Las casas son siete, y están vacías. La narradora, según Rodrigo Fresán, es «una científica cuerda contemplando locos, o gente que está pensando seriamente en volverse loca». Y la cordura, como siempre, es superficial.
Samanta Schweblin nos arrastra hacia Siete casas vacías y, en torno a ellas, empuja a sus personajes a explorar terrores cotidianos, a diseccionar los miedos propios y ajenos, y a poner sobre la mesa los prejuicios de quienes, entre el extrañamiento y una «normalidad» enrarecida, contemplan a los demás y se contemplan. La prosa afilada y precisa de Schweblin, su capacidad para crear atmósferas intensas y claustrofóbicas, y la inquietante gama de sensaciones que recorren sus siete cuentos han hecho a este libro merecedor del IV Premio Internacional de Narrativa Breve Ribera del Duero. El jurado, del que formaron parte los escritores Pilar Adón, Jon Bilbao, Guadalupe Nettel, Andrés Neuman y que estuvo presidido por Rodrigo Fresán, valoró en Siete casas vacías la precisión de su estilo, la indagación en la rareza y el perverso costumbrismo que habita sus envolventes y deslumbrantes relatos.
Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.
Vanaproua Limas, koolipoiss Antiguas, üksikisa Itaalia väikelinnas, häkker Horvaatias – neid ja paljusid teisi maailma eri paigus seovad kentukid, omalaadsed tehnoloogilised lemmikloomad, midagi plüüslelu ja mobiilirakenduse vahepealset, armsad ja pealtnäha süütud seltsilised, kelle väikeste silmakeste kaudu vaatab keegi anonüümne võõras oma „omaniku” eraellu. „Kentukid” viib lugeja rahutukstegeva õhustikuga maailma, kus ei kehti alati samad reeglid mis päriselus. See on lugu tehnoloogia vahendatud inimsuhetest, vuajerismist ja üksindusest, mis on ühtaegu lämmatav, värske ja sügavalt inimlik. Samanta Schweblin (snd Buenos Aireses 1978) on üks omapärasemaid hääli oma põlvkonna Ladina-Ameerika kirjanike seas ja tunnustatumaid novelliste tänapäeva hispaaniakeelses kirjanduses. Ta on varem avaldanud kolm jutukogu ja lühiromaani, tema teosed on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ja neid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Eesti keeles on tema teostest ilmunud romaan „Nähtamatu niit” (Loomingu Raamatukogu, 2020).