„Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat. Megan Whalen Turner

ja mitte tahtma

      Maailmas õppis Ennikar tagasi lükatud õnnistuste

      ja jagatud õnnistuste kohta

      Kohtas Urkulli nõida ja kohtas Ninuri tütart

      elas koos temaga kuni rada ta edasi viis

      Kõndis jumal Prokipi karjade järel ja käis

      oma voliga maiustamas Cassa mesilaste tarudes

      Põgenes vihase Cassa juurest ja kohtas Immakukki

      kes oli mööda kõndinud

      kohtas teda ja jagas tarudest võetud mett

      Küsis Ennikar Immakukilt mida sa oled õppinud?

      Olen õppinud mis on õige ja mis vale ütles Immakuk

      Tark Immakuk küsis Uhkelt Ennikarilt mida tema on

      õppinud

      Olen õppinud et mulle meeldib rännata vastas Ennikar

      «Natuke nagu vabamõtleja see Ennikar,» märkis attollane. Ma naeratasin, kuid jätkasin, tundes heameelt, et olin osanud edasi anda Ennikari taltsutamatut loomust.

      «Rända siis koos minuga palus sõber Immakuk

      sõber Ennikari ja nad läksid koos

      oodates aega mil naasta Immakuki linna

      kuhu ta oma Tarkuse Aastatel

      pidi ehitama loomadele tallid

      rajama tänavad ja majad ja linnad

      kuhu ta pidi ehitama Nuri suure templi

      ja kutsuma jumala sisse

      Immakuk valitses koos oma sõbra Ennikariga tema

      kõrval

      nägi jumalate poolt ehitatud linnamüüre

      paljude kaarikute laiusi müüriharju

      pealt kaetud vasega ja tugevate glasuuritud kividega

      purunematuid müüre et linn muutuks tugevaks

      ja hoiaks selle õnnistused sees

      ja väravad valla

      et saata õnnistused voolama välja

      maailma

      Attollane tänas mind viisakalt, kui olin lõpetanud, ja täpsustas mõnd sõna, millest polnud aru saanud. Siis küsis ta: «Eile… kes need teised olid? Koos… tead küll…» Ta näitas kätega Senabidi ja tema isanda väliseid piirjooni.

      «Oh,» sõnasin pead langetades, «nemad ei kuulunud loo juurde. Senabid on üks ori. See oli rohkem nagu… rahva rõõmuks, võimalus naerda viiside üle, kuidas ori oma isandat üle kavaldab.» Mulle need Senabidi sketšid siiski üldse ei meeldinud. Tean teisi orje, kes neid naljakaks peavad, kuid minu arust olid need rumalad. Justkui laseks mõni mees oma orjal sedasorti trikitamisega pääseda. Võisin ainult ette kujutada, mida minu isand oleks Senabidiga teinud, ja see mõte ajas mul südame pahaks. Minu jaoks ei olnud see naljakas.

      «Saan aru,» sõnas attollane noogutades. «Meie teatris on ka midagi sarnast. Ainult mitte ori, lihtsalt laisk töömees.» Ta jäi jälle vait ja vahtis jõge. Selleks ajaks olin üpris kindel, et tunnen tema loomust, ning kui hirm ja vales kohas viibimise pööritus lahtus, hakkas mu üleolekutunne tasapisi tagasi tulema.

      Tuuleke püsis ja me jätkasime kogu päeva ülesjõge. Meeskond puhkas järgemööda varjus madalate varikatuste all. Õhtul tegime peatuse, et mingis tillukeses dokis maha laadida üksainus küpsetusahi. Läksin kapteni ja tema meeste ümber luurama, kui nad töötasid – et tabada mis tahes kuulujuttu oma isanda surma kohta –, kuid midagi polnud. Paistis, et uudis oli alles liiga värske, et linnast põhja poole jõuda.

      Tol ööl ma vaidlesin iseendaga, kas proovida minema lipsata või mitte. Kui arvasin, et attollane on viimaks magama jäänud, hiilisin kajutist välja ja läksin ahtrisse, et vaadata pika köie otsas ulpivat aerupaati. Võiksin selle lähemale tõmmata, üle reelingu ronida ja siis paati laskuda, ilma et keegi mind näeks. Kui kukun, upun ära. Mulle meeldis arvata, et Aneti Unistusele jäämise põhjus on mõistlikkus, mitte mu hirm. Ütlesin endale, et olen ikka veel Ianna-Irile liiga lähedal. Kavatsesin oodata meie esimest peatust mõnes päris linnas, nii et saaksin laevalt otse dokki lipsata ja mul oleks kergem varjata ennast hoonete vahel kui kusagil ääremaal, kus kasvab ainult pilliroog.

      Järgmine päev oli sama vaikne kui esimene. Istusime enamasti vaikides, jälgides aeglaselt möödalibisevat jõekallast.

      «Ütlesid, et retsiteerisid esimest tahvlit,» sõnas attollane.

      «Neid on üle saja juba üksi Aneti templis,» vastasin. «Keegi ei tea, kui palju neid üldse on. Õpetlased vaidlevad selle üle. Mõned tahvlid on vanemate tahvlite ümberjutustused, ainult et teistsuguses stiilis. Mõnikord mõned loo osad muutuvad. Mõnes versioonis võtab Ennikar Cassa tarudest mett sellepärast, et ta peab neid metsmesilasteks…

      Nägus Ennikar võttis mett

      teadmata vahet kasvatatu ja metsiku vahel

      õnnistatu ja õnnistamatu vahel

      Raevunud Cassa ajas ta minema

      saatis oma sõdalased teda nõelama

      kuni ta põgenes meega määrdunult

      Teistes versioonides hakkab ta juba peaaegu võtma, kuid kohtab siis Cassat ja naine annab talle ise mett. Hiljem jagab Ennikar mett Immakukiga, kui nad teel kokku sattuvad.»

      Olin latrama kukkunud. Hammustasin keelde ja kõik oli jälle vaikne.

      Järgmise päeva lõpul jõudsime pimedas mingi sillani just Sherguzi külje all. Ähmaselt paistsid karavanide peatuspaigad mõlemal pool jõge – mustad laigud heledamate linnatulede taustal nagu Inna-Iri tsikuraatide lühemaks kärbitud versioonid –, ent mitte templid, kui need polnud just mõeldud kaubanduse jumaldamiseks. Kõrguvad müürid kaitsesid laohooneid ja imperaatori maanteedel liikuvate kaubakaravanide kohtumispaiku.

      Muutusin ärevaks, kui meeskond laeva, nagu tavaliselt, jõe keskel ankrusse heitis. Kui küsisin, miks, vastas kapten, et läheme dokki hommikul, et mitte maksta linnale tasu terve öö dokkimise eest. Läksin jälle vaatama aerupaati, mis mustal veel triivis, ja otsustasin, et siiski oleks kõige targem järgmise päevani oodata ja vaadata, mis juhtub. Kui mul ei õnnestu kaldale pääseda, võtan selle väikese paadi järgmisel ööl.

      Mähkisin ennast oma haisvasse tekki ja jäin magama – ainult selleks, et ärgata karjumise peale. Attollane seisis mu kohal ja tõmbas turvise pandlaid kinni. Kostis mürisevat möirgamist ja karjumine muutus kriiskamiseks. Tundsin suitsulõhna ja tekiplangud mu all vabisesid.

      «Tõuse!» karjus attollane. «Laev põleb!»

      Enne, kui oleksin jõudnud paigast liikuda, plahvatas lagi mu pea kohal ja ma viskusin magamislavatsi alla. Selg surutud vastu kajuti välisseina, vahtisin lavatsi alt ühte suitsevat oda, mis oli tekiplankudesse tunginud täpselt selles kohas, kus ma enne lamasin.

      Jõllitasin seda ikka veel, kui attollane haaras mul pahkluust ja armutult välja tiris. Ta vinnas mu tekile, kus mehed meist mööda jooksid. Kapten ja tema pojad olid loobunud laeva päästmisest ja haarasid oma asju, enne kui üle parda hüppasid. Taglas meie kohal oli üleni leekides, puri nagu räbaldunud tulesein meie peade kohal. Poomi hoidvad köied olid läbi põlenud ja see oligi just poom, mis läbi kajuti õhukese lae langes ja mu peaaegu läbi torkas.

      Attollane tiris mu laeva küljele. Erinevalt laevameestest ei saanud ma jõkke karata. «Ma ei oska, ma ei oska…!» karjusin, kui me reelingu äärde jõudsime, kuid mul polnud valikut. Attollane hüppas reelingule ja tõmbas ka minu üles, hoolimata mu meeleheitlikust rabelemisest, et lahti pääseda. Tundsin, kuidas mu särk käriseb, ja peaaegu lipsasingi minema, kuid attollane haaras minust paremini kinni, vandus ja viskas mu jõkke. Karjusin, kui vesi mu ümber kokku lõi, ja tõmbasin otsekohe sisse