Liblikatuba. Lucinda Riley

väga palju tööd, Posy, ning eks ta ükskord ikka tuleb.”

      „Aga kuidas sa tead, et temaga on kõik korras? Kas ta on sulle kirjutanud?”

      „Oui, chérie, on küll. Ole kannatlik. Sõdade lõpetamine võtab kaua aega.”

      Toidupuudus läks järjest hullemaks ja viimaks jäid meile kaks viimast kana, kelle kaela ei keeratud kahekorra vaid sellepärast, et nad olid meie parimad munatootjad. Aga isegi nemad näisid nukrana, ehkki käisin nendega iga päev vestlemas, sest Bensoni sõnul munevad õnnelikud kanad rohkem mune. Minu vadistamisest polnud aga kasu, sest viimase viie päeva jooksul polnud Ethel ega Ruby munenud ainsatki muna.

      „Kus sa oled, issi?” küsisin taevalt, mõeldes kui vahva oleks järsku näha pilvede vahelt mõnd Spitfire’it, mille sees istub issi, kes pöörab lennuki nina allapoole, et see saaks avaral muruplatsil maanduda.

      Kätte jõudis november ja ma käisin igal õhtupoolikul peale kooli vettinud, jääkirmega kaetud alusmetsas, otsides tulehakatist hommikutoa kaminasse, kus ma koos maman’iga õhtuti tule süütasin, sest palju väiksemat ruumi oli kergem kütta kui hiigelsuurt külalistuba.

      „Posy, varsti on jõulud,” ütles maman mulle ühel õhtul.

      „Võib-olla jõuab issi selleks ajaks juba koju ja siis oleme kõik koos.”

      „Ei, ta ei tule veel koju ja sõbrad kutsusid mind pühadeks Londonisse. Kindlasti hakkaks sul nii paljude täiskasvanute seltsis seal igav, nii et ma kirjutasin sinu vanaemale ja ta võtab su jõuludeks meeleldi enda juurde.”

      „Aga ma …”

      „Posy, palun saa aru, et me ei saa siia jääda. Maja on jääkülm, meil pole kaminatesse tule tegemiseks enam sütt …”

      „Aga meil on veel puuhalge ja …”

      „Meil pole enam leiba lauale panna, Posy! Sinu vanaema jäi hiljuti ilma oma abilisest ning senikauaks, kuni ta tema asemele mõne kohaliku leiab, on ta valmis võtma enda juurde ka Daisy.”

      Hammustasin huulde, et mitte nutma puhkeda. „Aga mis siis, kui issi tuleb tagasi ja meid polegi kodus?”

      „Ma kirjutan talle, kus me oleme.”

      „Võib-olla ta ei saa kirja kätte, pealegi jään ma parema meelega siia ja nälgin, kui veedan jõulud vanaema juures! Ma armastan teda, aga ta on vana ja tema maja pole minu kodu ja …”

      „Aitab! Ma olen otsustanud. Pea meeles, Posy, et me kõik peame kogu hingest pingutama, et selle jõhkra sõja viimased kuud üle elada. Seal on sul vähemalt soe, sa oled ohutus paigas ja su kõht on täis. Seda on tunduvalt rohkem kui paljudel inimestel üle kogu maailma, kes nälgivad või on isegi surnud.”

      Ma polnud veel kunagi näinud maman’i nii vihasena, ning ehkki mu silmakoobastes ootas vallapäästmist pisaravaling, neelatasin tugevalt ja noogutasin.

      „Jah, maman.”

      Pärast seda näis maman muutuvat veidi rõõmsamaks, ehkki Daisy ja mina kõndisime majas ringi nagu kahvatud viirastused, kes on oma eksistentsi lõpuni hukatusele määratud.

      „Kui mul oleks valikut, siis mina ei läheks,” torises Daisy, kes aitas mul kohvrit pakkida. „Aga proua ütleb, et ei saa mulle siin töötamise eest enam palka maksta, nii et mis mul üle jääb? Ma ei saa ju elada tühipaljast õhust.”

      „Kindlasti läheb elu paremaks, kui sõda läbi saab ja issi koju tuleb,” ütlesin talle ka ennast lohutada püüdes.

      „Hullemaks see minna ei saa. Pole kahtlust, et selles majas on asjad ikka täitsa käest ära,” nentis Daisy süngelt. „Mul on kange tahtmine öelda, et sinu ema soovib meid mõlemaid siit minema kupatada, et ta ise saaks …”

      „Saaks teha mida?” küsisin.

      „Vahet pole, noor daam, aga mida varem sinu issi koju jõuab, seda parem.”

      Kuna maja pidi seisma järgmise kuu tühjana, asus Daisy tööle, et viimane kui üks ruutsentimeeter puhtaks nühkida.

      „Aga miks sa pead koristama maja, kus kedagi ei ela?” küsisin temalt.

      „Aitab küsimustest, preili Posy, tule parem appi,” vastas ta, võttes sülle virna valgeid linu, ja kui ta need ühekaupa lahti lõi, nägid need välja nagu suured valged purjed. Laotasime linad maja kõigis kahekümne kuues toas vooditele ja mööblile, kuni terve hoone jättis mulje, justkui oleks sisse kolinud suur tondipere.

      Kui koolivaheaeg algas, võtsin välja värvipliiatsid ja puhaste valgete lehtedega joonistusploki ning joonistasin kõike, mida aiast õnnestus leida. Neid asju oli vähe, sest kogu loodus oli surnud. Ühel kõledal detsembripäeval võtsin aeda minnes kaasa oma luubi. Lund polnud veel sadanud, aga kõiki astelpõõsaid kattis läikiv valge härmatisekiht, ning ma tõmbasin käpikud käest, et saaksin luupi hoida ja põõsatüvesid selgemini uurida. Issi oli mulle õpetanud, kust võib kevadsinitiiva nukke leida.

      Neid otsides nägin, et suvekoja uks avanes ja välja astus Daisy, nägu punetav ja puhastusvahendid süles.

      „Preili Posy, mida sa siin väljas ilma kinnasteta teed?” pahandas ta minuga. „Pane käpikud kohe kätte tagasi, muidu saad külma ja su sõrmed kukuvad otsast ära.” Seda öelnud, kõmpis ta maja poole, mina aga jäin silmitsema suvekoja ust, mida ta polnud enda järel korralikult kinni pannud. Veel enne, kui jõudsin järele mõelda, kas see on ikka hea mõte, lipsasin sisse ja uks mu selja taga läks kääksatusega kinni.

      Ruumis oli väga pime, aga peagi mu silmad harjusid ning ma suutsin eristada kriketivaiasid ja väravaposte, mida issi siin hoidis, aga ka lukustatud relvakappi, mida ma ei tohtinud mingil juhul avada. Pöörasin pilgu trepile, mis viis issi tuppa, ja jäin otsustamatuse käes piineldes seisma. Kui Daisy oli juba allkorruse ukse lukust lahti jätnud, ehk on siis veel avatud ka uks, mis viib issi salatuppa. Tahtsin kangesti näha, mis seal peidus on …

      Viimaks sai uudishimu minust võitu ning ma hakkasin Daisy tagasitulekut kartes mööda keerdtreppi kärmelt ülespoole minema. Päris üles jõudnud, panin käe suure tammepuust ukse nupule ja pöörasin seda. Selge oli see, et Daisy polnud ust lukustanud, sest see läks kohe lahti, ning astunud üheainsa sammu, olingi issi salakabinetis.

      Ruum lõhnas poonimisvaha järele ja valgus peegeldus vastu kaarjatelt seintelt ümber akende, mida Daisy oli äsja pesnud. Otse minu ees seinal rippus kollektsioon, mis sisaldas tõenäoliselt kogu admiralide suguvõsa. Liblikad olid kuldraamis klaasi taga neljakaupa reas.

      Sammukese lähemale astunud, sattusin segadusse, sest ma ei saanud aru, kuidas liblikad suudavad liikumatult paigal püsida ning kust nad klaasvanglas toitu leiavad.

      Seejärel märkasin nööpnõelu, millega nad olid aluse külge naelutatud. Pöörasin pilgu teistele seintele ja nägin, et ka neid katsid aastate jooksul kinni püütud liblikad.

      Õudusest oianud, pöörasin end ringi ja tormasin trepist alla aeda. Maja poolt lähenevat Daisyt märganud, keerasin end kannapealt ümber, jooksin suvekoja taha ja sealt edasi hoonet ümbritsevale metsamaale. Kui olin majast küllalt kaugele jõudnud, vajusin suure tamme juurtele ja tõmbasin hinge.

      „Nad on surnud! Nad on surnud! Nad on surnud! Kuidas ta sai mulle valetada?” hüüdsin nuuksatuste vahel.

      Jäin metsa nii kauaks, kuni kuulsin mind otsima tulnud Daisy häält. Soovisin vaid, et saaksin issilt küsida, miks ta oli tapnud nii kaunid olevused ning riputanud nad üles nagu trofeed, et saaks näha neid seintel surnuna.

      Aga et ma ei saanud seda küsida, sest teda polnud kodus – ma pidin lihtsalt pimesi uskuma, et tal pidi meie liblikakuningriigi asukate mõrvamiseks väga hea põhjus olema.

      Seal seistes ja seejärel aeglaselt tagasi maja poole minema hakates ei suutnud ma välja mõelda ainsatki head põhjust. Teadsin vaid