Liblikatuba. Lucinda Riley

issi koju tuleb?”

      Posy mäletas, kuidas Sam pärast isa surma nädalast nädalasse igal õhtul temalt üht ja sedasama küsis, ning tema süda murdus, nähes segadust poja suurtes sinistes silmades, mis sarnanesid nii väga ta isa omadega. Posy kogus pikalt julgust, enne kui ütles pojale, et issi ei tule enam kunagi koju. Et ta läks paradiisi ja valvab neid ülevalt, ning viimaks oli Sam küsimise lõpetanud.

      Posy seisis ja kuulas kannus keema mineva vee sisinat. Seejärel segas ta kohvigraanulid kruusi põhjas oleva piima sisse ja kallas kuuma vee peale.

      Kruusi hellalt käte vahel hoides kõndis ta akna alla ja jäi silmitsema igivana hobukastanit, mis oli stoiliselt mitme põlvkonna lastele rikkaliku munasaagi andnud. Ta nägi juba selge kuju võtnud rohelisi okastega kaetud kerasid, mis kuulutasid suve lõppu ja sügise algust.

      Kastanimunad meenutasid talle kooliaasta algust – hetke, mida ta oli alati kartnud, kui poisid olid nooremad, sest see tähendas uute koolivormide ostmist, neile nimesiltide õmblemist ja keldrist reisikohvrite ülesvinnamist. Ning kohutavat vaikust, kui pojad olid läinud.

      Posy oli kaua aega tõsiselt kaalunud, kas ta ikka peaks armsad pojad internaatkooli saatma. Ehkki nii Jonny kui ka tema enda suguvõsas oli mitu põlvkonda lapsi kodunt ära saadetud, oli kätte jõudnud seitsmekümnendate lõpp ja ajad olid muutunud. Aga ta teadis oma kogemustest, et oli saanud sealt lisaks haridusele ka oskuse iseseisvalt toime tulla ja õppinud enesedistsipliini. Jonny oleks soovinud, et pojad internaatkoolis käiksid – mees oli sageli rääkinud kavatsusest nad tema alma mater’isse saata. Seega oli Posy võtnud appi oma investeeringud – rahustades end mõttega, et ka vanaema kiidaks selle mõtte heaks – ja saatnud poisid Norfolki kooli: mitte nii kaugele, et ta ei näeks neid kunagi ragbit mängimas või koolinäidendis esinemas, aga siiski piisavalt kaugele, et tal ei tekiks kiusatust neid sealt ära tuua juhul, kui ükskõik kumba neist hakkab vaevama kojuigatsus.

      Sam käis kodus sagedamini kui tema vend – tal oli raske kohaneda ja miskipärast läks ta alailma mõne sõbraga tülli. Kui Nick kolm aastat hiljem vennale järgnes, kuulis Posy temast haruharva.

      Lesepõlve alguses, kui poisid olid väikesed, igatses ta aega iseendale, aga kui mõlemad pojad viimaks kooli läksid ja tal see aeg olemas oli, puhus läbi niiskete seinte sisse jahe üksildustuul ja asus tema südamesse elama.

      Posyle meenus, kuidas ta esimest korda elus püüdis hommikul ärgates leida voodist väljaronimiseks põhjust. Ta taipas, et see on tingitud tõsiasjast, et elu põhituum on temalt ära rebitud, ning kõik, mis seda ümbritses, kujutas endast üksnes polstrit. Poegi internaatkooli saates oleks ta raske kaotuse justkui veel kord läbi elanud.

      Uudne tunne muutis ta alandlikuks – selle eluhetkeni ei mõistnud ta depressiooni olemust ja pidas seda nõrkuse märgiks, aga tol jubedal kuul pärast seda, kui Nick kodunt lahkus ja kooli läks, tekitas temas süütunnet varasem arvamus, justkui oleks sellest seisundist võimalik kiiresti üle saada. Ta mõistis, et vajab uut projekti, mis viiks ta mõtted eemale suurest igatsusest poiste järele.

      Ühel sügishommikul isa kabinetis viibides leidis ta juhuslikult tema kirjutuslaua sahtlist vanad aiaplaanid. Neid vaadates sai ta aru, et isa oli kavatsenud pargiaia asemele rajada midagi erilist. Valguse eest kaitstud tint oli pärgamentpaberil ikka veel eredalt näha: pargi piirjooned ja proportsioonid olid isa ülikorrektse käekirjaga üles märgitud. Posy märkas, et suvekoja kõrvale oli isa eraldanud ala liblikaaiale ning teinud nimekirja aastaringsetest nektaririkastest taimedest, mis pakuksid täies õites värvikirevat silmailu. Mööda jalgrada, mida ääristas rippubadega raamistik, pääses viljapuuaeda, kus kasvasid kõik Posy lemmikpuuviljad: pirnid, õunad, ploomid ja isegi viigimarjad.

      Köögiviljaaia kõrvale oli isa paigutanud suure kasvuhoone ja väiksema müüriga eraldatud aia, mille kõrval seisis märkus: „Pajudega ääristatud lai kõnnitee, kus Posy saab mängida.” Kardinaalselt erinevate alade ühendamiseks olid visandatud veidrad aiateed ning Posyt ajas itsitama isa plaan rajada kroketiväljaku lähedale tiik („mis lõkkele löönud kired maha jahutaks”). Joonistel oli ka roosiaed kirjaga „Adrianale”.

      Ja nii ta siis läkski sama päeva pärastlõunal välja, kaasas nöör ja pajukepid, ning hakkas paika panema isa märgitud piire, mille vahel kasvavad kunagi kobarhüatsindid, laugud ja krookused, sest need taimed ei nõua erilist hoolt ja meelitavad ideaalselt ligi talveunest ärganud mesilasi.

      Posy mäletas, et paar päeva hiljem, käed sügaval pehmes mullas, naeratas ta esimest korda üle mitme nädala. Komposti lõhn, mõnus päikesesoojus pealael ja järgmisel kevadel värvidega rõõmustavate taimesibulate mahapanek tõid talle meelde Kew’ botaanikaaias veedetud aja.

      Sel päeval sai alguse kirg, mis nüüdseks oli kestnud juba kakskümmend viis aastat. Ta jagas hiigelsuure maa-ala osadeks ning asus igal kevadel ja sügisel tööle uue piirkonna kallal, lisades isa plaanidele enda omi, mille hulgas oli ka tema isiklik pièce de résistance² – suursugune muruplats terrassi kõrval, kus aromaatse lavendli ja roosi peenraid ümbritsesid madalad keerukate kurvidega pukspuuhekid. Platsi oli hullult raske hooldada, aga pidulikel puhkudel pakkus see kasutusel olevatest külalis- ja magamistubadest ülevat vaatepilti.

      Ühesõnaga, aiast oli saanud tema isand, sõber ja armuke, kes jättis vähe aega millekski muuks.

      „Emme, see on vapustav!” ütles Nick iga kord koolivaheajaks koju tulles, kui Posy talle järjekordset pooleliolevat tööd näitas.

      „Jajah, aga mis õhtusöögiks on?” tavatses küsida Sam palli terrassi teise serva lüües. Posyle meenus, et poisikesena oli Sam kolm korda kasvuhoone aknad sisse löönud.

      Kogudes kokku koostisaineid, millest kähku kook valmis teha ja see hiljem lapselastele viia, tundis Posy nagu ikka vanema poja peale mõeldes tuttavlikku süütorget.

      Ehkki ta armastas Sami kogu südamest, oli tal temaga lapsest saati palju raskem suhelda kui Nickiga. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et temal ja ta teisel pojal oli nii palju ühist. Näiteks armastas ka Nick „vanu asju”, nagu Sam armastas öelda, vaadates pealt, kuidas noorem vend restaureerib ülima pühendumisega igivana pehkinud kummutit, millele puukoid olid augud sisse järanud. Sam oli kogu aeg tegevuses – tema keskendumisvõime oli halb ja ta vihastas kergesti –, Nick oli palju rahulikum. Nickil oli ka arenenud ilumeel ja Posyle meeldis mõelda, et poeg on pärinud selle temalt.

      Kohutav tõde seisneb aga selles, et ema võib oma lapsi küll armastada, aga see ei tähenda veel, et nad peaksid talle ühepalju meeldima, mõtles ta koogitainasse mune segades.

      Kõige rohkem häiris Posyt asjaolu, et tema kaks poega polnud omavahel lähedased. Posy mäletas, kuidas Nick mööda aeda oma suure venna järel paterdas, kui nad olid päris väikesed. Selge oli see, et ta jumaldas maapinda, millel Sam liikus, aga kui aastad möödusid, märkas Posy, et Nick on hakanud koolivaheaegadel venda vältima ning eelistab veeta aega koos temaga köögis või restaureerida küüni all oma mööblitükke.

      Loomulikult olid vennad täielikud vastandid: Sam väliselt enesekindel ja Nick endasse sulgunud. Täiskasvanuna ühendas nende elu ikka veel siidniit, mida oli lapsepõlvest peale aastakümneid kedratud, aga mis ühtaegu neid ka eri suunda juhtis.

      Pärast kooli lõpetamist ei saanud Sam ülikooli sisse ja kolis Londonisse. Ta proovis kätt arvutite valdkonnas, tegeles kokanduse ja kinnisvaraga. Mõne kuuga aga näisid kõik tema jõupingutused haihtuvat nagu sulalumi. Kümme aastat tagasi oli ta Southwoldi tagasi pöördunud, abiellunud, ning pärast järjekordseid luhta läinud ärikatsetusi püüdis praegu rajada oma kinnisvarafirmat.

      Iga kord, kui Sam uue rahategemise skeemiga tema juurde tuli, julgustas Posy poega nii hästi, kui oskas. Aga hiljuti oli ta iseendaga kokkuleppe sõlminud, et ükskõik, kuidas Sam teda ka ei anu, pojale ta raha rohkem ei laena. Pealegi jäi tal nüüd, mil armastatud aed neelas lõviosa tema investeeringutest, jagamiseks liiga vähe järele. Aasta tagasi oli ta maha müünud ühe väärtusliku Staffordshire’i kujukese, et finantseerida Sami „veekindlat”