Контркультура
Различные книги в жанре Контркультура
Kesköö raamatukogu
Elu ja surma vahel on raamatukogu. Sellest kesköö raamatukogust leiabki end Nora Seed: talle on antud võimalus teha oma elus muudatusi. Seni on see olnud õnnetu ja tulvil kahetsust. Nora arvab, et on kõiki alt vedanud, sealhulgas iseennast. Siinsetel riiulitel olevad raamatud võimaldavad Noral elada nii, nagu oleks ta teinud teistsugused valikud. Ühe vana sõbra abiga asub Nora tühistama kõike, mida on kunagi kahetsenud, ja otsima täiuslikku elu. Paraku ei lähe asjad alati nõnda, nagu ta ette kujutab, ning õige pea seavad tema valikud nii raamatukogu kui tema enda suurde ohtu.
Kokkupõrked
1982. aastal toimub Lääne-Austraalia kõrvalisel maanteel avarii. Keegi ei saa tõsiselt viga, kuid õnnetuse mõju on tunda aastakümneid. Nicole ja Samantha Cooper mäletavad mõlemad suvepäeva, kui nende ema Tina kaotas auto üle kontrolli – kuid mitte päris ühtmoodi. Pärast Tina surma, peaaegu neli aastakümmet hiljem, on õed sunnitud õnnetuse tagajärgedega tegelema. Aastaid elus sihitult triivinud Nicole on lõpuks leidnud armastuse, kuid ei saa sellele pühenduda. Ja Samantha varjab midagi, mis võib segi lüüa elu, mille ta on enda jaoks suure vaeva loonud.
„Kokkupõrked“ on lugu õdedest, kes peavad õppima toime tulema oma ema alkoholisõltuvusega ja isa läbikukkumisega nii abikaasa kui ka lapsevanemana. See on ka lugu põlvkondadevaheliste kokkupõrgete põhjustest ja tagajärgedest ning sellest, miks me teeme haiget just nendele, keda kõige enam kaitsta tahame. Viies lugeja korduvalt olevikust minevikku, paljastab autor armastuse keerukuse ja vastuolud ning tasapisi hakkame mõistma raskete muutuste kulgu. Õed ja nende probleemne ema on ebatäiuslikud, pettumust valmistavad ja kohati vihale ajavad, kuid siiski kaastunnet äratavad. Nad on inimesed, kes püüavad enda tekitatud segadusest hoolimata eluga edasi minna.
Imbi Neeme on blogija, lootustandev romaanikirjanik ja kaasahaaravate novellide autor. Tema käsikiri „The Spill“ („Kokkupõrked“) tunnistati 2019. aastal Penguini kirjandusauhinna vääriliseks. Autori vanaisa oli Eesti-Austraalia kunstnik Gunnar Neeme (1918–2005) ja tema isa on Austraalia lavastaja Aarne Neeme. Kirjanik elab koos elukaaslase, laste ja lemmikloomadega Melbourne’is.
Härrasvaras Arsène Lupin
Prantsuse kirjaniku Maurice Leblanci (1864–1941) kriminaalromaanide kangelane, härrasmees ja meistervaras Arsène Lupin on prantsuskeelsetes maades sama populaarne kui Sherlock Holmes või Hercule Poirot inglise kultuuriruumis. Lupin on üks neid romaanikangelasi, keda rahvas on alati armastanud, sest ta röövib rahakaid, veab ninapidi võimuesindajaid ja tunneb kaasa vaestele. Nagu ikka, suudab võitmatu ja võluv kelm kõige keerulisemadki olukorrad enda kasuks lahendada. Arvukatest seiklustest väljub ta alati terve naha ja kuningliku saagiga.
„Härrasvaras Arsène Lupin“ sisaldab üheksat juhtumit meistervarga tegemiste kullavaramust. Lupini lugude instseneeringud on olnud suured õnnestumised, nende põhjal on valminud ka Netflixi samanimeline teleseriaal.
Prantsuse ajakirjanik ja kirjanik Maurice Leblanc on eelkõige tuntud just tänu Arsène Lupini tegelaskuju loomisele. Leblanc sündis 1864. aastal Normandia ajaloolises pealinnas Rouenis Itaaliast pärit perekonnas. Varajases nooruses, pärast õpinguid mitmes riigis, siirdus ta Pariisi, kus tegutses ajakirjanikuna ja avaldas ka mõne ilukirjandusliku teose, kuid ilma erilise eduta. 20. sajandi alguses, kui Prantsusmaad tabas Sherlock Holmesi vaimustus, palus ajakirjanik Pierre Lafitte oma sõbral Maurice Leblancil kirjutada lühikese kriminaaljutustuse uuele ajakirjale Je Sais Tout. Ilma ühegi ideeta ja kurjategijatest midagi teadmata võttis Leblanc sule ja nii sündiski tema kangelane härrasvaras Arsène Lupin. Esimene lugu – „Arsène Lupini arreteerimine“ – ilmus 15. juulil 1905. Aastatel 1905 kuni 1941 kirjutas Leblanc kaheksa romaani ja kolmkümmend üheksa lühijuttu ning viis näidendit, mille peategelane oli Arsène Lupin.
Kus laulavad langustid
Ma ei suuda sõnadega väljendada, kui väga mulle see raamat meeldis. Ma oleksin tahtnud, et see kestaks igavesti! – Reese Witherspoon
Aastaid on jutud Paduratüdrukust kummitanud Barkley Cove’i, vaikse Põhja-Carolina rannikulinnakese elanikke. Kui 1969. aastal leitakse paduralt nägusa Chase Andrewsi surnukeha, kahtlustavad kohalikud kohe Kya Clarki – Paduratüdrukut. Aga Kyat tunnevad vähesed. Tundlik ja intelligentne tüdruk on elanud aastaid üksinda padural, mida ta oma koduks nimetab, leidnud sõpru kajakate hulgast ja õppetunde liivateradest. Elus vaid ühe päeva kooliharidust saanud tüdruk on sündinud loodusteadlane, kes õpib maailma tegelikke reegleid maalt endalt. Kuni jõuab kätte aeg, mil Kya hakkab tundma igatsust puudutuste ja armastuse järele, ning kui tema metsik ilu võlub ära kaks linnakese noormeest, avab Kya end uuele elule – kuni sünnib mõeldamatu. Romaan “Kus laulavad langustid” on erakordselt peen ood loodusele, habras täiskasvanuks saamise lugu ja painav mõrvamüsteerium. Delia Owensi mõtlemapanev, elutark ja sügavalt liigutav romaan tuletab meile meelde, et meid jääb alatiseks saatma see laps, kes me kord olime. “Kus laulavad langustid” on ilmumisest alates olnud New York Timesi raamatumüügi edetabeli tipus.
Owensi valulikult kaunis debüütromaan on ülistuslaul loodusele. – The New York Times Book Review
Selles vaimustavas romaanis on kõike – salapära, romantika ning paeluvad tegelased. – Nicholas Sparks
Põhja-Carolina ranniku padura rütmidest ja varjudest läbi imbunud erakordselt kaunis romaan. – People
Kütkestav ja originaalne. Mõrvamüsteerium, kohtudraama, armastuslugu ja täiskasvanuks saamise teekond, mille peategelane jääb lugejatele veel kauaks meelde. – ShelfAwareness
Lõpparve
Ühe Islandi kooli õpilased matavad maha ajakapsli, millesse panevad oma kirjad tulevikuennustustega. Kümne aasta pärast kaevatakse kapsel välja, et võrrelda laste prognoose tegelikkusega. Ja selgub, et ühes kirjas on ennustatud kuue ainuüksi initsiaalidega tähistatud inimese surma … Seda veidrat ja esialgu pealtnäha naljakatki lugu määratakse uurima ebasoosingusse langenud politseinik Huldar. Samal ajal leitakse ühe maja aiast inimese kämblad ja varsti tapetakse võikal kombel ka selle maja omanik. Tema nimetähed langevad kokku ühes tulevikuennustuste kirjas surema määratud inimese initsiaalidega. Ja sellele järgnevad uued surmad. Nüüd on asi naljast kaugel. Ohvrite arvu kasvamist on vaja iga hinna eest vältida. Kirja kirjutas koolipoiss ja seetõttu kaasatakse asja uurimisse lastepsühholoog Freyja. Rööbiti pingelise politseijuurdlusega kulgeb ka Freyja ja Huldari keerulise armusuhte lugu. Ja vahel näib, et mõlemad on lootusetult ummikusse jooksmas. Tuntud krimikirjaniku Yrsa Sigurðardóttiri järjekordne põnevusromaan on haarav nagu kõik teisedki tema raamatud. Eesti keeles on kirjastus Varrak senimaani avaldanud neli Sigurðardóttiri romaani. See on teine raamat Freyja ja Huldari tegemistele pühendatud sarjast, sarja esimese raamatu „Pärand” võtsid lugejad soojalt vastu.
Mängud ajas. Sari "Orpheuse Raamatukogu"
Clifford D. Simaki „Mängud ajas“ (Time and Again, 1951) on suurmeistri üks tuntumaid seni eesti keelde tõlkimata teoseid. Kahekümne aasta eest kosmoses kadunuks jäänud Asher Sutton naaseb Maale – tundub ilmvõimatu, et ta kosmoselaeva hukkumisel eluga pääses. Tulevikust pärit ajaränduritest mõrtsukad on aga saadetud teda vaigistama, et ta ei kirjutaks iial üht raamatut, mille sõnum hakkab kunagi väga suuri probleeme tekitama. Ootamatult ilmub Aldebarani tähesüsteemis ka välja üks eksemplar sellest raamatust – mida ei tohiks olemas olla, sest Sutton pole veel seda kirjutama hakanud.
Õige valik
Kaanepilt Meelis Krošetskin Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts 181 lk Helju Rebane (18.07.1948) on sündinud Tallinnas, koolis käinud Tartus; lõpetanud TRÜ matemaatikateaduskonna, olnud samas ülikoolis loogika õppejõud; lõpetanud Moskvas aspirantuuri ja töötanud seal arvutuskeskuses. Aastast 1985 on ta vabakutseline kirjanik. H. Rebane debüteeris jutustusega «Tühjad hinnasedelid» (1981), mis märgiti ära ajakirja Noorus jutuvõistlusel. 1986 ilmus novellikogu «Väike kohvik» (Eesti Raamat). Helju Rebase lühijutud on põneva intriigi ja ootamatu lõpuga. Luubi all on inimese psühholoogia keerdkäigud, altruism, egoism ja vastavate tegude tagajärjed. Tegelaste iseloomu avamisel on sageli abiks ulmelised olukorrad. Lühiromaanis „Altrus“ on lustakalt, ent ka iroonia ja sarkasmiga kirjeldatud inimese olukorda ühiskonnas, kus leidub totalitaristlikke jooni. Helju Rebase loomingut on avaldatud Venemaal, Belgias, Hollandis, Iisraelis, Kanadas; mitmetes antoloogiates (ka koos vendade Strugatskite, V. Pelevini ja M. Velleri loominguga); netis (veebiajakiri Reaktor); äsja ilmunud Jüri Kallase koostatud antoloogias «Läbi valu ja vaeva» (2020). Uude jutukogusse on koondatud autori lugude paremik.
Tuhast tõustes. Sari "Mõni õhtu romantikat", 13. raamat
Pärast mehe surma paar aastat tagasi jäi Sandra üksinda kaht last kasvatama. Töö sekretärina aitab küll igapäevaelu eest tasuda, kuid naisel tuleb pidevalt kalkuleerida, kuidas hakkama saada. Elu ei tee kergemaks teadmine, et mehe vend Karmo lõpetas pärast matuseid Sandraga suhtlemise, kuna uskus, et naine ei leinanud piisavalt.
Mis juhtub siis, kui ettevõtet, kus Sandra töötab, tabab koondamiste laine?
Kui keeruliseks muutuvad olud, kui samal ajal ilmub välja aastaid eemal olnud Karmo?
Kas Sandra saab hakkama sellega, et taas tuhast tõusta, kui kõik tema ümber muutub üha keerulisemaks?
Heli Künnapas on rohkem kui kahekümne avaldatud raamatu autor. Sarja ,,Mõni õhtu romantikat" raamatud on kõik eraldiseisvalt loetavad.
Edasi. Talv 2021
Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu¬majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste. Seekordses numbris on taaskord palju põnevaid kirjutisi, suuremal või vähemal määral käib neist kõikidest läbi uuega kohanemine, loodame, et need annavad mõtteainet ja inspiratsiooni. Näiteks sommeljee Igor Sööt tutvustab kolme tänast veinikaupmeest, kes kasutasid osavalt ära 10 aasta taguse majanduskriisi poolt tekitatud olukorra, mis viis nad kõik kannapöördeni oma elus, äris ja tegemistes. Uue ja vana majanduse teemal (aatomid ja bitid) pidasid haarava vestluse ettevõtjad Viljar Arakas ja Sten Tamkivi; Eesti suursaadik Soomes Sven Sakkov kirjutab muutustest maailmapoliitikas ja Eesti kohast selles supis; ajakirjanik Marian Võsumets liitus populaarse kohtinguäpiga Tinder ja uuendas oma teadmisi deitimiskultuurist; tenniseedendaja Toomas Kuum vestles aga tippspordiga lõpparve teinud Eesti läbi aegade edukama meestennisti Jürgen Zopiga. Sotsiaalmeedia ja sõnavabaduse teemal kirjutavad Ilmar Raag ning Soraineni advokaadid Maria Pihlak ja Carri Ginter, nende artikkel paneb Twitteri hiljutise Donald Trumpi “tühistamise” järel mõtlema, kas sotsiaalmeedia on parem Trumpiga või Trumpita? Lisaks on juttu muutustest kultuuritarbimises, kodanikupalgast, uue rubriigina alustab “Kunst kodudes”, kus esimesena räägib oma suhetest kunstiga kirjanik Jan Kaus. Ajakirja keskel on ka tavapärane originaalnovell ja luulerubriigis võtavad kohad sisse Keiti Vilms ja Anna Haava. Numbri suur intervjuu on aga meie kaasautori ja kirjaniku Tõnu Õnnepaluga, mille kohta teda usutlenud Valner Valme ütleb, et “siin väärib iga lause eraldi väljatõstmist.”