Peidetud süda. Barbara Cartland

kohal, preili. Elus ja terved. Ma tõstan pagasi maha.”

      “Tänan.”

      Sylvia astus välja ja maksis Joele, võttis seejärel Lucyl käest kinni ja läks trepist üles. Uksel seisis valgepäine mees, keda Sylvia pidas ülemteenriks.

      “Tere õhtust. Ma soovin kohtuda Sir Robert Sheldoniga.”

      Valgus pimestas teda veidi, aga sellest hoolimata nägi ta ülemteenri näol üllatust ja tajus mehe hetkelist kõhklust, enne kui too küsis: “Kas Sir Robert ootab teid, proua?”

      “Ei, aga ma soovin temaga kohtuda.”

      Seda öeldes astus Sylvia edasi ja tõmbas Lucy endaga kaasa suurde kõrgesse tumedast tammepuidust tahveldisega halli, mida valgustas lugematu arv hõbealustel küünlaid. Ülemteener sulges nende järel ukse.

      “Palun oodake siin, proua, ja ma küsin, kas Sir Robert võtab teid vastu.”

      Lahtises kaminas põles tuli ja Sylvia viis Lucy sinnapoole.

      Ülemteener läks läbi halli ukse juurde, mis asus peaaegu kamina vastas. Ta ootas hetke, nagu kuulatades, ja avas siis vaikselt ukse. Kostis naerupahvak ja meeste hääli. Sylvia nägi läbi praokil ukse valge lina ja hõbenõudega kaetud lauda. Sir Robert oli kodus ja sõi õhtust! Neiu hingas kergendust tundes. Üks mure oli nüüd vähem, sest ta oli kogu aeg kartnud, et pärast pikka reisi avastavad nad, et mees polegi kodus.

      Kostis veel üks naerupahvak, siis tekkis ootamatu vaikus. Ta kuulis kedagi hüüatamas: “Naine ja laps minu juurde? Mida sa ometi räägid, Bateson?”

      Kostis jutukõminat ja joomane hääl venitas: “Võib-olla leidis minevik su üles, Robert.”

      “Las nad tulevad siia.”

      Need sõnad ütles käskivalt mees, kes oli kõnelnud esimesena ja taas kostis naeru – pilkavat, mõnitavat naeru. Sylvia tundis, et kahvatab. Hetkeks tekkis tal hirm, ent kui ta nägi ülemteenrit läbi halli tulemas, süttis temas hoopis viha uhkusest, mille olemasolust tal polnud aimugi.

      “Kas teie ja noor daam tuleksite siiapoole, proua?”

      Ülemteener rääkis vaikselt ja viisakalt, ent Sylvia tajus värisedes siiski tema hääles häbematust.

      “Paluge Sir Robertil meie juurde tulla.”

      Sylvia ütles seda aeglaselt ja tema hääles oli võimukust, mis üllatas teda ennastki.

      Bateson kallutas pead. “Väga kena, proua. Ma anna Sir Robertile teie sõnumi edasi.”

      Sylvia ei liigutanud. Lucy niheles veidi, vaatas suurte silmadega ringi, võttis kindad käest ja toppis need oma muhvi sisse. Aga Sylvia ei vaadanud tema poole. Neiu pilk oli kinnitunud ülemteenri kaugenevale kogule. Ta kuulis taas jutukõminat, kui mees ukse avas, ja siis tekkis vaikus, mille ajal Sylvia ei tajunud küll oma emotsioone, ent tunnetas ometi vaistlikult, et see hetk on tähtis.

      Söögitoa uks paiskus lahti. Ta nägi vilksamisi pikka lauda, mille taga istus pool tosinat meest. Küünlad särasid, klaas ja hõbe läikisid, ent Sylvial jätkus silmi vaid mehele, kes läbi halli tema poole sammus. Ühe jahmatava hetke jooksul tundus talle mehe nägu tuttav. Ja siis ta taipas. Sylvia ootas, kuni mees tema juurde jõudis. Mees kortsutas laupa, tema mustad kulmud olid peaaegu kokku kasvanud. Ta oli pikk ja neiu tajus tema enesekindlat hoiakut, jõulist uhkust, mis sobis selle suurejoonelise majaga.

      “Te soovisite mind näha?”

      Mehe hääl oli terav, selge ja läbitungiv.

      Sylvia vaatas talle otsa.

      “Jah,” vastas ta vaikselt. “Ma tõin teile teie tütre.”

      Seda öeldes sirutas ta käe ja tõmbas Lucyl mütsi peast. See jäi nööripidi tüdruku seljale rippuma ja kaminaleek pani hõõguma tema läikivad punased juuksed, mis olid täpselt sama värvi nagu Sir Robertil.

      Mees ei öelnud midagi, ei liigutanud ega hüüatanud, ja ometi teadis Sylvia, et ta poleks meest suutnud rohkem üllatada ka siis, kui oleks talle näkku tulistanud. Isa ja tütar vaatasid teineteist. Nad olid absurdsel moel sarnased, mitte ainult nende juuksed, vaid ka nende tumedad silmad, selgepiirilised näojooned, kandilised lõuad ja siledad tumedad kulmud, mis paistsid teravalt valge lauba taustal.

      See oli pingeline, liigutav hetk, nii et Sylviale tundus, et see vaikus ei katkegi, kuni Lucy küsis ringi vaadates selgel lapsehäälel: “Kas me jääme siia suurde majja?”

      Sir Robert pöördus Sylvia poole.

      “Kes ta on? Kust te välja ilmusite?”

      Sylvia tundis, et tema ärevus kasvab.

      “Tema ema palus Lucy teile tuua,” vastas ta. “Mina teadsin teda proua Cuninghamina, aga saan aru, et ta oli tegelikult leedi Sheldon.”

      Sir Roberti näoilme ei muutunud. Tundus, nagu hoiaks ta end raudses haardes, millest ükski emotsioon ei saanud läbi tungida. Siis küsis ta kalgil ja ükskõiksel toonil: “Kus ta praegu on?”

      “Ta suri eile.”

      Mees vaatas taas Lucyt ja sundis teda pilguga endale otsa vaatama.

      “Kui vana sa oled?”

      “Kuus, peaaegu seitse.”

      “Millal su sünnipäev on?”

      Lucy kõhkles hetke, kortsutades mälu pingutades laupa ja seetõttu oli ta naeruväärsel kombel veelgi rohkem teda küsitleva mehe moodi.

      “Ma saan seitse üheksandal aprillil,” vastas ta lõpuks pikkamisi.

      Sir Robert vaatas ringi.

      “Bateson.”

      Halli pimedast nurgast ilmus otsekui nõiaväel Bateson, kes oli seal ilmselt oodanud.

      “Kas armuline proua on veel ärkvel?”

      “Jah, härra Robert.”

      “Saada siis need daamid üles.”

      “Väga hea, härra Robert.”

      Sir Robert vaatas Sylviat. Neiu tundis, kuidas mehe pilk libises temast üle, pealaest jalatallani. Ta ei teadnud, mida see pilk tähendas ja ometi tundus, et mees tegi mingi järelduse.

      “Vabandage mind.”

      Mees kõneles jäigalt, nagu pingutaks ta viisakaks jäämise nimel, ja siis, enne kui Sylvia jõudis vastata, läks ta läbi halli tagasi söögituppa.

      “Ma soovin midagi juua, preili Wace.” Lucy sikutas Sylvia kätt ja neiule meenusid tema kohustused.

      “Varsti saad, kullake.”

      Bateson seisis Sylvia kõrval.

      “Siiapoole, preili.”

      Sylvia tajus, et ka ülemteener oli ta paika pannud – mees kõnetas teda veidi liiga tuttavlikul toonil. Neiu taipas, et teener oli näinud tema sõrmuseta kätt, millelt Sylvia oli kinda ära võtnud, kui ta Sir Robertiga rääkis.

      Bateson juhatas nad laiast tammepuust trepist üles. Nüüd võis Sylvia esimest korda ringi vaadata. Ta nägi uhkeid kuldses raamis maale tahveldatud seintel rippumas, pakse vaipu, millesse nende jalad sisse vajusid, gobelääne, poleeritud mööblit, vapimärgiga trepiposte ja kõrge seljatoega vanaaegse tikandiga kaetud toole. See kõik oli nii pillav, nii luksuslik, Sylviale tundus see kõik lihtsalt säärase ilu kaleidoskoobina, mida ta polnud uneski näha osanud.

      Nad jõudsid ülemisele korrusele, kust nägid alla halli ja järsku tekkis Sylvial tunne, et neid jälgitakse – et see pole inimene, vaid midagi suurt, võimast ja jumalikku.

      “Siiapoole, preili.”

      Batesoni hääl sundis teda edasi liikuma, nagu oleks mees lisanud: “Teiesugused ei pea siin ringi vahtima.” Ülemteener peatus ühe ukse ees, koputas ja avas selle.

      “Palun siiapoole, preili.”

      Ta utsitas neid sisse astuma. Sylvia oli veidi kõhklev ja Lucy hoidis tal kõvasti käest kinni.

      Tuba