“Miks tahaksid kuulda minu teest?” vastas elatanud naine mu küsimusele. „Igaüks peab jõudma enese täielikule äratundmisele omal teel. Sina ei saa mulle minu rajal järgneda. Sündmused ei ole olulised, vaid kogemused ja õppetunnid, mille me läbi nende saame. On loendamatult palju teid, mis samale eesmärgile juhatavad.” “Mõistan, et sinu teed mööda mina edasi ei saa, kuid sinu lugu aitaks mul leida õpetust, mis igas sündmuses peidus ja inspireeriks mind jõudma sama kõrgele vaimsele tasemele, kus oled sina.” Elatanud naine vaatas mind pikalt, lausudes lõpuks: “Hea küll! Ehk oleks see hea, kui räägin teile kogemustest, mis tasahilju avasid mu silmad elu sisemistele seadustele ja mitmekülgsetest seostest, mis põimivad kokku erinevate inimeste saatusi. Räägin sulle ja mõnele teistele, kelle silmad on elu seesmistele saladustele avatud, nendest kogemustest, mis aitasid mul leida seda, mida inimesed kutsuvad valgustumiseks. Räägin teile kuidas kogesin pühitsemist!” Nii sündis lugu Elisabeth Haichist, naisest, kes elas kahekümnenda sajandi Euroopas. Alates varasest lapsepõlvest saadab teda valus igatsus ja aimdus millegi väga tuttavliku järele, mida ta on alati teadnud-tundnud ja omaks pidanud, aga mis siis jälle tema haardeulatusest haihtub. Seesama vaigistamatu igatsus juhib teda avastama nähtamatut maailma. Talle meenuvad kirkad mälestused oma elust iidses Egiptuses ja oma õpetajalt, ülempreester Ptahhotepit, kuuldud õpetused kõrgemate seaduspärasuste kohta, mis igal sammul meie kõigi elu ja saatust mõjutavad. Õpetused ja harjutused aitavad tal saada ühendust oma kõrgema minaga – igavese tegelikkusega tema sees. Seesama kõrgem tegelikkus räägib igaühega meist just tema enda seesmise veendumuse kaudu. “Peame ilmutama kuulekust meid elustava kõrgema mina ees,” ütleb Ptahhotep “ja olema teadlikud sellest, et kõik ilus ja hea kuulub talle. Inimese maine isik on vaid töövahend selle kõrgema väljendamiseks. Eneseusaldus on usaldus oma südames selle kõrgema suhtes.” Kõik see, mis juhtub siin, maa peal, on vaimsel tasandil ootavate põhjuste muutumine tagajärgedeks. Meiega toimuv on vaid väljakutse läbida pühitsemiseelsed katsed, mida meie elusündmused endast kujutavad. Pinged, mille oleme salvestanud iseendasse pikkade aegade jooksul läbi oma mõtete, sõnade ja tegude, põhjustavadki meie saatuse, meie tuleviku. Selles ulatuses, milles saame teadlikuks neist piiravaist pingetest ja need ületame, vabastame me oma teadvuse, samastudes tõelise jumaliku osaga endas. See ongi pühitsemine. Fakte autori kohta Elisabeth Haich (20. märts 1897 – 31. juuli 1994) sündis Ungari pealinnas Budapestis, kõrgemasse keskklassi kuuluva neljalapselise perekonna teise lapsena. Juba varases lapsepõlves avaldusid tema anded klaverimängija, kunstniku ja skulptorina. Tema skulptuure võib leida eksponeerituna erinevatel Ungari väljakutel. 1939. aastal alustas Elisabeth koos Selvarajan Yesudianiga joogateemaliste loengute pidamist. Teise maailmasõja lõpus olid nad sunnitud Ungarist lahkuma ja seadma end sisse Šveitsis, kus Elisabeth viibis oma elupäevade lõpuni. Koos Yesudianiga asutasid nad Euroopa vanima ja suurima joogakooli. 1953. aastal kirjutas Elisabeth Haich oma suurima edu saavutanud raamatu “Pühitsemine”, mida on tõlgitud seitsmeteistkümnesse keelde ja müüdud maailmas miljoneid eksemplare. Tema sulest on ilmunud ka mitmeid teisi raamatuid.
„Sovetistan“ on raamat riikidest, kuhu pääsemine võib olla keerukas ning mida tavaliselt reisisihina ei nähta. Endised nõukogude vabariigid Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan ja Usbekistan iseseisvusid 1991. aastal ja nende areng on olnud väga erinev – suhtelisest demokraatiast täieliku totalitarismini, äärmisest vaesusest märkimisväärse jõukuseni. Kunagi viis läbi nende maade Siiditee. 20. sajandil üritati neid nomaadi-ühiskondi vormida kommunistlike ideaalide järgi. Siin, Aasia südames, on ikka veel säilinud iidsed traditsioonid nagu pruudirööv, kotkajaht, ratsakunst ning käsitsi vaibakudumine, kuid kontrastiks on nõukogude ühiskonna varemetele kasvanud ülimoodsad näidislinnad, nafta- ja gaasitööstus ning läänelikud kaubamajad ja restoranid. „Sovetistan“ sisaldab unustamatuid kohtumisi kõige inimestega, kel on kõige kummalisem saatus, suurepärase maastiku, dramaatiliste ajaloosündmuste, jõhkra diktatuuri ja kustumatu lootusega.
Sarja „Pax” teises osas kohtume elajaga, kes öösiti Mariefredis märatseb ja inimesi ründab. Vennad Viggo ja Alrik peavad koletise peatama, enne kui veel rohkem inimesi viga saab. Kas see on libahunt? Ja kuidas säärasega võidelda? Viggo ja Alrik otsivad palavikuliselt vastust kirikunõlva all asuvast salajasest raamatukogust. Sinna saabub nõu ja juhatust saama ka võlurmeister Damir. Aga kas teda võib tõepoolest usaldada? 192 lk
Sageli arvatakse, et enamlaste 1917. aasta oktoobris korraldatud revolutsiooni edu oli tagatud juba hetkest, mil Lenin saabus Petrogradi Soome vaksalisse. Paljudes revolutsioonikirjeldustes kiputakse pealegi keskenduma ainult Venemaal toimunule. Nüüd selgitab nimekas ajaloolane Robert Service, et revolutsiooni püsimajäämine polnud kaugeltki tagatud ja et Nõukogude Venemaa esimesi aastaid täitis pingeline vastastikune jõukatsumine Läänega. Lenin ja Trotski olid täis tahtmist levitada kommunistlikke ideaale kogu maailmas ning lääneriigid soovisid sama kindlameelselt seda takistada? Aga milliseid vahendeid nad selleks kasutasid? Tavapärased diplomaatilised vahendid teabe kogumiseks olid katkenud pärast seda, kui revolutsioon ja Venemaa väljumine Esimesest maailmasõjast sundis lääneliitlasi oma saatkondi Venemaalt ära tooma. Kumbki pool ei teadnud teisest kuigi palju. 472 lk
„Uus algus” on Willetti Chadwicki perekonna kroonikate kolmas romaan. Nagu ka tetraloogia esimesed osad „Ootus” ja „Kannatlikkus”, kujutab romaan endast liigutavat ja lõbusat lugu Chadwicki perekonna erinevatest põlvkondadest, kes kõik elavad kaunis Kindluse-nimelises häärberis.
Keset lumetormi jõudis Tiggy viimaks Bodmini rabasse kõrvalise maja juurde. Ta oli üksi, tema kallim oli traagilises õnnetuses hukkunud. Tiggy oli oma parima sõbranna Julia juures teretulnud ning temast sai südamliku lärmaka pere liige. Tiggy sai tagasi elutahte ja ootas oma lapse sündi. Aga ligi kolmkümmend aastat hiljem, kui isaks hakkab saama tema poeg, avastab järgmine põlvkond minevikusaladused, mis on ikka veel elus… Marcia Willett oli nooruses pühendunud balletile, aga unistus baleriiniks saada purunes, kui ta mõõtmed ei vastanud enam klassikalistele nõuetele. Ta oli alati armastanud lugeda ning pärast perekriisi otsustas ta hakata romaanikirjanikuks – seda otsust pole ta kunagi kahetsenud. Ta elab Devoni maakonnas kauni puutumata looduse keskel ning rõõmustab oma poja ja tema pere külaskäikude üle.
Matti ema hoidis mälestusesemeid ja fotosid poja lapsepõlvest väikeses kaunistatud karbis. Aga miski neis fotodes oli Mattis alati segadust tekitanud – kas seal oli ikka tõesti tema? Miks ta ei mäleta neid riideid? Neid mänguasju? Ja miks polnud fotodel tema õde Imogeni? Matt kasvas üles imeliku ja seletamatu tundega, et tema elus on midagi puudu. Matti õde Imogen elab loomaarstist abikaasa ja nende imearmsa väikese lapsega üürimajas. Lapsest saadik on talle meeldinud Suvemaja, Exmooris kauni ja iidse maja krundil asuv väike majake, ja nüüd tekib neil võimalus see ära osta. Aga Imogeni abielu satub ohtu, kui tema abikaasa keeldub sinna kolimast. Viimaks leidub just Suvemajas võti, mille abil tuleb päevavalgele kummaline ja traagiline saladus, mis on mõjutanud kogu Matti elu. Varrakus on Briti kirjanikult Marcia Willettilt ilmunud romaanid „Unustatud naer“ (2007), „Kuldne karikas“ (2008), „Linnupuur“ (2008), „Ootus. Chadwicki perekonnakroonika I osa“ (2009), „Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika II osa“ (2010), „Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika III osa“ (2010), „Tantsu kajad“ (2010) ning „Andestus. Chadwicki perekonnakroonika IV osa“ (2011).
Kui kuulus saatejuht Jolyon Chadwick viib uue sõbratari Henrietta oma koju Kindlusesse – kaunisse iidsesse perekonna elupaika, kus Chadwickide suguvõsa on mitmeid põlvi elanud – ei kohtu tüdruk mitte üksnes suure suguvõsaga, vaid ka Jo ema Mariaga, kes aastate eest nii Jo kui ta isa hülgas. Maria näib andestust otsivat, kuid tema poeg ei ole seda meelt. Jo isa Hal tunneb end nüüd alatasa Maria ees süüdlasena ning tahab, et kõigi vahel valitseks taas sõprus. Aga Henrietta, kellele oma vanemate abielu purunemine endiselt valu teeb, ei ole kindel, kas ta suudab niisama lihtsalt andestada…