„Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat. Megan Whalen Turner

teadsin, ja sõdur. Tal olid armid kätel ja käsivartel ning eksimatult äratuntavad lihased, mis tekivad igapäevasest mõõgaviibutamisest. Ma ei kahelnud, et ta oskas oma ametit hästi – pigem meenutas ta mulle härga, väga tugevat, kuid mitte just hirmus kiiret –, ent minu arvates oli tapmine talle töö, mitte lõbu.

      Ta oli riides hästi, aga mitte jõukalt, kahtlemata oli teda rõivastega varustanud kuningas. Tal oli kõrvas kuldrõngas, mille küljes rippus silindrikujuline lihvitud kivi – see oli must ja parimal juhul poolvääriskivi. Kõrvarõngas ja sõrmus paremas käes olid tema ainsad ehted. Sõrmus oli peenelt töödeldud ja kandis jumal Mirase embleemi – see oli Attolia valguse ja noolte jumal, kelle poole enamik Attolia sõdureid palvetab, ent sõrmus polnud raske, seega ka mitte kuigi väärtuslik. Mees liikus kergelt, nii et ta polnud kodumaa teenistuses vigastada saanud veteran, ometi oli ta liiga noor, et oma kakskümmend aastat juba ära teeninud olla – mu enda vanune või ehk isegi noorem. Peaaegu kindlasti polnud ta haridust saanud. Ta rääkis küll mede keelt, kuid väga tugeva aktsendiga, seega polnud teda õpetatud lapsena. Tema kuningas usaldas teda väga, kuid kellelegi teisele kuuluva orja varastamine polnud just ülesanne, mida oleksin auväärseks nimetanud. Oletasin, et ehk pole ta õukonnas eriline soosik, mitte kuigi kõrge auastmega ohvitser, ehkki võisin ka eksida – kuningas ise oli ju varas, nii et mida teadsin mina sellest, mida ta kõrgelt hindab? Siiski ei tundunud mulle, et Attolia kuningas võiks saata ühe oma parimatest meestest niisugust tillukest kättemaksu korraldama.

      Ta ütles mulle oma nime, nagu ootaks, et kasutaksin seda. Siis tegi ta aegamisi minu ümber tiiru, uurides lähemalt rasket kullast ketti mu kaela ümber, mille kinnis kandis isanda pitserit. Ma teadsin, et ta märkas mu seljal olevaid piitsaarme, seal kus need kaelusest ülevalpool välja paistsid, kuid ta ei öelnud midagi.

      Vaatasin tillukeses kajutis ringi, mõeldes, mismoodi viisakalt küsida, millal võiksime dokist lahkuda. Polnud mingit võimalust kuidagi teada saada, kas ta kavatseb mul öösel kaela kahekorra käänata ja mu jõkke visata.

      «Lahkume tunni aja jooksul,» lausus ta. Mõtlesin, et suursaadik pidi olema maksnud terve varanduse, et jõelaeva öösel allavoolu saata. Iannal allapoole liikuvad laevad lahkusid tavaliselt hommikul. Olin koos isandaga küllalt tihti reisinud, et seda teada.

      «Me ei lähe allavoolu,» sõnas attollane mu üllatuseks. «Me läheme selle asemel põhja, Menlesse, ja siis liigume mööda imperaatori maanteed rannikule Zabrisasse. Sealt viib üks Attolia laev meid üle Keskmere.»

      Sedakaudu võtaks impeeriumist lahkumine rohkem aega, kui minnes Iannat mööda alla ja asudes laevale Lõunaookeani ääres, kuid arvatavasti saaksime jälitajad kannult raputada. Minu eest pannakse välja pearaha, aga selleks ajaks, kui pearahakütid taipavad, et me polegi läinud lõunasse, võime olla juba poolel teel Menlesse. Või igatahes võib Aneti Unistus olla poolel teel Menlesse. Kui attollane tõepoolest kavatses selle rännaku lõpule viia, kavatses ta arvatavasti teha seda üksinda, kuid ma hakkasin lootma, et ehk laseb ta mul minna, ilma mind tapmata. Ma ei osanud välja mõelda, miks oleks suursaadik võinud korraldada attollasele nii keerulise ja kuluka rännaku ainult selleks, et mulle nuga anda sel ajal, kui me alles dokis viibime. Ja kui mind elusana linnast välja viiakse, milleks siis üldse vaevuda mind enam tapma? Mõnes linna põiktänavas oleksin surnud suurema kärata. Jõelaeval toimub see räpasemalt.

      «Tule, Kamet, võta istet,» sõnas attollane ja viipas pinkide poole, mis kitsa laua ääres teineteise vastas seisid. Olin rõõmus neist ühe serval kükitades, leides kibedalt naljaka, et tal oli võtnud nii pikka aega taipamine, et ma ei istuks enne, kui tema seda käsib. Ent mul jäi mõistmata see, et tema meelest olin ma vaba mees, olin olnud seda meie esimesest kohtumishetkest saadik, ja minu võõrustajana ei saanud ta enne istuda, kui mina seda tegin.

      Istusime seal sõnatult, kuni laevapoiss Xem tagasi tuli ja uksepiidale koputas. Ta jäi ainult niikauaks, et liud pähklite ja juustuga meie vahele lauale asetada. Attollane jagas need pedantselt kaheks ning kui Xem oli lahkunud, viipas mulle, et sööksin koos temaga, ahvides sellega järele vaba mehe kombeid teise vaba mehega suhtlemisel. Ta ei rääkinud endiselt, sest tal polnud mulle rohkem öelda kui minul talle. Jätkasime vaikuses.

      Vaatasin tillukeses kajutis ringi, suutmata uskuda, et olen niikaugele jõudnud, kui ärkasin alles täna hommikul oma kontoris sängis, olles nii väga kindel oma kohas siin maailmas. Kuulsin lainete vaikset laksumist vastu parrast. Doki tavalisi hääli. Kuulatasin jooksvate jalgade samme. Mu surm võis tulla kiirejalgse sõnumitoojaga, lossivalvurite trampivate jalgadega või Ianna-Iri rahuhoidjatega. Teadsin pikaajalistest kogemustest, kui väsitav on hirm, ega imestanud, kui tundsin end äkitselt kurnatuna. Tapku attollane mind pealegi, kui tahab, ma ei hoolinud sellest. Ihkasin lihtsalt pikali heita.

      Siis attollane noogutas, nagu oleksin ma midagi öelnud ja tema ainult nõustuks sellega. Ta tõusis ja vabastas end särgist ja sandaalidest. Ta rullis meie magamisvarustuse lahti ja andis mulle ühe tekkidest, keeras end siis teise sisse ja heitis ainsale lavatsile. Mul oli hea meel, et me ei pidanud läbi tegema pantomiimi, kuidas ta pakub lavatsit armsale orjale ja mina keeldun. Tõmbasin teki ümber õlgade ja heitsin põrandale pikali. Olin arvanud, et attollane on jutukas mees, kuid ma eksisin.

      Põrand oli kõva, tekk ebameeldiv nii lõhna kui ka tekstuuri poolest. Mu puusa all oli mügar – mu isanda rahakasti võti, mida ma enam kunagi ei kasuta. Lamasin ärkvel, kui laev kai äärest lahkus ja ülesjõge rühkima asus. Ma polnud jõudnud Rakra ja teda palganud mõisavalitseja probleemiga tegeleda. Gessiret ei saa kunagi raha kahe rüü eest, mida ta mu isandale õmbleb. Mitte keegi ei vaja vaipu ja sisustust, mida olin lossi kaupmeestelt tellinud. Igatsesin oma palju mugavamat voodit, kuid teadsin, millises olukorras mu isanda teised orjad täna öösel viibivad. Mõtlesin nende peale, kui me Ianna-Iri linna aeglaselt seljataha jätsime. Kui ma olingi pisut ärevil, kuidas võiks attollane karistada orja, kes oli teda petnud, oli see muuga võrreldes väike mure. Kõik mu isanda orjad võivad varsti surnud olla ja võib-olla ei sure nad kergelt. Ükskõik, mis attollase käe läbi ka juhtuks, on see nende saatusega võrreldes kerge.

      Kõvadel põrandalaudadel niheldes mõtlesin Laelast ja palvetasin tema eest. Ma süütan Shesmegahi altaril küünlad ja jätan sinna meekooke, vannun seda –, et Laela saaks nendega teises ilmas pidutseda. Hakkasin hääletult pisaraid valades nutma.

      Ärgates leidsin, et mind polegi unes mõrvatud. Ehk kavatses attollane mu tõepoolest oma kuninga juurde viia, et õukonnas trofeerongkäigus ringi vedada. Lamasin hetke, vahtides puuplankudest lage enda kohal, ja tõusin siis istuma. Attollane tegi kohe sedasama ja ma arvasin, et meid mõlemaid oli äratanud mingi kära väljaspool kajutit.

      «Toon teile midagi süüa,» ütlesin ma ja ajasin ennast jalule.

      «Sa ei pea seda tegema,» protesteeris ta.

      «Muidugi, isand,» ütlesin ma, kuid ta tõstis käe – pole tarvis öelda «isand». «Nad teavad mind orjana,» seletasin talle. Kui lõpetaksin praegu «isand» ütlemise, oleks paljastamine surmkindel.

      Ta krimpsutas nägu, kuid nõustus.

      «Ja teid medelasena,» lisasin.

      Selle probleemi lükkas ta esimesena kõrvale. «Neil pole seda kellelegi rääkida, kui nad midagi muud näevad.»

      Seletasin ettevaatlikult, et laev võib teha palju peatusi. «Me pole linnast veel kuigi kaugel,» ütlesin, «ja meeskond võib kaldalolijatele pardal viibivat attollast mainida.» Ükskõik millises peatuses võib meeskond kuulda kuulujuttu põgenenud orjast, kes tappis oma isanda, ning just sellepärast pidin Aneti Unistuselt võimalikult kiiresti lahkuma, isegi kui attollane tõepoolest kavatseb mu oma kuningale viia. Kui meeskond on taibanud, et attollane teeskleb kedagi, kes ta ei ole, võivad nad ka mind kahtlustama hakata. Kui nad kuulujuttu kuulevad, võivad nad kähku kaks ja kaks kokku liita. Ja muidugi siis, kui kuulujutt attollase kõrvu jõuab, olen ma kindlalt surnud.

      Olin teda praegu kaks korda parandanud. Pole midagi vihkamisväärsemat orja ülbitsemisest, nagu mu isanda nõbu mulle alles hiljuti meelde tuletas. Ootasin pingul närvidega, kuidas ta reageerib, ent attollane jäi sõbralikuks. Ta nõustus esialgu kajutisse jääma ja ma läksin välja talle midagi süüa hankima.

      Hakkas