Romaan kuulub Läti ajaloost inspireeritud sarja „Meie. Läti, XX sajand” ja selle aineseks on 1930. aastad. Erinevate minajutustajate silmade läbi joonistub pilt omaaegsest vaimsest ja poliitilisest õhustikust, kuid samal ajal jutustatakse siin lugu armastusest, õnne ja hingerahu otsimisest, loobumistest ja leidmistest, mis käib inimeseks olemisega kaasas igal ajastul.
Vene uuema luule klassiku ja nobelisti esimene eestikeelne kogumik, millesse on valitud 36 antiigiteemalist luuletust ja luuletsüklit kirjaniku kõigist loomeperioodidest.
Kogumiku lühikestes ja väga lühikestes juttudes kohtuvad argipäev ja mütoloogia, huumor ja spliin, absurdne ja ülev Kolgile omases näivalt lihtsasti veerevas, aga alati ootamatustega ähvardavas stiilis.
Šveitsi kirjanduse iseäralik klassik avaldas oma olulisemad romaanid XX sajandi esimesel kümnendil, tema stiilist pidasid lugu Franz Kafka, Robert Musil, Hermann Hesse, Walter Benjamin, kuid laiemale publikule jäi ta eluajal peaaegu tundmatuks
„Hullumeelne” koosneb proosaluuletustest ja mõistulugudest, milles Gibran venitab temale omasel viisil aega ja ruumi üle nende piiride ning vahendab ühiskonnast välja astunud mehe nägemusi, vaateid ja eneseotsingulisi mõtteid.
Viis naturalistlikku olustikupildikest sellest, kuidas surevad inimesed XIX sajandi Prantsusmaal: kuidas sureb aadlimees, kodanlaseproua, poepidaja, laps lihtrahva hulgast ja talupoeg.
Suure luuletaja lüüriline kiriromaan, mida Stefan Zweig on nimetanud saksa kirjanduse kõige puhtamaks romaaniks. Tekst on täis tajusid, unelmaid ja unistusi, parema aja igatsust, ülistust loodusele ja igavesele noorusele. Tegemist on ühe elegantseima näitega romantilisest geeniusekultusest ja suhtumisest, et inimene on saladus, mida pelga mõtlemisega juba lahti ei haruta.
See on lugu armastusest ja leinast, taevasest ja maisest andumusest, kirest ja kiusatusest ning lunastuse otsimisest, aga ka linnast, Bruggest – Veneetsia õest ja põhjamaa Jeruusalemmast.
Poola varalahkunud klassiku jutukogu „Liivakella sanatoorium“ lugudes jõuavad lugeja ette kevade avarad, kasvu jagu suuremad päevad, hiigelsuurt musta roosi meenutavad juuliööd ja Maximilian, kelle pääsukesed võtavad värelevatesse jutumärkidesse, nii et temast saab õnnelik tsitaat, kirjutatud pidulikus kursiivkirjas ja säutsutud igasse ilmakaarde.