„Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat. Megan Whalen Turner

taastamiseks väsimatult skeemitanud ja läbi kukkunud. Täielikult läbi kukkunud.

      Püüdsin leida mistahes võimalikku alternatiivi. Isand võis olla mürgitatud juba varem, kuid surra aeglasemalt. Olin eelmisel päeval koos temaga õhtust söönud ja minuga oli kõik korras. Kumbki meist polnud söönud hommikul – isand oli oma hommikusöögikandikut ignoreerinud, nagu ta tihtipeale tegi, ja mina ei saanud tema ülejääke puutuda, kui ta polnud esimesena söönud. Vaevalt küll, et ta vennaga kohtuma minnes midagi tee peal sõi. Mõtlesin läbi, mida teadsin, korrastasin endale teadaolevat ümber, püüdsin eitada oma järeldusi, ent need olid liigagi selged. Mitte et imperaator poleks varemgi inimesi mürgitanud. Mitmed imperaatorlikud õhtusöögid võinuks pärineda õudusunenägudest.

      Püüdsin kiiremini käia, aga mitte nii kiiresti, et see tähelepanu ärataks. Tegin endiselt huupi pöördeid, kaugenedes oma isanda eluruumidest.

      Ja Laelast.

      Kui keegi on mõrvatud, hakatakse tema orje piinama. Kui mõni neist üles tunnistab, hukatakse kõik, hoolimata sellest, kas nad on kaasosalised või ei. Mitte keegi ei taha neid osta ja vabaks lasta neid ei saa – see oleks vast kiusatus orjarahva jaoks. Mürgitamise puhul, kui mürgi andmise viis jääb ebaselgeks, surmatakse orjad põhimõtte pärast. Väga väheseid asju kardavad medelased rohkem, kui nad kardavad oma orje.

      Piinamist alustatakse kõige lähematest teenijatest – toapoisist, sekretärist. Kui ori annab tunnistuse kellegi teise kohta, kuulatakse ka ülejäänud orjad metsikult üle, aga kui ei anna, siis teisi ei piinata, ainult surmatakse. Pärast hiljutist läbipeksmist oleksin mina kahekordne kahtlusalune ja kui keegi juhtus nägema Laelat mind hoiatamas, on ka tema suuremas ohus. See, et süüdlaseks on imperaator, nagu kõik teadsid, ei muutnud mitte midagi. Meid oleks arreteeritud ja piinatud mitte üksnes ülestunnistuse pärast, vaid ka selleks, et asjasse segada meie kaasorje – kõiki meid peetaks nakkuseks impeeriumi kehas, mis tuleb iga hinna eest välja lõigata. Teenijapoisid, kaheksa ja kaksteist aastat vanad. Hormud, mu isanda kokk, ja Mirad, tema toapoiss. Mehed tallides, tantsutüdrukud. Keegi neist ei tohtinud imperaatori lossist lahkuda, ainult minul oli selline privileeg.

      Ainus asi, mida sain nende heaks teha, oli ära minna. Kui põgenen, siis langeb süü üksnes minu peale. Võin osutuda lahtiseks otsaks, mida imperaator võiks sallida – mu edukas jalgalaskmine toetab ametlikku versiooni, et olin seotud vandenõuga isanda mõrvamiseks, ning et imperaatoril pole tema surmaga midagi pistmist. Võimalus surra kiiresti, mitte aeglaselt, oli kõik, mida sain nende heaks teha.

      Niisiis kõndisin edasi.

      Ma polnud teadnud, et isand on nii suures ohus. Süüdistasin ennast sellepärast. Mu isanda taolist meest ei elimineerita vihjeteta ja kuulujuttudeta, mis jooksevad kõigepealt läbi lossi nagu mõra klaasis enne selle purunemist, kuid mina olin sinikaid varjates oma väikesesse alkoovi pugenud. Kas isanda surma tellis tema vend või imperaator? Igaviku jumalad, mõtlesin ma, mis siis, kui imperaator oli oma pärija vastu pööranud ja mõlemad vennad on nüüd surnud? Võbisesin, mõeldes kogu impeeriumis puhkevale kaosele, ja komistasin omaenda jalgade otsa.

      Laela oli öelnud, et isand suri varsti pärast keskpäeva. Olin kuulnud suurt kella löömas kohe pärast seda, kui attollasega kõnelemise lõpetasin – siis, kui ma alkoovis tema üle naersin. Ei tea, kes nüüd naerab? mõtlesin, enne kui taas mõtted käesolevale probleemile suunasin. Lossi rattad pöörlevad aeglaselt, kuid pöörlema nad hakkavad. Mul oli veel natuke aega, aga mitte palju, enne kui arst nimetab Nahusereshi surma mürgitamiseks ja teatab sellest ametlikult imperaatorile, ning siis saadetakse valvurid kõiki mu isanda orje arreteerima. Pidin lossist välja saama enne, kui kõik väravad suletakse, et mind sees hoida.

      Puudutasin vööl rippuvat pauna. Olin täna hommikul külastanud linnas elavat rätsepat, et tellida isandale rüü, mida ta nüüd enam kunagi selga ei pane, ja sellest oli raha üle jäänud. Mu enda säästud väikeses kotis isanda rahakastis polnud kättesaadavad. Mu raamaturullid, mulle kuuluv halastusejumalanna Shesmegahi väike vigastatud kujuke… Ma ei julgenud korterisse oma asjade järele minna ja ma teadsin seda, kuid mõtted jätkasid aina tagasipöördumist mu väikese kontorialkoovi juurde. Tahtsin nii väga istuda oma kaldplaadiga laua ääres, magamisase mu seljataga ja arveraamatud nina ees, ainsaks probleemiks selles elus isanda ajutine rahulolematus. Mu reeturlikud jalad aeglustasid sammu ja ma mõistsin väikeste loomakeste ajet liikumatult paigale tarduda, kuni nad ära süüakse. Tundsin sugulust jänesega, kes istub täiesti vaikselt, lootes, et lõvi temast kuidagiviisi mööda läheb.

      Ajasin lõua püsti ja sundisin ennast kiiremini astuma. Ma ei tahtnud tähelepanu äratada ja hiilimine poleks olnud minu moodi. Mul oli lihtsalt tarvis mingi asja pärast nobedamalt minna. Möödusin igasuguste tähelepanumärkideta mitmest teisest orjast, kes silmad aupaklikult maha lõid.

      Kitsad ja ainult osaliselt katusega kaetud teenistuskäigud asusid eri korterite müüride vahel ja jooksid läbi kogu lossi lõputute küülikuurgudena, mille liivane põrand summutas orjade ja teenijate samme, kes lossi privilegeeritud asukate pilgu alt eemal selles vajalikke töid tegid. Siin tassiti loksuvaid kruuse, must pesu suundus oma teed ilusatest korteritest pesumajadesse ja tagasi. See oli koht, kus oli lihtne ära eksida, sama paljude pöörete ja käänakutega, nagu seal oli tupikuidki, kuid mina olin tundnud seda labürinti lapsest saadik, kui minu isand mu esimest korda lossi tõi. Olin siis kõigest tema sekretäri õpipoiss ja mul oli palju aega, et iga rada põhjalikult selgeks saada.

      Läksin läbi pimeduse seal, kus käik oli katusega kaetud, ja siis tagasi päikesevalgusse, kus pöörasin siia ja sinna, valides kõige kitsamaid, hämaramaid ja vähem kasutatud radasid, mis pidid viima mind ühe teenistusvärava juurde, millest vankrid sisse-välja sõitsid, vedades kõike, mida vajasid elanikud selles pealinna sees asuvas linnas, milleks oli imperaatori loss. Selliseid väravaid oli mitu, kuid ma tahtsin lähimat tallidele ja imperaatori loomaaiale, kus hoiti puurides lõvisid, metsikuid koeri ja muid loomi. Olin seda aastate jooksul sageli külastanud, tundes kahju kurvasilmsete gasellide pärast, kes närviliselt ringi karglesid, olles kiskjatele nii lähedal. Seal oli kaelkirjak ja mitu sebrat, nagu ka lõvisid ja gepardeid. Kord oli olnud ka jääkaru, kingitus Põhjas elavatelt braelingitelt, kuid too kõnges kuuma kätte. Mu mõtted hulkusid jälle ringi ja ma sundisin need olevikku tagasi.

      Kitsad käigud laienesid ja muutusid põiktänavateks eri hoonete vahel. Kui varem olid teisel pool kõrgeid müüre minu kõrval asunud elukorterid ja aiad, siis nüüd olid seal laohooned ja magamisbarakid. Jõudsin avatud platsile aediku kõrval, kus seisis rahumeelne kaelkirjak, mäletsedes ja kaugusse vahtides. Loomaaialoomade aedikutest ja tööloomade tallidest vinnati iga päev välja vankritäite viisi sõnnikut, tavaliselt keskpäeva paiku, kui hommikune rookimine oli lõpetatud. Ma ei kasutanud seda väravat tihti, kuid mind oleks sealt läbi lastud küsimusi esitamata ja arvatavasti üldse märkamata, kui sõnum mu isanda surmast ja minu arreteerimiskäsk polnud veel siia jõudnud.

      Tõmbasin sügavalt hinge ja astusin lahtise värava poole.

      «Kamet!» hõikas üks vahtidest nagu needus selgest taevast.

      Veel enne, kui ta ära tundsin, naeratasin juba viisakalt. Hästi koolitatuna oleksin samamoodi naeratanud ka oma timukale.

      «Juba jälle lähed välja?» küsis ta. Ta oli hommikul valves olnud idapoolse peavärava juures ja me tervitasime teineteist, kui ma rätsepa juurde suundusin. Lasksin käiku loo, mille olin lihtsalt igaks juhuks ette valmistanud.

      «Veel ettevalmistusi peoks, mille mu isand imperaatori sünnipäeval korraldab,» ütlesin.

      «Kas see tuleb sama suur, nagu oli pidu, mille ta korraldas enne teie välismaale minekut?»

      «Suurem,» vastasin talle.

      «Kas saaksid mind sinna juurde valvuriks panna? Eelmine kord me sõime nagu kuningad.»

      Lubasin, et saaksin küll, vale libises kergelt mu huulilt ja ma lehvitasin väravast välja minnes talle hüvastijätuks.

      Ületasin laia puiestee, mis lossi ümbritses, ja suundusin joonelt kitsastele tänavatele teisel pool seda. Juba mõne sammu pärast teadsin, et olen vaateväljast kadunud. Kiirustasin siiski ümber