Lumi ja Roosi ei teadnud, et nad elasid muinasjutus – keegi ei tea seda kunagi.Elasid kord kaks õde: Lumivalge, kel olid kiharad valged kui luigel, ja Roosipuna, kel olid juuksed justkui mustast siidist. Nad elasid imelise aiaga suures majas koos isa ja emaga, kes armastasid neid rohkem kui päikest ja kuud taevas. Ent see oli enne, kui mets röövis neilt isa ja kurbus võttis oma võimusesse ema. See on lugu kahest õest ja nõiutud metsast, mis on oodanud, et nad tuleksid ja murraksid selles peituvad hirmsad loitsud.Selles imeilusate piltidega lasteraamatus jutustab autor-illustraator Emily Winfield Martin ümber klassikalise, kuid vähetuntud muinasjutu Lumivalgest ja Roosipunast.
„Sapiens“ uuris meie minevikku. „Homo Deus“ vaatles tulevikku. Nüüd on aeg keskenduda olevikule. Yuval Noah Harari, üks nüüdisaja silmapaistvamaid mõtlejaid, pühendub oma kolmandas menuraamatus tänase päeva tähtsaimatele küsimustele.Mil moel muudavad arvutid ja robotid inimlikkuse olemust? Kuidas võidelda võltsuudiste epideemia vastu? Kas rahvusel ja religioonil on veel tähtsust? Mida peaksime õpetama oma lastele?Tehnoloogia areneb kiiremini kui meie arusaam sellest, häkkimisest on saanud lahingutaktika ja maailm näib lõhestunum kui kunagi varem. Harari tõstatab olulised küsimused, mida peame endale esitama, et jääda ellu peadpööritavalt muutuvas maailmas. 21 peatükis, mis on ühtaegu sügavamõttelised ja provokatiivsed, arendab autor edasi oma eelmiste teoste ideid, luues selgust poliitilistes, tehnoloogilistest, ühiskondlikes ja eksistentsiaalsetes küsimustes.Dr Yuval Noah Harari on Oxfordi ülikooli doktorikraadiga ajaloolane, kellel on haruldane võime kirjutada keerulistel teemadel selgelt ja kaasahaaravalt. Tänu sellele on ta erakordselt menukad raamatud tõlgitud üle 40 keelde.
On see isemoodi armastusromaan või rafineeritud psühholoogiline õuduslugu? Lugeja ees rullub lahti väikese poisi hing, maailm ja kasvamise lugu varasest lapsepõlvest tööea alguseni, kus kesksel kohal on piirideta emaarmastus. Aja möödudes hakkavad ilmnema sünged perekonnasaladused, mis panevad mõtlema, kui hästi me oma lähedasi ja iseennast üldse tunneme.Taavi Jakobson on inimhinge saladustest sügavalt huvitatud majandusinsener. Tema debüütromaan „Tõeline jumalaosake“ (2014) pälvis maineka Betti Alveri kirjandusauhinna. Lisaks romaanile on ta avaldanud luulekogu „Kõigest kahe reaga“ (2017).„Õnnelik prints“ pälvis 2019. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse Postimehe eripreemia.
Lasteraamat «Vapper koiott Oskar» on ühest küljest põnev seiklusraamat. Teisalt aitab raamat mõista või meelde tuletada elu püsiväärtusi.Oskar elab tavalist koolipoisi elu hetkeni, kui ta ärkab minevikus indiaanlaste juures. Seal pole hommikukrõbinaid, nutiseadmeid, elektrit ega isegi kempsu. Aga Oskarile meeldib seal ometi väga. Tal on kahju tagasi tänapäeva tulla ja kodus on ta täiesti teine Oskar. Tema muutumine hakkab mõjutama ka perekonda ja isegi klassikaaslasi väga toredas suunas.
Kuidas oleme jõudnud olukorrani, kus teadmiste asemel kuulutatakse õhust võetud alternatiivfakte, võltsuudised levivad epideemiana ja tunnetel on rohkem kaalu kui tõendusmaterjalil? Tõejärgsus on üks meie aja muret tekitavamaid fenomene, ütleb Lee McIntyre. Mis kõige hullem, seda kujundatakse ja kasutatakse sihilikult poliitilise ülemvõimu saavutamiseks. Et tõde jalule aidata, selgitab ta oma raamatus üleilmseks kujunenud nähtuse päritolu ja tagamaid.„Eestlased kogesid juba 20. sajandil tõejärgset režiimi. Lee McIntyre maalib aga hirmutava pildi sellest, kuidas ka vaba ja demokraatlik rahvas võib faktidest lahti öelda, ning see on toonud kaasa tõsiseid tagajärgi kogu maailmale. Faktidest tulvil ja selgesti kirjutatud raamat arutleb, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla.” tutvustab raamatut tehnoloogiafirma Guardtime strateegiajuht Luukas Ilves.Lee McIntyre on Bostoni Ülikooli filosoofia ja teadusajaloo keskuse teadlane ning Harvardi Ülikooli täiendõppekooli eetikaõppejõud. Ta on kirjutanud mitu raamatut, nende hulgas teose „Dark Ages: The Case for a Science of Human Behavior”.
Kes on õige eestlane? Sellele küsimusele on vastuseid otsitud aastasadu, kuid ilmeksimatut viisi «tõelise eestlase» väljaselgitamiseks pole siiani leitud. Nüüd on see lõpuks olemas! «Eestlase käsiraamatust» leiad täpselt sada asja, mida iga õige eestlane teeb. Oled sa Lembitu soo vääriline või kannatasid su esivanemad ilmaasjata? Hakka lugema ja saad teada!Vahur Kersna: «Eelarvamused kukuvad „Eestlase käsiraamatut“ lugema jäädes kildudeks.See raamat on justkui jooksu pealt plõksitud album fotodest, kuhu Mihkel elu jooksul on kogunud inimesi. Tundub, et üsna valimatult, ülevalt ja alt, paremalt ja vasakult. Nüüd siis vaatame koos neile piltidele otsa ja – mida me näeme?! Pagan, see seal on ju tädi Maimu! Ja kas too paks kärakas ei ole mitte ülepõllu Lembit? Aga seal – raisk, olengi mina vä!?Mõnedele nägudele on Mihkel vuntsid külge joonistanud, mõnedele ninadele ja kõrvadele lisanud fotoshopis volüümi. Aga see on kunstniku õigus. Ja kui me lepime kokku, et tegu on kunstiga, siis nuusi kustotsast tahes – teos ei lõhna ei psühhotroonikute, absindi ega lihtsa meeltesegaduse järele. Tegu on valusalt kaine, tõu- ja stiilipuhta fotokaprealismiga.»EPL 8.11.2017Raul Ranne: «Kindlasti on see lustakam ja hoogsam kui seitsme aasta eest ilmunud tuimavõitu „Sellised nad on… eestlased” (autorid Hilary Bird, Lembit Öpik, Ulvi Mustmaa). On kohti, mis panevad muhelema. Mõnd eestlasi n-ö defineerivat nähtust kirjeldab Raud nauditavalt hoogsalt.»EPL 8.11.2017Raamatust leiad pika ja põhjaliku testi, mis selgitab välja mitu protsenti õiget eestlast sinus tegelikult on!
MAIASMOKA ATLAS on Regio kaardimeistrite poolt loodud üks eriti magus teos, kuhu on kaardistatud suure hulga erinevate maade komme ja maiustusi. Kaasa teevad sellised suurused nagu Belgia šokolaadid, Mozarti kuulid Austriast, Läti Kārumsi kohuke, tiramisu ja Pavlova kook, Kinderi üllatusmuna, söödavad putukad, komm nimega Spunk, muidugi ka Kalevi kommid ja paljud teised.Magusasõber saab teada, millal vedelast šokolaadist läikivsiledaid tahvleid tegema õpiti, kes leiutas martsipani, milline kommivabrik on sõda pidanud, kus süüakse kaktusesiirupit ja kus samblikukomme, kus nätsutati esimest korda närimiskummi ja palju muud. Iga maa kohta on püütud üles leida just see maiustus või komm, mis võiks olla selle maa magusaks visiitkaardiks.Tuntud magusakultuuriga maade kõrval on esindatud Lihavõttesaar, Bangladesh, mitmed Aafrika riigid. Kaardid aitavad maiasmokkadel järge pidada, kus maailmanurgas üks või teine maius alguse sai ja kus sellega maiustatakse. Kokku räägitakse atlases 130 maiustusest, mis on pärit 52st riigist. Lisaks leiab raamatust valiku eksootilisi maiuseretsepte.Peaaegu kõik me armastame magusat. Või nagu šokolaadi kohta naljatamisi öeldakse: üheksa inimest kümnest armastab ja kümnes valetab. Kes aga ei armasta, võib lähtuda põhimõttest, et vaenlast tuleb tunda. Regio Maiasmoka atlas on abimees mõlemale leerile.Atlas on rikkalikult illustreeritud Regina Lukk-Toompere poolt ning selle lõpus on – nagu igas korralikus atlases – ka nimeindeks.NB! Lugemiseks varuda vähemalt tahvel šokolaadi, sest hiljemalt kolmandal leheküljel hakkavad neelud nii käima, et ilma abivahenditeta jääb lugemine katki ja tuleb kommipoodi tõtata.
Raamatusarja «Vanalinna detektiivid» kolmandas raamatus tutvuvad lapsed ennustaja ning salaühingutega ja saavad teada mitmetest Tallinna ajalooga seotud legendidest.
Blackheathi häärberis toimuval suurel maskiballil tapetakse peretütar Evelyn Hardcastle … ja see pole esimene kord. Ta on mõrvatud sadu kordi. Noormees ärkab metsas, huultel karjatusena naise nimi, keda ta ei tunne. Hullem veel – tal pole aimugi, kes ta on ja kus ta viibib, või kuidas sinna sattus. Läheduses kriiskab põgenev naine, kõlab püstolipauk. Häärberis luurib ringi halastamatu pussitaja, sadistlik lakei, kes naudib oma ohvrite hirmutamist. Aga tema ohvrid pole sugugi juhuslikud – see, keda lakei jahib, on Aiden Bishop. Aiden on püütud lõksu kummalisse mõrvamüsteeriumisse, kannul halastamatu mõrtsukas ning mõistetud korda ühte ja sama päeva aina uuesti, ainsaks ülesandeks lahendada Evelyn Hardcastle’i mõrv. Kaheksa päeva. Kaheksa erinevat keha. Kolm konkurenti. Võimatu ülesanne. Stuart Turtoni debüütromaan „Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva“ on kaasahaarav ja originaalne vihjete, leidude ja järelduste ämblikuvõrk, mis suudab üllatada viimaste lehekülgedeni välja. Kui Agatha Christie kirjutaks „Black Mirrori“ episoodi, siis see võiks olla see.