Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. I köide. Koostanud: Paul Rummo

valminud luuletused on juba nii või teisiti avaldet, kuna valmivaist luuletusist ta midagi ei taha enam enne ära raisata. Viimasi, s. o. puuduvaid või viimistlemata luuletusi on aga just tarvis lõpetada „Taliharja“ peatseks väljaandeks.

      Mis minusse, siis oleks mul küll luuletusi selle kogu jaoks, sest „Jäljed liival“ kogusse, mis praegu trükis, paigutin ainult osa oma viimase perioodi luuletustest. Aga meist kahest oleks vähe. Keda aga saaks veel?100 Ma olen väga skeptik meie kirjanduse väärilises arene-mises. Ma ei näe Tuglases ta viimase töö „Inimese vari“ järele, mille ta ette kandis,101 mingit liikumist ta surnult punktilt. Hoopis selle vastu: sääl on koos ta endine sentimentaalsus, tehtud ja välja treitud fantasti-ka ning õudus, mida vastu võttes alatasa tunned: see ei kohuta sugugi. Gailit? See ei arene ka mitte sugugi: ära näpat mõtted, võrdluste nõiut ring ja följeton. Ainult Visnapuu. Vahest ka Kivikas edaspidi. Kõik muu istub pigis ja lehvitab naeratusega oma rahuloleku lehvikut.

      Tõesti kedagi poleks võtta sesse kavatsetavasse rühma. See aga, mis „Siuru“ aset pidi täitma, ja mida tarvis luua, peaks enam olema tutvuskondliku sidemega. Ideelist ühtsust ei saa kätte. Rühm aga on tarviline lihtsalt juba seks, et kirjastajatele end vastu seada. Ja teiseks,

      99 H. Visnapuu, Talihari. Tartu: Odamees, 1920.

      100 Ei ole teada, kuidas „kolmikkogu“ väljaandmise mõte edasi arenes. Igatahes ilmus märtsi algul 1920 Odamehe kirjastusel almanahh „Looming“ I, milles esinesid Visnapuu kolme artikli ja kaheksa luuletusega, Barbarus luuletustega „Anarkiline poees“, „Triumf“, „Uuestsünd 1“ ja „Uuestsünd 2“ kogust „Katastroofid“ ning kol-manda autorina Richard Roht novelliga „Valgustatud akende taga“.

      101 Tuglas lõpetas oma novelli „Inimese vari“ kirjandusliku ringreisi ajal, esines selle-ga esmakordselt Paides (30. sept 1919) ning seejärel ringreisi lõpuõhtul „Estonias“ (F. Tuglas, Eluloolisi märkmeid 1: 1906–1944. Litteraria: Eesti kirjandusloo allik-materjale, 11. Toim. K. Metste. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum; Virgela 1996, lk 45).

      57

      et üht kui teist magajat üles ehmatada oma agressiivsusega. Esialgselt oli arvata uude rühma: Tuglas, Gailit, Visnapuu, sina ja mina. – Nii need asjad. Mehed sõitsid suure ajuga ära Tartu, nii et ei saanud midagi ära rääkida.

      Millal Tallinna tuled? Siia võiksid vaatama sõita „Salome“ eten-dust draamateatris 24-ndal.102

      Tuglas hakkab nüüd „Ilot“ toimetama.103 Nimi on mulle lääge, pä-rast seda kui teatribüroo (s.o. Jungholz) igas teatri soovituses „ilo“ ni-mel kõneleb.104 Ja „ilo“ on üleüldse üks õnnis naeratuse lasu selle õnd-sa inimese näol, kelle hinge kõrri ühtki elu ja aja kida pole läinud. Aga töötan kaasa. Saadan sinna muu seas ühe „ilo“ mõnituse-luuletuse.105

       Tervisi

       J. S.

      Tallinnas 11/X 19.

      102 24. oktoobril 1919 toimus Draamateatris Oscar Wilde’i tragöödia „Salome“ esietendus.

      103 Kirjanduslik ajakiri Ilo ilmus Tuglase toimetusel ning kirjastuse Odamees väljaandel detsembrist 1919 kuni detsembrini 1921 – kokku 12 numbrit.

      104 Sõna ilo mõistet kasutas Estonia teatri dramaturgina töötanud Eduard Vilde hooaja avakõnes 20. augustil 1918: „Ilo – see ei ole ainult kaunidus. See mõiste sisaldab veel palju enam, ta tähendab ka tõde selle sõna kõrgemas ja täielikumas tähenduses.“ (Vt: E. Vilde, Artikleid ja kirju. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk 203–204). Sõna ilo hakati kunsti sünonüümina seejärel korduvalt kasutama teatri reklaamkir-jutistes. Estonia teatri juht oli sellal Karl Jungholz.

      105 Semperilt on ilmunud ajakirjas Ilo kirjanduslikku variat (varjunime Asm all – nr 1, 4 ja 7), luuletus „Mere veeren“ (nr 4), katkend poeemist „Kahtluste saar“ (nr 7), tõl-keid Walt Whitmanilt (nr 3), Kasimir Edschmidilt (nr 4), Rainer Maria Rilkelt (nr 5), Walter Hasencleverilt (nr 8) ja André Gide’ilt (nr 12) ning ülevaade uuemast prant-suse kirjandusest „Lahtised lehed“ (nr 12). „Ilo“ mõnituse-luuletus jäi kas saatmata või ilmumata.

      58

      Siurulasi: I reas (vasakult): Albert Kivikas, Friedebert Tuglas, Marie Under, Artur Adson, II reas: August Alle, Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper. EKM EKLA, A-84: 32.

      59

      60

      61

      1920

      24. Barbarus Semperile

      Narva, 1. veebruar 1920.

      Narvas, 1/II. 20.

      Armas Asm! Minu osa Siuru finaalis on ka etendet, – viimane kirstu-nael on lööd; mina ei ole teda küll sünnitanud, aga matjana tuli mul figureeri. Ja kas ei ole enesepete kõik need ühingud ja rühmitused, kas ei ole parem, kui kirjanikud + kunstnikud isoleerit on ja igaüks rühma moodustab oma isikust. Meil ei ole teistega ühiseid ideesi, si-duvaid tendentse, mis kauem püsiks ja ilma selleta on ühing väärsün-nitus – täieline Missgeburt106.

      Nii kaua kui Siurulasis ühine protestivaim püsis, lõi ühing laineid; nüüd on akadeemilised kalduvused üksikute ühinglaste seas Siuru ideo-loogiale kirstu ja haua valmistanud. Saab näha, kas toob kirjanikkude erinemine produktsiooni langu või tõusu kaasa?

      Mind ei ole ühingud kunagi suutnud kaasa kisku, sest siis pead end ikka teatud tendentsiga siduma; ainult anarkiline rühmitus poliiti-lisel fundamendil püsiks ehk, aga siin ei leia meie rohkem seltsilisi.

      “Penta“107 ei ole kuidagi mõeldav, me peame enne uuesti sündima. Minul on rahulolematus enesega suur ja „Katastroofid“108, mis mulle armsad olid, saadan kui võõra kogu trükki. Sinu „Jäljed liival“ käes; tä-nan! Ei ole neid aega saanud täielikult maitseda; põhjuseks.– töörohkus.

       Sõbralikult tervitades

       Sinu J. Barbarus.

      106 Värdjas (sks).

      107 Arvatavasti oli kavatsetava rühma nimetusena kõne all Penta eelmises kirjas loetle-tud viisikust lähtudes.

      108 J. Barbarus, Katastroofid. [Luuletused.] (1919–1920.) [Kaas: A. Mülber.] Tallinn: Auringo, 1920.

      62

      25. Barbarus Semperile

      Narva, 23. aprill 1920.

      Narvas, Jüripäeval, 1920.

      Kallis Asm!

      Saadan paar luuletust ja soovin „Töö & Võitlus“ele109 õnne ja edu.

       Parimate tervitustega

       Sinu J. Barbarus.

      [Visiitkaart: Dr. Joh. Vares. Maha kriipsutatud: Esplanaadi uul. 4.]

      26. Semper Barbarusele

      Tartu, 12. oktoober 1920.

      Armas Barbarus!

      Sinust pole viimasel ajal enam midagi kuulda. Avalda ometi endast ka pisut ja läkita kaastööd uuele ajakirjale „Varrakule“110, mis minu ja Linde toimetusel ilmuma hakkab (üks kord kuus, 64 lhk., end. Noor Eesti ajakirja kaustas). Esimene nr ilmub jõuluks, sellep. kaastöö täht-aeg – novembri algus. Loodan nõusolu. Honoraar: luuletused 12 m., proosa 10 m., artiklid 8 m. rida. Loodan Sult 1-sse numbri luuletusi.

      Elan nüüd Tartus mõni kuu. Detsembris sõidan ära Berliini – üheks aastaks.111 Pass on juba käes. Raha kogun veel.

       Tervitades

       Asm.

      Tartus