„Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat. Megan Whalen Turner

kui ta mind käsivarrest haaras ja ülespoole vinnas. Tema külge klammerdudes ahmisin õhku. «Ma ei oska ujuda! Ma ei oska ujuda!» – karjusin kõigepealt mede ja siis attolia keeles. Oleksin võinud uhkem olla oma tõlkimisvõime üle sellises kriisiolukorras, kui attollane poleks mul rahulikult soovitanud püsti tõusta.

      Vesi ulatus mulle ainult lõuani, talle isegi mitte õlani. Kui ma ennast jalgealust otsides sirgu ajasin ja selle leidsin, piilusin teda silmanurgast.

      «Tore, et siin sügavam pole,» tähendas ta.

      Kui ta oleks varem raasukestki huumorimeelt ilmutanud, oleksin teda pilkamises kahtlustanud, kuid tema öeldu oli kõigest tõde. Oma turvises oleks ta põhja vajunud nagu kivi, oskas ta siis ujuda või mitte.

      «Kahju kapteni laevast,» lausus ta põlevat alust vaadates ja kui see ei kõlanudki eriti kahetsevalt, siis näitas see üksnes, kui väga ta oli vihanud, et oli pressitud tillukesse kajutisse.

      Iga kord, kui ma ülespoole hüppasin, et oleks natuke kergem hinge tõmmata, kandis jõgi mind õrnalt allavoolu. Attollane, keda suurema kaalu tõttu vool ei häirinud, haaras mul viimaks käsivarrest ja vedas mind kalda suunas.

      Liikusime jõekalda poole väga ebamugavalt. Mu jalad ulpisid minu taga ja pea kadus alatasa vee alla. Hingamiseks pidin tema kaelas rippuma, kuni jõudsime kohta, kus suutsime veest välja ronida. Minul läks see lihtsamalt kui attollasel, kes tegi mitu katset, enne kui loobus ning asus vöösügavuses vees seistes ära võtma oma turvist ja mõõka, mille ta mulle üles kaldale ulatas.

      Kui ta oli ennast viimaks veest välja vinnanud, pöördusime mõlemad Aneti Unistust vaatama. Ankruköiteni maha põlenud, hakkas see allavoolu liikuma. Kõikjal selle ümber tunglesid väiksemad paadid, milles olevad mehed püüdsid põlevat vrakki hoida mõne teise laeva otsa triivimast. Veel üks alus oli juba põlema läinud ja ka selle meeskond põgenes. Mehi võis näha mustade kujudena leekide taustal, kui nad alla väiksematesse paatidesse ronisid. Mõned hüppasid otse vette. Meie silme all haarasid leegid äkki veel ühe laeva taglase.

      «Nojah,» sõnas attollane, «kogu mu kuninga raha on läinud.»

      Uhkus sundis mind takka ja ma küsisin: «Te ei saanud rahakotti kätte?» Kindlasti oli ta kiirustanud, et oma turvist meie pampudest välja harutada.

      «See kadus jões ära,» sõnas ta.

      Ohkasin endamisi. Milline idioot ei hoia rahapauna vöö külge seotuna? Keeldusin kaalumast silmanähtavat vastust – selline, kelle kaela külge klammerdub üks mees nagu vettekukkunud ahv.

      «Meie rõivad ka,» sõnas ta mornilt.

      Tal oli pamp rõivastega, millesse oleksin saanud riietuda, kui kord uurivatest pilkudest pääseme – igaüks oleks ju märganud laevale astuvat orja ja sealt maha kõndivat vaba meest. Kui rõivad polnud ära põlenud, siis olid nad koos attollase kukruga teel jõepõhja.

      Kobasin käega oma kukrut ja leidsin selle just sealt, kus see pidigi olema – paljastades rumala peaga selle olemasolu attollasele.

      «On sul piisavalt, et trahteris öö veeta?» küsis ta.

      Vastumeelsust varjates sõlmisin kukru lahti ja andsin talle. «Seal pole palju,» sõnasin.

      «Meil on su kett,» lausus attollane, osutades mu kaela ümber olevale kullale.

      Mu orjakett oli läbinisti kullast, äratuntavate raskete topeltmustris lülidega, mis eristas seda iga vaba mehe ehetest. See polnud piisavalt pikk, et üle pea ära võtta, ja selle küljes rippus samuti kullast naast, millele oli vajutatud mu isanda pitser, et mind identifitseerida. Muidugi olin ma teadnud, et pean selle mingil hetkel kaelast ära võtma, ometi tekkis mul äkki perversne tunne, et ma ei taha sellest loobuda.

      «Ainult mu isand võib selle ära võtta,» ütlesin ma.

      «Ta ei saa teada. Ma usun, et võiksid tahta sellest lahti saada.»

      Mõtlesin, et võiksin küll, aga nüüd, kus see hetk oli kätte jõudnud, ei tahtnud ma seda attollasele anda, nagu olin loovutanud rahapauna. Arvan, et mul oli tunne, et see kuulub samapalju mulle, kui mina olin kunagi kuulunud oma isandale. Kõhklesin, otsides mingit põhjendust keti alles jätmiseks, ja ütlesin: «Mitte keegi ei anna sulle selle eest raha, kui sa ei tõesta oma samasuguse pitseriga, et oled mu omanik. Keti äravõtmine teise mehe orja kaelast on kuritegu.»

      «Suurem kuritegu kui orja varastamine?» küsis attollane uskumatult.

      «Jah,» vastasin lühidalt, jõudnud ohtlikult lähedale ebaviisakaks muutumisele. Teised laevaõnnetuse läbiteinud meremehed meie enda laevalt ja nendelt, mis läheduses põlesid, olid nüüd kaldal meie ligidal. Attollane pidi rääkimise lõpetama. Praegu polnud õige koht ega aeg seletamiseks, et kellegi omanduse varastamine on üks kuritegu, aga tema orja vabastamine hoopis teine, kusjuures ainult teise eest karistati surmanuhtlusega. Esimene oli vargus, aga teine impeeriumi korra rikkumine. Orjad on orjad seni, kuni nende isandad nad vabaks lasevad. Mina olin põgenenud ori, mitte vaba mees.

      Ütlesin sosinal: «Kui kett sinu juurest leitakse… kui sa proovid selle lülisid müüa… sind arreteeritakse.»

      «Siis peaksime selle jõkke viskama,» lausus attollane ja nihkus mu ette, et varjata mind lähima meesterühma eest. Ta polnud täiesti puupea, kuid ei saanud ikka veel millestki aru. Olin selgelt riides nagu ori ja kuni ma ei leidnud teisi rõivaid, imestaks igaüks, kus mu kett on. Peale selle lootsin säilitada mingi osa keti väärtusest, kui ma vähegi sain.

      «See oleks hea kulla raiskamine,» sõnasin ma.

      Mõtlesin, et ta võib keti ära rebida, ja valmistusin selleks, kuid ta raputas lihtsalt hämmastunult pead.

      «Nojah, ehk piisab sellest, kui leiame endale ööseks toa.» Ta kaalus mu väikest rahakukrut käes. «Kuivatame ennast ära ja vaatame, mida me järgmiseks välja mõtleme.»

      Ta kummardus oma turvist tõstma, kuid ma peatasin teda. «Jätke see parem mulle.»

      «Siin on ainult rinnaplaat, seljaplaat ja mõõk,» ütles ta. «Ülejäänu jäi laevale.»

      «Ükskõik,» ütlesin ma. «On parem, kui mina seda kannan.»

      III PEATÜKK

      Mängisin jälle usaldusväärse orja rolli, kes teeb korraldusi oma isanda heaks. Leidsin meeldiva välimusega trahteri ja jätsin attollase tänavale ootama, kuni läksin ise trahteripidajale oma läbiligunenud kuju tutvustama ja luuletama talle lugu meie kurvast saatusest. Olime kaotanud oma reisikaaslased – kõik, mis jäi järele meie vahimeestest, oli minu käes olev turvis. Kas tal leiduks tuba mulle ja mu isandale, välismaa kaupmehe jõukale pojale? Avaldasin kahetsust, et mu isanda kukkur kaduma läks, kuid ta hangib raha kohe hommikul, pannes oma hea nime mängu meeste juures, kes tema isa tunnevad. Ja kui meie kaotsiläinud vahimehed välja ilmuvad, kui nad pole just uppunud, siis vajame majutust ka neile.

      Trahteriperemees, kellele avaldas muljet kuld mu kaela ümber ja kes oli mu lugu uskudes rohkem kui õnnelik, nõustus meile andma oma parima toa kõige ülemisel korrusel, kuhu puhus tuuleke nende privaatsele õuele avanevast ukseavast.

      Arvan, et attollane oli meie soojast vastuvõtust üllatunud.

      «Kas nad teavad, et ma olen attollane?» küsis ta.

      «Jah,» vastasin. «Ma ei arvanud…» Ma ei arvanud, et ta võiks kuigi palju kauem medelast mängida.

      «Nad on väga külalislahked,» ütles ta.

      «Külalislahkus on paljudes maades üsna ühesugune – ja nad arvavad, et olete rikas.»

      «Ah.» Sellest sai ta aru. Ka raha tähendus on eri maades ühesugune.

      Kui olime end kuivatanud ja selga pannud puhtad rõivad, mille trahteripidaja meile laenas, tahtis attollane välja minna. Ta soovis oma ootamatut vabadust kasutada. Ma ei julgenud teda ümber veenma hakata, ülimalt teadlik oma sõnakuulmatusest keti asjus jõe ääres, niisiis järgnesin talle alla, kus ta tahtis, et küsiksin trahteriperemehelt juhiseid linnaosa kohta, millest võiks leida avatud veinipoe, kus serveeritakse ka