432 lk
Kui valitsus kehtestab seaduse, et naised ei tohi päevas rääkida rohkem kui sada sõna, on dr Jean McClellan hämmingus. See ei saa nii olla. Mitte Ameerikas. Mitte temaga.
Kuid see on alles algus.
Peagi ei õpetata tüdrukuid koolis enam lugema ega kirjutama ja naistel keelatakse töötamine. Nad ei tohi kasutada oma häält, neil ei tohi olla oma arvamust ja vabadust. Kuidas teha end kuuldavaks ja muuta maailma, kui on luba lausuda vaid sada sõna ööpäevas?
Jean keeldub allumast kehtestatud korrale ja riskib kõigega, et nõuda oma hääl tagasi. Ta teeb seda enda, oma tütre ja kõigi vaigistatud naiste nimel.
288 lk
Religioosse dimensiooniga teose minategelane on Londoni äärelinnas elav keskealine kirjanik Maurice Bendrix, kes tutvub oma romaanile ainest kogudes kõrgel positsioonil riigiametniku Henry Milesi ja tema abikaasa Sarah’ga.
Loominguline uurimistöö muutub aga armastuseks, millele Sarah vastab. Siis lõpetab naine suhte, igasuguse selgituseta.
Inglise kirjanik Graham Greene (1904–1991) on tuntud eelkõige romaanide autorina, kuid tähelepanu väärivad ka tema näidendid, lühiproosa, reisikirjad, memuaarid, lastejutud, filmistsenaariumid ja -arvustused. Ta on korduvalt esitatud Nobeli kirjandusauhinna nominendiks.
Lisaks religioossetele teemadele kirjutas Graham Greene’i ka poliitikast, rahvusvahelistest suhetest ja spionaažist. II maailmasõja ajal tegutses kirjanik Briti luures ja spioonitöö viis ta mitmetesse vähetuntud paikadesse, mida ta sageli ka romaanides kujutas.
320 lk
Põhja-Aafrika rannikul asuvas Orani linnas algab katk mitme kuulutusliku sündmusega, mida inimesed kummatigi tähele ei pane. Järk-järgult saab tõvest aga kõike ja kõiki ümbritsev reaalsus, mis kustutab mineviku ning paiskab oma ohvrid äärmuslikku kannatuste jadasse, hullusesse, aga ka kaastundesse. Neutraalseks jääda sooviv katkukroonika kirjeldab fakte ja arve ning näitab linnas toimuvaid muutusi. See on lugu raugematust õudusest, ellujäämisest ja vastupanust, eelkõige aga sellest, kuidas inimkond on läbi aegade surmale vastu astunud. Nobeli auhinna laureaat Albert Camus (1913–1960) sündis ja kasvas Alžeerias. Ta oli ajakirjanik, toimetaja, näite- ja romaanikirjanik, arvukate lühijuttude ja poliitiliste esseede autor, aktivist ning – kuigi ta seda ise eitas – filosoof. 25aastaselt kolis Camus Prantsusmaale ja osales aktiivselt vastupanuliikumises. Tema kirjatööde peamisteks mõjutajateks on peetud nii 1930. aastatel läbielatut kui ka Alžeerias veedetud lapsepõlve- ja noorusaastaid.
Goodreadsi kasutajate hinnangul 2020. aasta parim põnevik!
Külalised kogunevad Iirimaa ranniku lähedal asuvale saarele, et tähistada kahe inimese abiellu astumist. Peigmees: nägus ja sarmikas, tõusev teletäht. Pruut: terane ja ambitsioonikas, ajakirja väljaandja. Tegemist on pulmadega, mis sobiks ajakirja või kõlbaks kuulsusele: disaineri käe all valminud kleit, kauge koht, luksuslik pidu, eriline käsitööviski. Mobiililevi võib küll hakkida ja lained pisut raputada, kuid kõik on meisterlikult kavandatud ja viiakse niisama meisterlikult ellu.
Aga olgu plaanid kuitahes täiuslikud, inimloomust see ei muuda. Kui korgid šampanjapudelitelt minema lendavad ja pidu algab, hakkavad meenutuste ja heade soovidega segunema ja pinnale kerkima vana vimm ja väiklane kadedus. Peigmehe semud algatavad kooliaegse joomismängu. Pruutneitsi rikub ära oma kleidi ja see ei juhtu just päris kogemata. Pruudi kauaaegne (meessoost) sõber saab maha ebameeldivalt intiimse toostiga.
Ja siis leitakse üks nende seast surnuna. Kes külalistest ei soovinud õnnelikule paarile head? Ja ehk oleks olulisem küsida: miks?
Lucy Foley õppis Durhami ülikoolis ja Londoni ülikooli kolledžis inglise keelt ja töötas mitu aastat ilukirjanduse toimetajana. Tema tõeline läbimurre krimikirjanduse tippautorite sekka toimus 2019. aastal raamatuga „Jahiseltskond“ (eesti keeles 2020).
Teine raamat naudingut pakkuvast ja rahvusvahelist tunnustust kogunud sarjast, mille peategelane on politseiülem Bruno.
Kui Saint-Denis’s maandub seltskond veinimeistreid, kes võistlevad maatükkide pärast ja keerutavad kohalike seas pahameelt üles, satub idülliline linnake –, kus Benoit „Bruno“ Courreges on ainuke politseinik – palavikulise draama keskmesse, samal ajal kui põllumajanduslikus uurimisjaamas, kus tegeletakse geneetiliselt muundatud kultuuridega, hakkavad kahtlastel asjaoludel tulekahjud puhkema.
Kaks noormeest – keskkonnakaitseaktivist Max, kes loodab maheveini toota, ja Fernando, ühe Ameerika veinimoguli pärija – saavad rivaalideks, kui Quebecist saabub linnakesse koketeeriv veinimeistri õpilane Jacqueline. Sündmused kisuvad süngeks, kulmineerudes kahe kahtlase surmaga, ja Bruno avastab, et praegusaja probleemid pole endisaegsetest kuigi erinevad.
2020. aasta parima krimiautori järgmine raamat.
Politseiuurija Ira Teveri kaheksas juhtum
Pärast võistlusi leitakse rannast kõrkjate vahelt teisele kohale jäänud lohesurfari rüvetatud surnukeha. Juhtumis on midagi, mis Irat päris korralikult ärritab – tippsportlase surmast on tehtud lavastus! Mehe kulmud on vildikaga üle joonistatud ja suunurgad naerule seatud, rinnaesine punase värviga kaetud ja parem käsi asetatud südame kohale. Kõike seda on tehtud oskamatu räpakusega, aga sõnum on siiski olemas, kuigi mitte üheselt mõistetav. Kuna tegu on noore ja heas füüsilises vormis noormehega, võib oletada, et see lavastus on seotud mõne konkurendi kättemaksu või rituaalse meeldetuletusega.
Ira Teveri lugude kaheksandas raamatus toimub tegevus uues keskkonnas. Ira on vahetanud elu- ja töökohta ning asunud vanemuurijana ametisse oma endise kolleegi Anti Saami alluvuses, kellest on vahepeal saanud Lääne prefektuuri jaoskonnaboss. Uurimistöö käigus tuleb Iral kohaneda uute oludega, selles endale koht leida ja vastsetele kolleegidele oma võimekust tõestada.