Business Weeki, New York Times Businessi ja USA Today bestseller. Riskijuhtimise võimekus ning koos sellega kasvav isu võtta üha uusi riske ja teha tulevikku vaatavaid valikuid on majandussüsteemi lahutamatuks osaks. Kuid mitte ainult – riskijuhtimine saadab meid ka paljude teiste otsuste langetamisel alates rahvatervise kaitsest ja perekonna planeerimisest kuni kindlustusmaksete tasumise ning turvavöö kinnitamiseni. „Jumalatega võidu“ selgitab, kuidas tulevik oleviku teenistusse panna, kuidas riski mõista, seda mõõta ja selle tagajärgi kaaluda. Risk kätkeb endas psühholoogia, matemaatika, statistika ja ajaloo kõige sügavamaid tahke. Bernstein püstitab raamatus mitmeid igavikulisi küsimusi: näiteks mil määral peaksime lootma, et minevikumustrid meile räägivad, mida tulevik toob? Mis loeb rohkem: kas faktid või subjektiivne usk? Üks asi on koostada matemaatiline mudel, mis näib selgitavat kõike. Seistes aga silmitsi igapäevaelu katsumustega, võib faktide mitmetähenduslikkus või südametukse jõud selle mudeli lihtsalt minema pühkida. Sõna „risk“ tuleb itaaliakeelsest sõnast risicare ehk „julgema“, viidates sellele, et risk on pigem valikuvõimalus, mitte saatus. Arvude keeles rääkivad täringud ning ruletiratas, aktsia- ja võlakirjaturg on ideaalseks laboriks, kus riski olemust lähemalt uurida.
Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.
Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses „Fanny ja Alexander“ avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare’i „Hamleti“ lavastamine pereisa juhitavas teatris. Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.
Tšehhi ühe armastatuima klassiku lõbus-kurblik jutustus oma päevi vanapaberipressi taga mööda saatvast vanamehest, kes on makulatuuri saadetud raamatute najal «vastu tahtmist targaks saanud». Ta pajatab lugusid Praha põrandaaluses maailmas toimuvast ja sellest, kuidas pressida kauneid tähendustihkeid paberipakke. Tulemuseks on üks värvikaimaid oode raamatuarmastusele ja pidurdamatu kujutlus- ja mõttevooluga täidetud üksindusele.
Kiirete, täpsete ja halastamatute lõigetega lahkab autor kõige igapäevasemaid elusituatsioone ja suhtepõimikuid. Tema tegelased, kes igaüks oma ainulaadse häälega oma loo jutustavad, on enamasti tavalised inimesed, mõnikord meeldivad ja liigutavad, kuid sageli ka elult haavata saanud ja kannavad endaga mõnd sünget saladust.
„Mefisto valss ja teisi jutte” sisaldab valimiku novelle tema lühijuttude paremikust. Neis lugudes põimuvad ülima loomulikkusega unenäod ja tegelikkus, kujutlused ja tõsielu, lood hargnevad mitmes suunas ja kutsuvad lugeja kaasa igati hämmastavatele geograafilistele, kirjanduslikele ja mõttelistele rännakutele. Kogumiku lõpus on tõlkija Ruth Sepa põhjalik saatesõna autori elust ja loomingust.
„Puumaaling“ on draamavisand teatriõpilastele 1954. aastast. Hiljem kujunes sellest Bergmani maailmakuulsaks saanud film „Seitsmes pitser“ (1957). Filmijutustus „Pärast proovi“ oli aluseks Bergmani 1984. aastal valminud telefilmile.
Ida-Virumaal sündinud baltisaksa aadlimees (1789‒1861), Vene sõjaväelane ja maailmarändur, suundus 1817. aastal üle Kaukasuse koos Vene keiserliku saatkonnaga Pärsiasse, kinnitama Venemaa ja Pärsia vahelist igavest rahu