Peidetud süda. Barbara Cartland

– juhul kui ta üldse siin on.”

      See oli kõik, aga Sylviale sellest piisas. Ta teadis väga hästi, mida leedi Clementina talle öelda tahtis.

      “Ma ei taha lahkuda,” ahastas ta nüüd.

      “Kindlasti mitte,” tähendas hoidja. “Aga kui kõrgeauline proua on otsuse teinud, ei saa talle vastu vaielda. Ta on alati selline olnud. Mäletan, kui mina siia tulin. Ta oli siis noor ja väga ilus, ehkki seda nüüd ei arvaks, kangekaelne ja oma arvamuses kindel, nii et keegi ei julgenud talle vastu hakata.”

      “Isegi mitte tema abikaasa?” uuris Sylvia, meenutades kena nägu portreel, mida ta oli fuajees vaadanud.

      “Sir Hugh idealiseeris teda tol ajal,” vastas hoidja. “Alles pärast…” Ta vakatas ja võttis õmblustöö kärmesti kätte, nagu oleks liiga palju lobisenud.

      “Pärast mida?” küsis Sylvia uudishimulikult.

      “Ma räägin liiga palju,” sõnas hoidja. “Minevik tuleb rahule jätta ja unustada.”

      “Mulle on algusest peale tundunud, et leedi Clementinat ümbritseb mingi saladuseloor…” alustas Sylvia, aga vaikis, kui uks avanes ja Bateson sisse astus.

      “Sir Robert soovib teiega oma kabinetis rääkida, preili.”

      Sylvia hüüatas ja tõusis.

      “Huvitav, mida ta tahab,” ütles ta endamisi ja märkas Batesoni näol võidukat ilmet.

      “See on midagi ebameeldivat,” mõtles ta siis, “ja Bateson on rahul.”

      Ta oli viimastel päevadel taibanud, et lisaks leedi Clementinale ei meeldinud ta ka Batesonile. Ülemteener oli rääkinud ja käitunud täiesti korrektselt, aga Sylviale tundus, et mees jälgib teda. Miks, seda ta ei mõistnud. Kui neiu viibis majas kusagil väljaspool Lucy tube, varitses Bateson alati nurga taga, kõnetas teda vaikselt ja vihjavalt, püüdes Sylviat mingil arusaamatul põhjusel panna end tundma võõra ja soovimatuna.

      Sylvia silus kleiti ja marssis Batesonist viimase poole vaatamata mööda. Ta läks mehe ees mööda koridore ja tammepuust trepist alla, tajudes kogu aeg selja taga tema vaikseid, veidi lohisevaid samme.

      Nad jõudsid raamatukogu ukse juurde ja Sylvia ootas, et Bateson selle avaks. Ülemteener ootas hetke ja teatas siis kergelt muiates: “Preili Wace, Sir Robert.”

      Sylvia astus sisse. Ta nägi, et Sir Robert tõusis suurest, kõrge seljatoega toolist ning märkas seejärel, kes tema kõrval seisab. Neiu süda jäi seisma. Ta oli õigustatult kahtlustanud midagi ebameeldivat ja miski poleks saanud sel hetkel olla ebameeldivam, kui näha onu Octaviust tumedates vaimulikuriietes, ootamas oma vennatütart, laup pahaselt kortsus, paksud valged sõrmed suurel kõhul vaheliti.

      “Onu Octavius!”

      Sylvia kogeles neid sõnu sosinal.

      “Sa oled mind nähes üllatunud, kulla vennatütar.”

      “Olengi. Ma ei arvanud, et sa tuled nii kaugele.”

      “Kohustuste jaoks pole ükski koht liiga kauge. Kui südametunnistus meid tegutsema sunnib, siis peame kuuletuma. Pean tunnistama, et teekond oli pikk ja väsitav, aga ma olen sinu huvides sellisteks ohvriteks valmis.”

      “Minu huvides?” kordas Sylvia.

      “Loomulikult. Ma olin üllatunud, ei – jahmunud, kui tulin sinu kalli ema matuseid pidama ja avastasin, et sa olid oma emale ja minu tunnetele mõtlemata lahkunud.”

      Sylvia hingas sügavalt sisse.

      “Onu Octavius,” vaidles ta, “ma mõtlesin, et sa saad aru.”

      “Millest? Et sa asetad võõra vajadused perekonna omadest ettepoole? Et sa mõtled pigem oma tahtmiste kui esmase austuse ja viisakusreeglite peale? Aga me ei pea selle üle praegu vaidlema. Ma selgitasin Sir Robertile olukorda. Tõld ootab ukse ees ja kui sa oma asjad ära pakid, pole meil põhjust rohkem aega raisata.”

      “Pakin asjad?” hüüatas Sylvia. “Sa tahad siis…”

      “Kas ma pean lähemalt selgitama?” päris tema onu ärritunult. “Ma viin su endaga Hastingsisse. Sinu tädi lubab oma südameheadusest sul meie juures elada, olla meie pere liige. Sa pead mõistagi teatavaid kohustusi täitma, aga muidu kohtleme me sind nagu oma last. Kas ma pean jätkama?”

      Ta vaatas nagu heakskiitu otsides Sir Roberti poole.

      “Aga, onu Octavius, ma teenin parema meelega ise endale elatist. See on sinust väga lahke, aga ma tahaksin olla sõltumatu.”

      “Sõltumatu!” Seda sõna öeldi nii kohkunud toonil, nagu oleks see midagi ebasündsat. “Sa vist ei tea, mida räägid. Mine kohe oma asju pakkima, preilna. Ma ei taha aega säärase nägelemise peale raisata.”

      Sylviale tundus, nagu oleks talle määratud surmanuhtlus. Ta heitis onule viimase meeleheitliku pilgu ja pöördus ukse poole, aga samal hetkel peatas ta ootamatu hääl.

      “Üks hetk, preili Wace.”

      Sir Robert kõneles kamina juurest, kus ta oli kogu jutuajamise aja seisnud.

      Sylvia seisatas ja vaatas tema poole. “Kui kena ta on,” mõtles neiu. Kombekas ja elegantne mees oli tõepoolest väga erinev tema jässakast, tüsedast onust, kes hoolimata hallidest juustest ei näinud kunagi väärikas välja. Nad seisid kõrvuti ja kontrast nende vahel oli halastamatu.

      “Kas ma saan õigesti aru, preili Wace,” küsis Sir Robert venitades, “et te ei taha oma onuga kaasa minna?”

      “Ma eelistaksin Lucyga siia jääda,” vastas Sylvia. Need sõnad kõlasid tema kõrvus jõuetult ja nõrgalt.

      “Ja Lucy ilmselt tahaks, et te jääksite,” jätkas Sir Robert. “Sel juhul, sir, ei ole te ju ometi vastu, et teie vennatütar siia jääb?”

      “Aga ma ju selgitasin teile,” väitis onu Octavius, “et ma pean oma vennatütre käitumist äärmiselt laiduväärseks. Tema suhtumist oma emasse võib kirjeldada vaid kui väga kalki. Jätta minu vennanaise surnukeha üksinda tühja majja, reisides ise põhja…”

      “…halastuse nimel,” segas Sir Robert vahele. “Minu arvates, sir, tegi teie õetütar valiku elavate ja surnute abistamise vahel. Ta valis elavad – selles valguses pole see ju ülekohtune valik. Igatahes tuli ta siia minu tütre hooldajana ning pakkus end lapse guvernandiks. Kuna ma uskusin, et preili Wace on vaba inimene, võtsin ma ta tööle. Kui te ei tea midagi eriti hirmsat, mis puudutab tema moraalset palet või kui ta ise ei taha meie lepingut lõpetada, ei näe ma mingit põhjust, miks minu plaane oleks vaja muuta.”

      Sir Robert kõneles vastuvaidlemist mittesallival toonil. Sylvia nägi onu näol jahmatust ja üllatust ning tundis kasvavat erutust. Ta pääses viimasel hetkel ja teda aitas inimene, kellelt ta seda kõige vähem ootas. Oli kummaline näha oma onu, kes oli alati väga võimukas, nii hämmeldununa ja sõnatuna.

      Onu Octavius pidas aru.

      “Muidugi, ma saan teist aru, Sir Robert,” ütles ta viimaks. “Aga oma vennatütre seadusliku hooldajana pean ma teda liiga nooreks, et ta endale elatist võiks teenida.”

      “Kui vana te olete, preili Wace?”

      Sir Robert küsis seda järsul toonil.

      “Ma sain oktoobris kakskümmend üks,” vastas Sylvia.

      Onu Octaviusel oleks nagu pind jalge alt kadunud. Sir Robert oli lihtsate vahenditega tõestanud, et Sylvia otsustab enda elu üle ise ja võib töötada seal, kus ise tahab ilma hooldaja loata. Sylvia vaatas tänulikult Sir Robertile otsa ja pöördus siis taas onu poole. Onu oli vihane, seda oli näha, väga vihane, ta pigistas käsi nii, et sõrmenukid olid valged ja ometi polnud tal midagi öelda.

      Sylvia oletas, et onu oli talle Sheldon Halli järele kiirustanud mitte ainult sellepärast, et tema majapidamises ootas vennatütart teenija koht, vaid ka sellepärast, et ta kahtles proua Bootle’i räägitud loos. Onu Octavius kahtles kõiges, mis oli aus või otsekohene. Ta oli alati Sylviat