Liblikatuba. Lucinda Riley

ja kohutava kõhuvaluga põrandal kägaras olin. Ma teadsin, et maman saab pahaseks, kui ma ta üles ajan, sest ta vajas und. Niisiis polnud mul midagi üksioleku vastu, sest pärast seda, kui issi sõtta läks, olin ma sellega ära harjunud. Pealegi oli raamatukogus „Encyclopaedia Britannicate” kollektsioon, mida lugeda. Ma olin lõpetanud kaks esimest köidet, aga ees ootas veel kakskümmend kaks, ning ma olin kindel, et neid jätkub minu täiskasvanuks saamiseni.

      Täna õhtul polnud elektrit ja lugemiseks oli liiga pime, ning et küünlast oli järel vaid väike jupike, vaatasin hoopis taevasse ja püüdsin mitte mõelda kodunt lahkunud issile, sest siis oleksid mu silmist langenud pisarad sama kiiresti nagu vihmapiisad, mis vastu akent peksid.

      Välja vaadates jäi mu pilk järsku pidama punasel välgatusel ülemise klaasi nurgas.

      „Oh! See on liblikas! Admiral!”

      Ronisin aknaalusele istmele ja nägin, et vaeseke püüdis kogu hingest aknaraami alla pugedes tormi eest varju leida. Ma pidin ta ära päästma, seega avasin hästi ettevaatlikult kõige ülemise aknaruudu juures oleva riivi ja pistsin käe välja. Ehkki liblikas ei liigutanud, kulus tükk aega, enne kui mul õnnestus ta nimetissõrme ja pöidla vahele suruda, sest ma ei tahtnud kahjustada tema hapraid tiibu, mis olid tugevalt kokku surutud ning väga märjad ja libedad.

      „Kätte sain!” sosistasin ja tõmbasin ettevaatlikult käe – see oli juba läbimärg – läbi akna tagasi sisse ning lükkasin riivi kuiva käega kõvasti kinni.

      „Vaatame nüüd, pisike,” sosistasin oma peopesal istuvat liblikat uurides, „kuidas me su tiivad kuivaks saame.”

      Mõtlesin huviga, kuidas tiivad kuivavad juhul, kui nad on väljas looduses, sest seal saavad need ju pidevalt märjaks.

      „Sooja õhuga,” laususin ja puhusin neile hellalt hingeõhku. Esialgu liblikas ei liigutanud, aga lõpuks, kui hakkasin juba kartma, et võin nii tugevalt välja hingates minestada, märkasin, kuidas tiivad värelema lõid ja avanesid. Et ükski liblikas polnud eales liikumatult mu peopesal istunud, langetasin pea ning jäin tiibade võluvat värvi ja peent mustrit lähemalt uurima.

      „Sa oled tõeline kaunitar,” ütlesin talle. „Tead, täna õhtul ei saa sa välja tagasi minna, sest muidu upud ära, nii et kas sobib, kui jätan su siia aknalauale, et näeksid väljas olevaid sõpru, ning homme hommikul lasen su vabaks?”

      Tõstsin liblika hästi õrnalt sõrmeotste abil üles ja asetasin aknalauale. Vaatasin teda päris tükk aega, mõeldes huviga, kas liblikad magavad, tiivad lahti või kinni. Aga kuna nüüd hakkasid mu enda silmad kinni vajuma, tõmbasin kardinad akna ette, et tillukesel olevusel ei tekiks kiusatust tuppa lennata ja end kõrgele minu pea kohale lakke kinnitada. Kui ta oleks seda teinud, poleks ma mingil juhul ulatanud temani, et ta alla tuua, ning vahepeal võis ta näljast ja hirmust ära surra.

      Võtnud küünla, läksin üle toa ja ronisin voodisse, tundes rahuldust, et mul oli õnnestunud kellegi elu päästa, sest võib-olla oli see hea enne ja issi ei saa sel korral haavata.

      „Head ööd, liblikas. Maga magusasti hommikuni,” sosistasin küünalt ära puhudes ja unne vajudes.

      Üles ärganud, nägin valguskilde, mis olid kardinate vahelistest pragudest sisse tunginud ja hüplesid nüüd laes. Täna olid need kuldsed, mis tähendas, et päike oli väljas. Et mulle meenus kohe liblikas, ronisin voodist välja ja tõmbasin tasakesi kardinad akna eest.

      „Oh!”

      Hoidsin hinge kinni, sest nägin oma liblikat suletud tiibadega külili lamamas, tillukesed jalad õhus. Et tiibade alumine pool oli enamjaolt tumepruun, sarnanes ta pigem suure ja väga surnud ööliblikaga. Mu silmisse valgusid pisarad, kui ma liblikat puudutasin, et järele kontrollida, aga kuna ta ei liigutanud, teadsin, et tema hing on juba üleval taevas. Võib-olla olin ma ta tapnud, sest ei lasknud teda eelmisel õhtul vabaks. Issi ütles ikka, et liblikad tuleb väga kähku vabastada, ning ehkki see siin ei sattunud klaaspurki, oli ta ikkagi olnud suletud ruumis. Aga ehk oli ta surnud hoopis kopsupõletikku või bronhiiti, sest oli üleni märjaks saanud.

      Seisin ja vaatasin teda ning lihtsalt teadsin, et see on kindla peale väga halb enne.

      Sügis 1944

      Mulle meeldis aeg, mil suvi tasapisi pikaks talveks hääbus ja loodus suri. Puulatvade kohal hakkas hõljuma hiigelsuuri ämblikuvõrke meenutav udu ning õhus oli tunda puidu ja käärimise (selle sõna õppisin ära hiljuti, kui käisin kohalikus pruulikojas kooliekskursioonil ja vaatasin seal, kuidas humalatest valmib õlu) rikkalikku lõhna. Maman ütles, et tema meelest on Inglismaa ilm masendav ning et tema tahaks elada paigas, kus aasta ringi on päikeseline ja soe. Mina arvasin seepeale, et niisugune kliima oleks küll väga igav. Hoopis põnevam on jälgida aastaaegade vaheldumist, neid nähtamatuid võlukäsi, mis annavad kaskede smaragdrohelistele lehtedele läikivpronksja värvivarjundi. Aga ehk on ülimalt igav hoopis minu elu.

      Ja pärast issi lahkumist oli olnud igav. Enam ei peetud pidusid ning meil ei käinud ka külalisi peale onu Ralphi, kes astus päris tihti läbi, tõi maman’ile lilli ja Prantsuse sigarette ning vahel ka mulle šokolaadi. Üksluisesse ellu tõi veidi elevust vaid augustikuine reis Cornwalli, kus me kord aastas vanaemal külas käisime. Tavaliselt sõitsin sinna koos maman’iga, ja kui issil õnnestus puhkust saada, tuli ka tema paariks päevaks meie juurde, aga sellel aastal teatas maman, et ma olen juba piisavalt vana ja võin vabalt üksi minna.

      „Sina oled see, keda ta näha tahab, Posy, mitte mina. Mind ta vihkab, on alati vihanud.”

      Olin kindel, et see ei vasta tõele, sest maman’i, kes on nii kaunis ja kellel on nii armas lauluhääl, pole võimalik vihata, aga lõpptulemus oli ikka see, et sõitsin üksi, pikal reisil sinna ja tagasi ainsaks seltsiliseks pahur Daisy.

      Vanaema elas Bodmini nõmme läänepoolses küljes peituva Blislandi-nimelise külakese serval. Ehkki tema maja oli päris suur ja uhke, jätsid selle hallid seinad ja raske tume mööbel Admiral House’ivalgusküllaste ruumidega võrreldes süngevõitu mulje. Aga hoone ümbrust oli õnneks põnev uurida. Nendel kordadel, kui issi kaasa tuli, jalutasime koos nõmmele, et korjata seal kanarbikunäidiseid ja ilusaid metsalilli, mis kasvasid astelherneste vahel.

      Kahjuks polnud sellel külaskäigul aga issit minuga ning iga päev kallas vihma, mistõttu välja ei saanudki minna. Pikkadel märgadel pärastlõunatel õpetas vanaema mind pasjanssi laduma ning me sõime palju kooki, aga kui lahkumise aeg kätte jõudis, olin väga rõõmus. Koju jõudnud, ronisime Daisyga maha ponikaarikust, mida meie osalise tööajaga aednik Benson (kes oli umbes sada aastat vana) vahel juhtis, et reisijaid raudteejaamast ära tuua. Jätnud Bensoni ja Daisy meie kohvreid sisse tooma, tormasin maman’i otsides uksest sisse. Kuulsin, et võõrastetoas mängib grammofon „Blue Moon’i”, ning leidsin eest maman’i ja onu Ralphi, kes selle saatel koos tantsisid.

      „Posy!” hüüatas maman, tõmbas end onu Ralphi käte vahelt lahti ja tuli mind kallistama. „Me ei kuulnud sinu saabumist.”

      „Tõenäoliselt sellepärast, et muusika oli nii vali, maman,” vastasin mõeldes, kui ilus ja õnnelik näeb välja ema, kui ta põsed õhetavad ning armsad pikad juuksed on klambrite alt lahti pääsenud ja kahvatukuldse pahmakana seljale langevad.

      „Me tähistasime, Posy,” ütles onu Ralph. „Prantsusmaalt tuli veel häid uudiseid, mõistad. Paistab, et fritsud annavad varsti alla ja sõda saab lõpuks ometi läbi.”

      „Väga tore,” nentisin. „Tähendab, issi on varsti kodus.”

      „Jah.”

      Järgnes paus, misjärel maman käskis mul üles oma tuppa lipata ning pärast pikka reisi end puhtaks pesta ja rõivad vahetada. Seda tehes lootsin kogu hingest, et onu Ralphil on õigus ja issi tuleb varsti koju. Sellest ajast alates, kui raadio uudistesaadetes hakati rääkima Normandia dessandi edust, olin