Liblikatuba. Lucinda Riley

Jonny surma oli olnud mehi, kes aeg-ajalt tema teele sattusid ja ta vastu huvi tundsid, eriti lesepõlve algusaastatel. Ehk oli asi selles, et kogu Posy tähelepanu hõivasid pojad, hiljem aga aed, kuid pärast paari „kohtingut”, nagu poisid oleksid neid nimetanud, ei jätkunud tal uue suhte alustamiseks enam huvi.

      „Ning nüüd on selleks liiga hilja,” ütles ta oma peegelpildile tualettlaua ette istudes ja odavat koldkreemi – ainsat ilutoodet, mida ta regulaarselt tarbis – näole tupsutades.

      „Ära ole ahne, Posy. Sa leidsid kaks eluarmastust ja seda on rohkem, kui enamikule inimestest osaks saab.”

      Tõustes surus Posy nii sünged kui ka liiga lennukad mõtted peast välja ning keskendus tunduvalt positiivsemale sündmusele, milleks oli poja kojutulek Austraaliast. Ta tõmbas allkorrusel koogi praeahjust välja, võttis vormi seest ära ja jättis jahtuma. Seejärel kõndis ta köögiukse kaudu tagahoovi. Päevinäinud Volvo uksed lukust lahti teinud, juhtis ta auto mööda sissesõiduteed suurele maanteele ning keeras paremale, kust Southwoldini oli kümme minutit sõitu.

      Mereranniku poole sõites kruvis ta jahedast septembrituulest hoolimata autoakna alla, et hingata sisse soolast mereõhku ja sellega segunevat aastaringset küpsetatud sõõrikute ning praetud kala ja krõbekartulite lõhna söögikohast, mille kõrval paiknev sadamasild ulatus uduse sinise taeva all laiuvasse terashalli Põhjamerre. Stiilsed valged ridaelamud ääristasid maanteed, alumiste korruste poed täis kõikvõimalikke rannakaupu, kõnniteedel aga patrullisid toidupalakesi otsivad merikajakad.

      Linna üldilme polnud peaaegu üldse muutunud sellest ajast peale, kui ta laps oli, aga kahjuks oli vanaaegse rannikuala omapära kokku meelitanud hordide kaupa jõukaid keskklassi peresid, kes investeerisid siin suvemajadesse. See oli kinnisvarahinnad roppu moodi üles löönud ning väikelinna majandusele küll soodsalt mõjunud, aga kunagise kokkuhoidva kogukonna dünaamikat kahtlemata muutnud. Suvekodude omanikud kogunesid suviti karjakaupa Southwoldi, muutsid parkimise õudusunenäoks ning lahkusid augusti lõpus nagu parv raisakotkaid, kes olid korjuse kallal maiustamise lõpetanud.

      Nüüd, septembris, näis linn olevat välja surnud ja inimtühi, justkui oleksid suvitajate hordid sellest kogu energia välja imenud ja endaga kaasa võtnud. Peatänavale autot parkides nägi Posy ühe butiigi aknal plakatit „Hooaja lõpumüük” ning raamatupoe ees polnud enam pukklaudu, millelt mõne aja eest müüdi kasutatud raamatuid.

      Ta sammus kärmelt mööda tänavat edasi, noogutas „Tere hommikust!” soovides neile, kes temast möödusid ja ta ära tundsid. Vähemalt kusagile kuulumise tunne rõõmustas teda. Ajalehekioski juures seisma jäänud, läks Posy oma igapäevast Telegraphi eksemplari ära tooma.

      Ninapidi pealkirju uurides kioskist välja astunud, põrkas ta kokku väikese tüdrukuga.

      „Palun vabandust!” ütles ta, ning kui ta pilgu allapoole pööras, kohtus see pruunisilmse lapse omaga.

      „Pole midagi,” kehitas tütarlaps õlgu.

      „Helde taevas!” sai Posy lõpuks sõna suust, „anna andeks, et ma sind niimoodi jõllitama jäin, aga sa näed välja täpselt samamoodi nagu keegi, keda ma kunagi tundsin.”

      „Või nii?” Laps tammus kohmetult jalalt jalale. Posy astus kõrvale, et tüdruk saaks temast mööduda ja kioskisse siseneda. „Head aega siis!”

      „Head aega!” Posy keeras ümber ja hakkas mööda peatänavat galerii poole minema. Äkitselt jooksis mööda tänavat tema poole tuttav kuju.

      „Evie? Oled see tõesti sina?”

      Noor naine tardus paigale ja tema kahvatu nägu värvus kimbatusest punaseks.

      „Jah. Tere, Posy!” lausus ta vaikselt.

      „Kuidas sul läheb, kulla tüdruk? Ja mida sa ometi siin, Southwoldis, jälle teed? Külastad vanu sõpru?”

      „Ei.” Evie silmitses oma jalgu. „Me kolisime paari nädala eest siia tagasi. Ma … me elame nüüd siin.”

      „Tõesti?”

      „Jah.”

      „Ah soo!”

      Posy vaatas ainiti Eviet, kes ei tahtnud ikka veel talle silma vaadata. Naine oli palju kõhnemaks jäänud ja tema armsad pikad tumedad juuksed olid poisipeaks lõigatud.

      „Ma vist nägin ajalehekioski ukse juures äsja sinu tütart. Mulle tundus, et ta nägi kangesti sinu moodi välja. Tulite siis kolmekesi alatiseks siia?”

      „Kahekesi, aga jah,” vastas Evie. „Vabanda mind, Posy, aga mul on kohutavalt kiire.”

      „Loomulikult, aga ma töötan muide nüüd Masoni galeriis, kolm maja Swan Hotelist edasi,” lisas Posy. „Kui sa peaksid mõnikord kiireks lõunaks aega leidma, siis mul oleks rõõm sind näha. Ja muidugi ka sinu tütart, kelle nimi on …?”

      „Clemmie, ta on Clemmie.”

      „See on vist lühend Clementine’ist, mis oli ka Winston Churchilli abikaasa nimi?”

      „Jah.”

      „Nii armas nimi. Aga mis siis ikka, head aega, Evie, ja tere tulemast tagasi!”

      „Aitäh! Head aega!”

      Evie suundus kioski poole oma tütre juurde, Posy aga kõndis mööda teed edasi, et läbida viimased meetrid, mis lahutasid teda galeriist. Tõsiselt solvununa, et Evie tema juuresolekul end ilmselgelt halvasti tundis, ning püüdes ära arvata, millega ta nii negatiivse reageeringu ära oli teeninud, võttis Posy käekotist galerii võtmed.

      Välisust lukust lahti keerates, sisse astudes ja kobamisi lülitit otsides mõtles ta sellele, mida Evie oli mõista andnud: et Brianit, kes kunagi ammu oli naise elukaaslane olnud, tema elus enam pole. Ehkki Posy oleks tahtnud rohkem teada, ei uskunud ta, et see õnnestub. Evie reageeringu järgi otsustades oli pigem tõenäoline, et kui nad järgmisel korral kohtuvad, läheb naine teisele poole tänavat, et teda vältida.

      Maa peal elatud ligi seitsmekümne aasta jooksul oli ta muidugi selgeks saanud, et inimesed on veidrad olevused ega väsi teda üllatamast. Kindlasti on Eviel selleks omad põhjused, mõtiskles Posy galerii tagaosas paiknevasse kontorisse minnes ja rituaalse teise kruusitäie kohvi jaoks vett keema pannes.

      Ta soovis vaid, et teaks, millised need on.