Peidetud süda. Barbara Cartland

“Palun tõstke ta siia.”

      Sylvia kuuletus ja mees kummardus, et Lucyl kaenla alt kinni võtta ja ta enda ette sadulasse sättida.

      “Ma toon ta tagasi majja, kui oleme lõpetanud, preili Wace,” ütles mees, kui nad liikuma hakkasid ja Sylvia mõistis, et ta võib minna.

      Ta jalutas aeglaselt mööda äsja pühitud teerada maja ette. Päevavalguses polnudki Sheldon Hall nii muinasjutuline, mis oli neiut eelmisel ööl võlunud. Maja lähedal tundis ta, et hoone massiivsus, suursugusus, selle suured kivikuplid ja terrassid, mis kummalgi majaküljel hoolitsetud aiani ulatusid, olid veidi rõhuvad. Maja läheduses polnud ühtki puud, sest selle tagant ulatus horisondini nõmmraba, kerkides aina kõrgemale, kuni maapind joonistus valge ja säravana kahvatu talvise taeva taustal. Näha polnud ühtki teist hoonet ja järsku tajus Sylvia selle maja täielikku üksindust. Sheldon Hall oli imeilus, aga koht, mida võib imetleda, mitte armastada, mõtles ta. Samas arutles ta, kui suuresti mõjutas tema arvamust majas valitsev õhkkond. Ta teadis, et see on tobe ettekujutus, aga ometi tekitasid pikad vaiksed koridorid, suur hall ja kõik uhked toad talle külmavärinaid, nagu kõnniks ta surmariigis, mitte elavate inimeste kodus. “Sellepärast, et kõik on nii võõras,” mõtles ta. Kontrast tema eelmise elupaiga ja selle maja vahel oli liiga terav.

      Ta sisenes majja eesuksest. Päikesepaiste jäi selja taha ja hoolimata avatud kaminas põlevatest tohututest halgudest tundus hall jahe ja ametlik. Kardinad olid kõrgete akende eest kõrvale tõmmatud, aga klaaskappidesse sätitud vapid hajutasid valguse värvilisteks laikudeks, mis moodustasid kummalisi varje ja mustreid. Sylvia oli üksi ja tal oli aega seintel olevaid pilte vaadata. Peaaegu kõik olid pereportreed ja peaaegu kõigil nägi ta Sir Roberti ja Lucy omadega sarnaseid punaseid juukseid. Sheldonid, eriti mehed, olid kena välimusega.

      Sylvia silmitses parasjagu portreed, mille pealkiri oli “Sir Hugh Sheldon, viies baronet”, kui vaikne hääl tema selja taga teda võpatama sundis.

      “Sir Roberti isa, preili.”

      See oli Bateson.

      “Oh, te ehmatasite mind,” hüüatas Sylvia ja tajus ülemteenrile otsa vaadates, et viimane justnagu kuulab teda üle.

      “Ma tahtsin üles minna,” lisas ta nõrgalt ja oli pahane, et ta endale vabandusi otsis.

      “Kiiret pole, preili,” tähendas Bateson leebelt. “Arvestades teie seost noore preiliga, on teie huvi tema suguvõsa vastu mõistetav.”

      Sylviale tundus millegipärast, et ülemteenri sõnad olid öeldud jultunud alatooniga ning ta pöördus väärikalt, minnes läbi halli ja trepist üles. Alles teisele korrusele jõudes, ülemteenri silma alt pääsedes lisas ta sammu, tõtates peaaegu jooksusammul mööda koridori hoidja koduselt mõnusasse tuppa.

      Hoidja istus õmblustööga kamina ees.

      “Kas teil oli meeldiv jalutuskäik?” küsis vanem naine pead tõstes. Ja lisas enne, kui Sylvia jõudis vastata: “Kus preili Lucy on?”

      “Me juhtusime kokku Sir Robertiga,” selgitas Sylvia, “ja ta viis tütre tallidesse hobuseid vaatama.”

      Hoidja pani õmblustöö käest. “Vaat kus lugu!” hüüatas ta. “Aga ma olen väga rõõmus.”

      Tema hääletoon oli siiras.

      “Lucy läks temaga hea meelega kaasa,” sõnas Sylvia. “Teda pole häbelikuks kasvatatud.”

      “Kõrgeaulisel proual olid head kombed,” lausus hoidja. “Need selgitavad lapse käitumist, aga ma kartsin, et Sir Robert…”

      Ta vakatas, nagu arvates, et lobiseb liiga palju. Sylvia arutles, kas oleks ebadiskreetne hoidjale rääkida, mis eelmisel ööl oli juhtunud, ent lojaalsus Sir Robertile ei lubanud tal meest reeta. Kui too tahtis oma tütart näha, siis polnud see ju kellegi teise asi.

      Hoidja sekkus tema mõtisklusse.

      “Kas preili Lucy meeldib teile?”

      Sylvia istus tema vastu toolile.

      “Tõtt-öelda,” vastas ta, “olen ma teda väga vähe aega tundnud. Ma nägin teda esimest korda alles üleeile õhtul. Ma ei öelnud seda Sir Robertile ega leedi Clementinale, sest see tundus tarbetu.”

      “Aga te tahaksite tema juurde jääda?” päris hoidja.

      “Väga,” kinnitas Sylvia. “Mul pole mujale minna ja ma vajan hädasti seda kohta.”

      Hoidja noogutas.

      “Seda ma arvasingi. Te olite minuga aus, preili Wace, ja mina olen ka teiega aus. Arvan, et preili Lucyle oleks hea, kui te siin oleksite. Mina olen väikese lapse kantseldamiseks juba liiga vana ning keegi noor ja aktiivne, nagu teie, peaks tema eest hoolitsema. Aga minu arvamus ei loe, pidage seda meeles, ja teised siin majas ei pruugi minuga nõustuda.”

      “Te peate silmas leedi Clementinat?” pakkus Sylvia.

      “Ma ei maini nimesid,” vastas hoidja. “Tehke oma järeldused. Aga kui te tahate siia jääda, peate kaval olema. See ei ole lihtne.”

      Sylvia oli hoiatussõnade eest tänulik, sest enne lõunat kutsuti ta leedi Clementina tuppa. Bateson oli Lucy mõni minut varem tema juurde toonud. Lapse põsed õhetasid ja ta oli elevil sellest, mida oli tallides näinud ja kui lõbus tal oli hobuste seltsis olnud.

      “Ma ratsutasin ühe hobusega, preili Wace, tõesõna,” hüüatas ta. “Ja ma saan oma poni, päris oma, kohe kui lumi on sulanud. Siis võin iga päev ratsutamas käia!”

      “See oleks tore,” naeratas Sylvia.

      Ta pani Lucyle enne lõunasööki jalga teised kingad ja sukad ning selga ilusa satsilise musliinkleidi.

      Siis teatati neile, et leedi Clementina ootab ja nad läksid koos leedi magamistuppa. Tuba tundus ka päeval hämar ja pahaendeline, ehkki kardinad olid kolme kõrge akna eest kõrvale tõmmatud. Aknad avanesid maja sisehoovi poole ja hoolimata suurtest kasvuhoonelilli täis vaasidest oli ruumis kopitanud vanainimeselõhn, nagu oleks siin liiga kaua elatud.

      Päevavalges paistis leedi Clementina veelgi ebaharilikum. Tema nahk oli nagu pärgament ja massiivsed, sätendavad ehted ainult rõhutasid tema kortse.

      “Tulge siia! Tulge siia!” hüüdis ta käskivalt kohe, kui Sylvia ja Lucy uksele ilmusid. “Miks te hommikul minu juures ei käinud?”

      “Palun vabandust,” ütles Sylvia vaikselt. “Ma ei teadnud, et te ootate Lucyt.”

      “Lucy peab selgeks õppima, et tema vanaema ootab teda alati. Sa pead mulle alati tulema tere hommikust ütlema, laps. Kas saad aru?”

      Lucy vaatas teda suurte silmadega, aga kartmatult.

      “Kas sina oled mu vanaema? Mul pole varem vanaema olnud.”

      “Ei ole või? See on ju tore,” märkis leedi Clementina. “Jah, mina olen sinu vanaema. Mida sa sellest majast arvad?”

      “Arvan, et see on väga ilus,” vastas Lucy. “Ja ma saan poni, oma poni.”

      “Kes seda ütles?” küsis leedi Clementina teravalt.

      “See…” Lucy pöördus sõnu otsides Sylvia poole

      Sylvia vaatas last ja taipas, et see tuleb nüüd esimest korda välja öelda.

      “Sinu isa lubas sulle poni, Lucy.”

      “Minu isa?”

      Lucy näis hetkeks segadusse sattuvat ja leppis sellega siis, nagu poleks selles midagi ebatavalist, et talle ühe päevaga terve hulk sugulasi tekkis.

      “Kas ma kutsun teda issiks?” päris ta.

      “See oleks väga kena,” vastas Sylvia ja vaatas leedi Clementina tähelepanelikesse silmadesse.

      “Nii et sellega on siis korras?” tähendas vana daam kuivalt.

      “Arvan küll,” lausus Sylvia, tehes näo, et ei saa aru, et leedi Clementina mõtles ka kõike muud, mitte ainult poni kinkimist.

      “Ja