Uni. Mälu. Rõõm. Hirm. Keel. Kuidas need tekivad?Neuroteadlane Marc Dingman annab raamatus ülevaate meie kolju sisemuses paikneva alla pooleteise kilo kaaluva veidralt kortsus koemassi – aju – iseloomust ja veidrustest.Raamat on jagatud 10 peatükiks, millest igaüks tegeleb aju eri funktsiooniga. Saame teada, mis juhtub, kui aju ei tööta nii, nagu peaks, põhjustades unetust, aktiivsus- ja tähelepanuhäireid, depressiooni või sõltuvust. Saame teada sedagi, kuidas oma kaitsemehhanisme kõige tavalisemate meelehäirete vastu üles ehitada.
Jaan Kaplinski reisikirjade kogu „Piirpääsukese Euroopa“ viib meid koos autoriga sentimentaalsetele teekondadele. Kogetud maad, kaugel kohatud inimesed ning mõtted ja meeleolud. Erilise soojusega kirjutab Jaan Portugalist, kuhu ta viimastel aastatel on sageli läinud sooja otsima, aga leidnud ka sealt endale lähedase kultuuri. Ka Soome ja Venemaa on pikemalt lahti kirjutatud.Raamatut raamistab loodus, mille tundlik vaatleja autor alati on olnud, täpsemalt piirpääsukesed, kelle hääled Toomel ikka kevadet on kuulutanud ja keda Jaan on kohanud isegi Madeiral. Autor võrdleb nendega ennastki: „Miks ma neist lindudest nii pikalt kirjutan? Sellepärast, et viimasel ajal olen neile palju mõelnud. On sõna „hingelind“, mis on vanadel eestlastel tähendanud ehk inimese hinge, kes võis linnu kujul kehast välja lennata ja (hääl juhul) sinna tagasi tulla.“
August Gailiti (1891–1960) pikk kogu jäi omal ajal kergesti silma nii teatris, kontserdil, kohvikus kui ka tänaval. Samuti on ta andnud ohtralt võimalusi oma loomingu kohta midagi öelda ja kirjutada – kas riivamisi või hammustades, puudutades või analüüsides. Ja kaasaegsed pole neid võimalusi käest lasknud. Käesolev kogumik koondab üle viiekümne kirjutise Gailiti kaasaegsete ja ka hilisemate kirjutajate sulest. Tiitellehel on nad üles loetud kõik oma õigete nimede all, raamatu sisus poevad paljud pseudonüümide või nimetähtede taha peitu, et ilmumisandmetes toimetaja tahtel jälle lagedale ilmuda. Igaühel on oma arvamus, oma vaatenurk ja vaade ning jääb lugeja otsustada, kas kirjutajate ees seisis ikka see üks, mitmepalgeline Gailit või on nad iga kord enda jaoks välja mõelnud uue – tolle imelise asemele, mida nad tabada pole suutnud.
Meie ümber on palju sõnu. Keegi on sõnad vabaks lasknud ja need ümbritsevad meid kõikjal. Kui sõnad on täiesti vabad ja nende vabastaja neile mõtet ei anna ega piire sea, upuvad üksikud sõnad sõnarohkusesse. Juhtub midagi, mida liiga ereda valguse puhul tajumepimestamisena. Sama võib juhtuda sõnadega, kui neid saab nii palju, et me ei kuule ega mõista enam midagi.1993. aastal diakoniks ja 1998. aastal õpetajaks ordineeritud Urmas Viilma (1973) pühitsetiEELK peapiiskopiks 2. veebruaril 2015.„Valguse tähed“ koondab mõtteid tema Tallinna Toomkoguduse õpetaja ja peapiiskopi ametiaja jutlustest, karjasekirjadest, kõnedest ja artiklitest.
Õe-venna Janne ja Joosepi seiklustest võlumaailmas, kus nad päästsid loitsuraamatu abil terve kuningriigi kurja lohe käest, on möödunud juba hulk aega.Raamat ei ole juba pea kaks aastat mingeid võluomadusi demonstreerinud.Janne 13. sünnipäeval tekib neil aga seletamatul põhjusel tahtmine see kätte võtta ja oma suureks üllatuseks leiavad nad viimaselt leheküljelt pildi, mida seal varem kindlasti polnud. Sellel pildil on kujutatud mahedates sügisvärvides metsa, mille keskel paistab sissepääs mingisse koopasse. Sissepääsu ees seisab väike tumedasilmne tüdruk, kes näib vaatavat otse Jannet ja Joosepit. Tema pikad pruunid juuksed lehvivad tuules ning õele-vennale näib, et tüdruk üritab neile midagi öelda.Uued ja pöörased seiklused kisuvad õe ja venna taas kord võlumaailma, kadunud laste ning tulisilmsete hiiglaste otsinguile.Helen Käit on Eesti lastekirjanik, kes tuli kirjandusmaailma 2013. aastal debüütromaaniga “Janne ja Joosep. Lohe needus”, mis sai mitte ainult noorte lugejate vaid ka arvustajate lemmikuks. Eesti Draamateatris esietendus 2018. aastal lavastaja Kersti Heinloo käe all lastelavastus «Lohe needus», mis põhineb Helen Käidi “Janne ja Joosepi” sarja kahel esimesel lasteraamatul.Alates 2013. aastast on Helen Käit avaldanud kokku 6 lasteraamatut ja ühe noorteromaani, millest kolm on saanud erinevatel konkurssidel auhindu ja äramärkimisi (BestSeller 2015 lastekirjanduse kategoorias II koht, Tänapäeva 2015. aasta lastejutuvõistlusel III koht ning Tänapäeva 2017. aasta lastejutuvõistluse II koht).
“Moskva ja moskvalased” on unikaalne teos, milles jutustatakse meelelahutuslikus vormis 19. sajandi lõpu ja 20. alguse moskvalaste elust. Minevik rullub lugeja ees lahti kogu oma mitmekesisuses: hiilguses ja viletsuses, rõõmus ja mures.Tuntud tolleaegne olukirjanik Vladimir Giljarovski ei jäta tähelepanuta ühtegi Moskva elu külge. Siin on lärmakad peod ja vaiksed jalutuskäigud hämaratel bulvaritel, šikid kauplused ja räpased ohtlikud agulid, voorimehed ja esimesed trammid.Giljarovski tekst on illustreeritud ta kaasaegsete kommentaaride, rohkete maalide ja fotodega kohtadest, mida sellisel kujul kas enam pole, või otse vastupidi, kus on enam kui saja aastaga väga vähe muutunud.
Aline de Petigny, Nancy Delvaux
Laura on rõõmsameelne asjalik väike tüdruk. Tal on isa ja ema ja Mõmmi ja sõbrad, ja ta käib lasteaias. Selles raamatus on seitse lugu: Laura on mere ääres, Laura läheb lasteaeda, Laura emme ja issi ei ole tülis, Laura unustas Mõmmi maha, Laura ratsutab poniga, Laura on haiglas, ja Laura leiab uue sõbra.
Mis on kaugvaatlus?Kaugvaatlemine on vaatleja poolt kontrollitud meelteväline tajumine teadusliku meetodi abil. Kaugvaatleja suudab tehnilisi reegleid (protokolle) kasutades tajuda ükskõik millist sihtmärki – isikut, objekti või sündmust Ajas ja Ruumis. Vaatleja on suuteline tajuma sihtmärki nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Sihtmärk võib asuda vaatleja kõrvalruumis, riigi teises servas, teispool maailma või teoreetiliselt ükskõik mis punktis universumis. Aeg ja Ruum kaotavad kaugvaatlemise ajal tähtsuse. Kaugvaatluse kui mõistusetehnika muudab eriliseks see, et seda võib kasutama õppida praktiliselt igaüks.Kaugvaatlemise termin võeti kasutusele 1971. aastal pärast tuhandeid Ingo Swann’i, Janet Mitchell’i, Karlis Osis’e ja Gertrude Schmeidler’i poolt läbi viidud meeltevälise tajumise eksperimente. Ingo Swann oli ka see, kes kaugvaatles 1973. aastal täpselt planeet Jupiteri ümber olevad rõngaid, mille olemasolu kinnitasid hiljem kosmosesondidega saadud andmed.Kes võib kaugvaatlejaks õppida?Selle mõistusetehnika võib ära õppida praktiliselt igaüks. Sa ei pea selleks olema sensitiiv, kuid tehnika omandamine nõuab järjekindlat harjutamist. Kaugvaatlemise õppimist on võrreldud muusikainstrumendi mängima õppimisega. Kõigepealt on vaja ära õppida tehnika ning seejärel harjutada-harjutada-harjutada.Kaugvaatlemist saab näiteks kasutada õppimisel või õpetamisel. Kujuta ette näiteks ajalootundi või kodutööd, milles õpilased kasutavad teatud sündmuste vaatlemiseks ja uurimiseks kaugvaatlust või lihtsalt omaenda aktiveeritud sensitiivseid võimeid. Samamoodi võid sa kaugvaatlust või selle treenimise abil oma aktiveeritud sensitiivseid võimeid kasutada:• uurimustöödel ja uuringutes;• tervendamisel ja parimate ravimeetodite leidmiseks;• kunstiliste ideede leidmiseks;• sobiva elukoha või partneri leidmisel;• sobiva personali valikul;• äri- ja isiklike probleemide lahendamisel;• äri- ja isiklike otsuste tegemisel;• börsi- ja majandustsüklite võimalike liikumiste vaatlemiseks;• uute äri-, tehnoloogialaste ja muude ideede leidmisel;• spordivõistluste tuleviku võimalike tulemuste vaatlemiseks;• võimaliku tuleviku ja minevikusündmuste ning kosmose uurimisel;• olendite ja objektide leidmisel;• kuritegude lahendamisel (vajab eritreeninguga vaatlejat);• kadunud isikute leidmisel (vajab eritreeninguga vaatlejat);• kõigeks muuks, mille kohta sa infot saada tahad.Siin raamatus on kõik oluline, mida vajad mingi objekti, elusolendi või sündmuse kohta info pärimiseks, oma küsimusele vastuse saamiseks ning probleemile lahenduse leidmiseks. Ja sa ei pea selle eest maksma sadu eurosid raamatute ning kaugvaatluskursuste ostmise eest nagu mina olen seda teinud.Tommi TopelundRaamatu autor
Anna Kerrigan on kaksteist aastat vana, kui külastab koos oma isaga Dexter Stylesi, meest, kes tüdruku arusaamise kohaselt tema isa ja kogu nende perekonna ellujäämise seisukohast otsustavat rolli mängib. Tüdrukut paeluvad nii meri maja taga kui ka plahvatusohtlik saladus, mis tundub kahte meest ühendavat.Aastaid hiljem on tüdruku isa teadmata kadunud ja USA osaleb sõjas. Anna töötab Brooklyni dokis, kuhu naisi lubatakse tööle, mida kunagi tegid mehed, üksnes seetõttu, et neist on nüüd saanud teispool merd võitlevad sõdurid. Temast saab esimene naistuuker, kõige ohtlikuma ja suletuma kutseala esindaja, kelle ülesandeks on riigil sõda võita aitavate laevade remontimine. Ühel õhtul kohtub ta ööklubis taas Dexter Stylesiga ning hakkab tasapisi mõistma oma isa elu keerdkäike ja põhjuseid, mis võisid olla mehe kadumise taga.Pullizeri preemia laureaadi Jennifer Egani nn musta põneviku stiilis kirjutatud ajalooline romaan viib lugeja Anna ja Stylesi jälgedes maailma, mille asukateks on gangsterid, meremehed, tuukrid, pankurid ja ametiühingutegelased. „Manhattan Beach“ on põnevalt kirjutatud ja lugema innustav ülevaade hetkedest, mis saavad määravaks nii Ameerika kui kogu maailma meeste ja naiste elu ning identiteedi seisukohast. Romaani teeb erakordseks ka asjaolu, et see on üks väheseid naisautori kirjutatud teoseid, mis vaatleb New Yorki naise pilgu läbi.