Контркультура
Различные книги в жанре КонтркультураSherlock Holmesi lood I. Sherlock Holmesi memuaarid
Arthur Conan Doyle'i kunagi oma lõbuks kirjutatud lood on tänapäeval klassikaks saanud. Tema kangelased Sherlock Holmes ja doktor Watson on paljudele lugejatele sedavõrd omaseks saanud, et Holmesi nimele tuleb veel praegugi kirju, kus talt palutakse abi. Käesolevas raamatus kuulete lugu «Sherlock Holmesi memuaarid». Loeb Tambet Tuisk.
Õnnelik prints
Oscar Wilde ise on öelnud, et need on lood lastele ja lapsemeelsetele ning mingit vanuselist piirangut neil muidugi ei ole. Wilde, kes pidas oma kinnituste kohaselt kunsti kõlblusest kõrgemaks, on oma loomingus osutunud üsnagi suureks moralistiks. Omaenda elus koges ta suurt rikkust ja nägi Londoni toretsemist, samal ajal kuulus tema kogemusse ka näljahäda-järgne Iirimaa, läbi ja lõhki iirlasena säilitas ta Inglismaal omamoodi kõrvaltvaataja pilgu ning see peegeldus ka tema mõistujuttudes. Aga isegi kui neid allhoovusi ja tagamaid mitte arvestada, võib igas vanuses lugeja elada kaasa kaunitele lugudele armastusest ja eneseohverdusest, sellest, milline on tegelikult oma hingest loobumise hind ning et mõnikord avanevad südamed alles siis, kui need purunevad. Omaette väärtus on Wilde’i stiilil, sest algselt jutustas ta oma lugusid ja kuulajad läksid temaga kaasa, lastes end lummata. Need lood leiavad üha uusi lugejaid, neid lavastatakse, tõlgitakse ja avaldatakse praegugi ja küllap ka edaspidi.
Sherlock Holmesi lood I. Sherlock Holmesi seiklused
Arthur Conan Doyle´i kunagi oma lõbuks kirjutatud lood on tänapäeval klassikaks saanud. Tema kangelased Sherlock Holmes ja doktor Watson on paljudele lugejatele sedavõrd omaseks saanud, et Holmesi nimele tuleb veel praegugi kirju, kus talt palutakse abi. Käesolevas raamatus kuulete lugu «Sherlock Holmesi seiklused» Sherlock Holmesi lugude I osast. Loeb Tambet Tuisk.
Uue maailma hällilaul
Romaani „Uue Maailma hällilaul” tegevus paigutub enamjaolt aastatesse 1940–1945 ning selles räägitakse Uue Maailma linnajaos Suur-Ameerika tänaval asuva üürimaja asukate elust ning saatusest. Raamat algab 1940. aasta ülestõusmispühade eelse ajaga ja lõpeb sisuliselt sõja lõpuga. Kokku põrkavad erinevad maailmavaated ja generatsioonid, ent lõppkokkuvõttes on kõik kannustatud vaid soovist selles ajas ellu jääda. Toona üleskeerutatud madalaimad instinktid tõid inimestest välja halvima ja ka parima, mis piiratud oludes ja võimalustes leiduda võis, ning see kajastub ka selles loos. Teos on kirjutatud, mõeldes 1940.–1941. aasta sündmustele, mil Eestis muutus riigikord ja ühtlasi põhjalikult ka kogu rahva elu. Rõhk ei ole sõjasündmustel, vaid toonasel olustikul, mille edasiandmiseks on kasutatud mälestusi nendelt, kes ise selles ajas elasid.
Tappev külm
Tuledes särav ja lumelt peegelduv jõuluootus toob Kolme Kuuse külla Kanadas seekord rohkesti kutsumata külalisi, nende seas vikatimehe ja mitme eriala kriminaliste. Kui selgub, et terves kogukonnas ei leidu eriti kedagi, kes poleks hiljuti küla õuduste majja kolinud daami vihanud, tuleb Armand Gamache’il kindlaks teha, kes külatäie vihkajate seast on päriselt mõrvar … või mõrvarid. Mõrvu on peagi mitu, nende uurimisel joonistuvad välja keerukad seosed tegelaste mineviku ja oleviku, kujutluste ja tõelisuse, kunsti ja esoteerika vahel. Raadioajakirjanik Louise Penny oli 18 aastat töötanud Kanada rahvusringhäälingus, kui otsustas proovida kätt kirjanikuna. Kuna kohe esimest, 2005. aastal ilmunud kriminaalromaani „Still Life” (eesti k „Vaikelu”, 2009) tabas auhinnasadu, usaldas autor peategelase peainspektor Armand Gamache’i üha uusi mõrvajuhtumeid lahendama. „Tappev külm” on sarjas seni ilmunud viieteistkümnest romaanist teine.
Mort
Ühel mitte eriti ilusal päeval tunneb Surm, et ta on Kurbus, see tähendab, et ta tunneb mõtlikku kahetsust selle pärast, et asjad on nii, nagu nad ilmselt on. Seetõttu jätab ta oma kohustused õpipoiss Morti hooleks ning püüab ise end kuidagi lõbustada. Mort on aga surelik ja miski inimlik pole talle võõras, seepärast ei jäta teda külmaks ka printsess Keli ilusad silmad. Ta päästab Keli surmast ning tekitab sellega loomulikult Kettamaailma asjades kohutava segaduse, sest Universum on printsessi surma juba teadmiseks võtnud. Ja Universumit ümber veenda pole sugugi lihtne.
Rebane, hunt ja jänes
Külmal talveajal hulkunud üks äranälginud rebane mööda metsa ja otsinud endale toitu. Viimaks olnud rebasel mets risti ja põiki läbi käidud, aga siiski polnud talle midagi silma hakanud, mida oleks võinud suhu panna. Kogemata kombel tulnud rebane ühe tee äärde. Seal näinud ta eemalt üht meest kalakoormaga tulemas. Rebasel kohe hea nõu peetud.
Tuhkatriinu
Elas kord mees, kellel oli nooruke tütar. Tüdruk oli üks lahkemaid ja armsamaid inimesi, kes ilmas elanud. Hea iseloomu oli ta pärinud oma emalt, kellest südamlikumat inimest olnuks raske leida. Mees soovis, et tema tütrel oleks ka ema, ja otsustas abielluda. Kahjuks valis ta oma teiseks abikaasaks kõige uhkema ja upsakama naise, keda eales nähtud. Naisel oli ka kaks tütart, kes olid kõiges täpselt ema moodi.
Pöialpoiss
Elasid kord mees ja naine, kellel oli seitse last, kõik poisid. Nad oli väga vaesed ja nii suur pere tegi nende olukorda raskemaks, sest ükski lastest ei suutnud endale veel ise leiba teenida. Lisaks tegi neile muret noorim poeg, kes oli väga õrnake ega kõnelenud tihti. Nõnda peeti tegelikult väga arukat poissi hoopis rumalaks. Ta oli ka väga väikene, mistõttu kutsuti teda Pöialpoisiks.
Pöial-Liisi
Elas kord naine, kes soovis endale kogu südamest lapsukest, kuid ei teadnud, kuidas teda leida. Nii läks ta vana nõia juurde ja ütles: „Minu südamesooviks on saada laps. Palun ütle mulle, mida peaksin tegema, et see juhtuks?“