Salatuba. Йорн Лиер Хорст

kurvastab, kui sa nii teed,“ ütles ta ja andis tüdruku emale üle. „Aga maksmise mõistest on kaheaastasel raske aru saada,“ lisas ta.

      „Ta saab aru, mis on õige ja mis vale,“ arvas Line.

      Wisting naeratas. Line on hea ema.

      „Kiisu,“ ütles Amalie.

      „Kiisu?“ küsis Wisting.

      „Meil on aias kass,“ selgitas Line.

      „Ahaa,“ naeratas Wisting.

      „Kui sul praegu tegemist on, siis me äkki tuleme õhtul tagasi,“ jätkas Line.

      „Hästi!“

      Wisting ootas, kuni nad tänavale jõudsid, siis sulges ukse ja keeras lukku.

      Nad tõmbasid kummikindad kätte. Wisting rebis esimesel kastil kilekoti ümbert ja avas kasti. Raha oleks sinna topitud justkui hirmsa kiiruga. Mortensen noppis pealtpoolt paar rahatähte, et uurida, kas seal on sõrmejälgi.

      „Natuke kulunud näevad välja,“ nentis Wisting ja torkas esimese pundi dollareid lugerisse. Rahapaberid krabisesid läbi masina.

      Mortensen vaatas üleloetud paki läbi.

      „Need on 2001. ja 2003. aastast,“ ütles ta ja pani raha tühja kasti. „Rahatähed on ringluses umbes kümme aastat, enne kui ära kuluvad ja tuleb käibelt kõrvaldada.“

      Wisting pani ette lugemisprillid ja lehitses läbi järgmise paki. Sealgi olid rohkem või vähem kasutatud rahapaberid.

      „Kõik 2003. aastast,“ lausus ta.

      „Selle järgi saame ju siis vaadata, mis ajast vastust otsida,“ ütles Mortensen.

      Wisting lappas läbi järjekordse paki.

      „2001. ja 2003. aastast,“ sõnas ta. „Tundub, et seerianumbrites pole ka mingit süsteemi. See raha ei ole ühest partiist. Igatahes pole neid pandud numbrilisse järjekorda.“

      Wisting torkas masinasse uue paki. Mortensen istus maha, telefon käes, ja otsis internetist infot Ameerika sajadollariliste kohta.

      „Nende süsteem on natuke teistsugune kui meil,“ ütles ta. „Number 2003 tähistab rahatähe kujunduse aastat, nii et 2003-seeriat trükiti kuni uue kujunduseni 2006. aastal,“ andis ta teada.

      „Nii et kui rahatähel ka on peal aastaarv 2003, siis võib see olla pärit 2006. aastast?“ küsis Wisting.

      „Mitte päris,“ vastas Mortensen. „2005. aasta maikuus astus Ameerika Ühendriikide rahandusministeeriumi etteotsa uus juht. Edaspidi oli rahatähtedel tema allkiri ja seda 2003A-seeriat trükiti, kuni 2006. aastal tuli uus kujundus.“

      „Kas meil on mõni 2003A numbriga rahatäht?“ küsis Wisting.

      Mortensen segas rahapatakat nagu kaardipakki.

      „Seni pole olnud,“ vastas ta.

      Kuna nad kontrollisid raha käsitsi üle, siis võttis töö rohkem aega kui Wisting oli arvanud. Esimese kastiga jõudsid nad lõpule kolmveerand tunniga. Lugeri väljatrükk ütles, et kastis oli 100- ja 50-dollarilistes rahatähtedes 2 miljonit 48 tuhat dollarit.

      „Kurss on natuke üle kaheksa,“ sõnas Mortensen ja heitis pilgu oma telefonile. „Täpsemalt 8,17,“ lisas ta ja arvutas summa ümber Norra kroonidesse: „16,7 miljonit.“

      Wisting tõmbas esimese kasti teibiga kinni.

      „A-seeria omi ei olnud,“ võttis ta kokku. „Peame minema tagasi aega enne 2005. aasta maikuud.“

      Mortensen noogutas.

      „Otsime ühe, kus on eurod,“ ütles ta ja sikutas mingi kasti ümbert kilekoti ära.

      Seda polnud seni avatud ja Wisting tõi teibi lõikamiseks noa.

      „Siin on naelad,“ lausus ta. „Inglise 50-naelased.“

      „Kas nendel on aastaarv peal?“ küsis Mortensen ja haaras ühe paki, et ise järele vaadata.

      „1994,“ vaatas Wisting.

      Ta otsis sügavamalt välja teise paki ja avastas midagi kastist rahatähtede vahelt. Musta juhtme.

      Ta õngitses selle kahe sõrmega välja.

      See oli rebitud juhtmejupp, mille katkisest otsast ulatusid välja punane ja sinine traat ning teises otsas oli metallist otsik.

      „Minikaabel,“ ütles Mortensen. „Heli jaoks.“

      Ta otsis välja asitõendikoti. Wisting uuris seda väikest elektrilist jublakat, enne kui selle kotti poetas.

      „Väga laia kasutusalaga,“ jätkas Mortensen kotti sildistades. „Telefoni kõrvaklapid, tavalised kõrvaklapid, raadiosaatjad ...“

      Wisting noogutas. Veel oli vara asjast mingeid järeldusi teha või midagi välja lugeda, aga ta pidi mõtlema, et tegemist võib olla salajase operatsiooniga, kus kõik toimus kiiresti ja miskit läks valesti.

      Ta võttis uue rahapaki ja vaatas läbi.

      „See on ka 1994. aastast,“ sõnas ta. „Kõik, nii palju ma siit näen.“

      Ta valis lugeril vajaliku valuuta ja lükkas raha sisse. Mortensen luges internetist Inglise Panga kodulehelt naela kohta.

      „Tundub, et aastaarvud langevad kujundusega kokku,“ ütles ta. „2011. aastal lasti välja uus 50-naelane. Kõigil 1994-2011 trükitud rahatähtedel on peal 1994.“

      Kolmveerand tundi hiljem oli neil kokku loetud 186 000 Inglise naela.

      „Veidi üle 1,9 miljoni Norra krooni,“ arvutas Mortensen.

      Wistingu kurk kuivas paberitolmust. Line kann oli jäänud välisukse juurde riiulile. Jää oli sulanud. Ta läks kööki, võttis kaks klaasi ja valas täis.

      „Meil on süüa ka vaja,“ ütles ta. „Ma tellin pitsa.“

      Toitu oodates tegid nad algust järgmise kastiga. Seal olid erinevas vääringus eurod.

      „Millal euro üldse käibele tuli?“ küsis Wisting lugeril uut valuutat valides.

      Mortensen otsis telefonist.

      „Ringlusse lasti eurod 2002. aasta jaanuaris,“ vastas ta.

      „See tõmbab ajapiiri veidi koomamale,“ sõnas Wisting. „Seni on raha olnud pärit 2002. aasta jaanuarist 2005. aasta maini.“

      „Aga see ei ütle, millal raha Clauseni kätte jõudis,“ väitis Mortensen. „Teame ainult seda, et dollarid võisid trükist tulla kõige varem 2003. aastal.“

      Nad töötasid vaikides edasi. Poole tunni pärast peatus maja ees auto.

      „Toit,“ sõnas Wisting.

      Samal hetkel kostis rahalugerist tundmatu heli ja apraat jäi seisma.

      „Mis toimub?“ küsis Mortensen.

      Wisting vaatas lähemalt.

      „Mingi pabertükk,“ ütles ta ja võttis selle lugerist välja. „Oli ilmselt raha vahel.“

      Paber oli umbes tikutoosisuurune, kaks külge olid siledad ja kaks rebitud, nagu oleks see rebitud suurema lehe nurgast. Sinise pastakaga oli sinna midagi kirjutatud.

      Uksekell helises. Wisting andis paberi Mortensenile, tõmbas kindad käest ja läks pitsat vastu võtma.

      „Oleks nagu telefoninumber,“ ütles Mortensen, kui Wisting tagasi tuli.

      „Norra oma?“ küsis Wisting.

      „Kaheksa numbrit, suunakoodi ei ole,“ vastas Mortensen ja otsis numbrit internetist. „Kuulub Gine Jonasenile Oslos.“

      „Sööme