile ja ta vaatas proua järgmise visiidi ajal läbi. Ta avastaski, et proua kopsudes on äge põletik. Proua teadis isegi, et terveks teda ravida ei saa, et ta peab elama rahulikult ja lootma parimat. Noh, varsti sain ma veel midagi teada. Selgus, et proua Cuningham ei tahagi elada. “Ma olen elanud, Bootle,” kordas ta ikka ja jälle. “See oli lõbus, aga mulle pole enam midagi jäänud.”

      Tookord ei öelnud ta rohkem midagi, aga ümberkaudsetes majades käies sain peagi üht-teist teada. Proua Cuningham polnudki proua Cuningham. Ta oli leedi Sheldon, aadliku abikaasa. Ta oli mehe juurest põgenenud noore härrasmehega, kelle nimi oli Cuningham. Nad reisisid mitu aastat mandril ringi ja lõbutsesid koos korralikult. Hiljem, kui ma proua Cuninghami paremini tundma õppisin, rääkis ta ka ise oma elust. Algul lipsas tal kogemata mõni lause üle huulte ja ühel päeval ütles ta: “Bootle, ma võin sinuga rääkida. Sa oled kaastundlik, mida ei saa öelda enamiku naiste kohta. Olen terve elu naisi kartnud,” jätkas ta, “aga mehed on olnud minu vastu lahked, jah, lahked ja kenad – välja arvatud minu abikaasa – minu tõeline abikaasa.” Ta naeris kibestunult ja ma küsisin julgelt: “Mis sai härra Cuninghamist, proua?”

      “Härra Cuninghamist?” kordas ta. “Ah soo, tema läks tagasi oma suguvõsa juurde lugupeetud elu elama. Kadunud poeg tänapäevastes riietes! Vaata, Bootle, ta ei saanud minuga abielluda, ehkki alguses tahtis, see vaeseke. Minu abikaasa ei andnud mulle lahutust. Sir Robert on selline karm, lepitamatu ja julm, kui vaja. Aga ma vihkan hoopis tema ema. Ma ei oska leedi Clementinat kirjeldada. Ta on kohutav – ebainimlik! Ma põgenesin tema pärast.””

      “Ah soo,” segas Sylvia vahele, “seda proua Cuningham üritaski öelda enne… surma.”

      “Ta rääkis seda alati,” märkis proua Bootle. “See muutus talle kinnisideeks – haigetega on nii. Ta vihkas oma ämma. Ta ütles koguni, et leedi Clementina oli see, kes soovitas tal noore härra Cuninghami lähenemiskatsetele tähelepanu pöörata. Aga kindel see pole, sest haiged inimesed kujutavad imelikke asju ette. Igatahes ta põgenes Cuninghamiga ja nad olid õnnelikud, kuni proual oli tervist elada säärast elu. Siis ta haigestus – tema tervis ei saanud üleüldse tugev ollagi –, mees andis talle piisavalt raha, et ta saaks mugavalt ära elada ja nad läksid lahku. Minu arvates tüdines mees lihtsalt temast ära, saades teada, kui haige ta on, see vaene daam. Vähesed mehed taluvad haigeid pikka aega, nad tüdinevad ära. Ega neid süüdistada saagi. Ent ehkki proua Cuningham käitus vapralt, tundus mulle, et ta oli otsustanud surra sel hetkel, mil mees ta maha jättis. Tal polnud enam midagi teha. Haigena ei olnud tal enam uut meest kuskilt võtta ja millises seltskonnas teda ikka kahel käel vastu võetaks või milline lugupeetud isik tema sõber olla tahaks?”

      “Ja laps?” küsis Sylvia.

      “Sellega on segane lugu,” vastas proua Bootle. “Minu teada sündis Lucy pärast seda, kui tema ema härra Cuninghamiga põgenes. Aga ta rõhutas alati, et Lucy pole Cuninghami laps.”

      “Aga mis siis saab,” päris Sylvia hirmu tundes, “kui Sir Robert Sheldon keeldub Lucyt enda juurde võtmast ja väidab, et ta pole tema tütar?”

      Proua Bootle kehitas õlgu.

      “Me peame lootma parimat, kullake. Sa kuulsid ju prouat: sa pead Lucy igal juhul sinna jätma.”

      “Jah… aga…” vaidles Sylvia.

      “Pole mõtet sellele praegu mõelda.”

      Proua Bootle kummardus, võttis saapad ja pani jalga.

      “Ma pean nüüd koju minema hakkama,” ütles ta viimaks. “Mul pole enam rohkem midagi rääkida ja oletused meid ei aita. Sa pead kannatlik olema. Mine voodisse ja proovi magada. Tule varahommikul lapsele järele. Sa tahad ju lahkuda enne, kui su onu saabub.”

      “Seda küll,” tunnistas Sylvia. Ka tema tõusis, aga ta pilk peatus kanapeel olevatel riietel.

      “Kas olete kindel, proua Bootle?” küsis ta ega pidanud selgitama, mida ta silmas pidas.

      “Päris kindel,” vastas Bootle. “Sul on neile samasugune õigus kui igal teisel. Vii need nüüd üles ja kanna reisi ajal musta kleiti. Esmamulje on tähtis. Head ööd, kullake. Päev oli väsitav ja ma tahaksin ise ka puhata.”

      “Head ööd, proua Bootle. Ja tänan teid veel kord.”

      Sylvia kummardas ja suudles vanema naise põske.

      Proua Bootle näis rahulolev.

      “Tasa, tasa. Ma tegin seda, mida iga kristlane säärases olukorras teeks.”

      Ta astus ukse poole ja seisatas. “Ega sa siin üksi karda?” Proua vaatas üles ja Sylvia teadis, mida ta mõtles.

      “Ei,” vastas ta kõhklevalt ja lisas kindlamalt: “Ei, miks ma peaksin ema kartma? Kummaline lihtsalt, et ta ei kutsu mind – mitte kunagi enam.”

      Sylvia proovis kleite enne magamaminekut selga. Tema toa peegel oli väike ja ta ei näinud eriti palju, ent siiski piisavalt mõistmaks, et ta on muutunud.

      Talle oli jäänud magamiseks mõni tund, aga erutus ja ärevus ei lasknud uinuda ja olles juhtunule mõeldes tükk aega voodis rabelnud, kuulis ta, kuidas kell kuus lõi, tõusis ja pani riidesse. Ta pakkis oma vähesed asjad väiksesse kohvrisse. Kõige peale sättis ta helelilla õhtukleidi, mis ei sobinud kuidagi tema enda kulunud ja vanamoodsate kleitide kõrvale.

      Majas polnud suurt midagi süüa. Sylvia keetis teed ja sõi võileiba. Kui ta oli valmis, jättis ta emaga hüvasti. Ta tundis soovi lahkuda, katkestada viimasedki sidemed oma erakliku minevikuga. Ta kummardus ema külma laupa suudlema, põlvitas voodi jalutsi juurde ja üritas palvetada, ent tajus kogu aeg endas soovi minema kiirustada. Väljas oli veel hämar, kui ta mööda tänavat Lucy juurde tõttas, et laps riidesse panna ja aidata Anniel tüdruku riideid pakkida.

      Rongile jõudmine, teadmine, et nende asjad on vagunis ja nad on teel, oli kergendus. Selle hetkeni oli kõik tundunud ebareaalne nagu unenägu, millest ta võib järsku ärgata onu Octaviuse saabumise või mõne muu määrava teguri mõjul, mida nad polnud taibanud tähele panna.

      Kui rong liikuma hakkas ja proua Bootle’i lehvitav kogu