Salatuba. Йорн Лиер Хорст

tundis, et kohtumine hakkab lõpule jõudma ja tõusis.

      „Suvilas on Clauseni valituseajast jäänud koduvalvesüsteem. Kood on uus nii suvilale kui ka majale. See on sul siin,“ osutas peaprokurör ümbrikule. „Kõigepealt soovitan tegeleda rahaga.“

      2

      Peamaja ees lahvatas vastu hilisuvine palavus. Wisting tõmbas sügavalt hinge ja läks üle Karl Johani tänava parkimismajja auto juurde. Enne, kui ta autole hääled sisse pani, puistas ta ümbriku sisu kõrvalistmele.

      Valvesüsteemi uus kood oli 1705. Lisaks võtmetele oli ümbrikus suur nahast rahakott, kuldkell, mobiiltelefon ja paar münti. Bernhard Clauseni isiklikud esemed haiglast.

      Telefon oli vanemat sorti. Raske, praktiline ja vastupidava akuga. Akut oli veel mõni protsent. Ekraan näitas kahte vastamata kõnet, kuid ei andnud teada, kellelt.

      Wisting pani telefoni ära ja vaatas rahakotti. See oli kraabitud, kulunud ja veidi kaardus. Ta tegi rahakoti lahti ning leidis neli erinevat krediitkaarti, juhiloa, liikluskindlustuslepingu, hotellikettide sooduskaarte ja Töölispartei liikmepileti. Sularahataskus oli 700 Norra krooni, paar tšekki ja ühe Aftenposteni ajakirjaniku visiitkaart. Kileaknaga taskusse oli torgatud paar pilti Clauseni pojast ja surnud naisest.

      Lisa Clausen suri, kui abikaasa oli tervishoiuminister. See juhtus vähemalt viieteist aasta eest, aga Wisting mäletas tollast meediatähelepanu. Lisa oli töötanud Norra ametiühingute keskliidus ja tal diagnoositi harvaesinev vähivorm. Ravi oli eksperimentaalne ja kallis ning sellel puudus Norra tervishoiuorganite heakskiit. Tervishoiuministrina vastutas Clausen kaudselt selle eest, et abikaasa elu pikendavast ravist ilma jäi.

      Lisa oli mehest paar aastat noorem. Nende poeg pidi tookord olema umbes kahekümnendate eluaastate keskpaigas. Tema hukkus aasta hiljem liiklusõnnetuses. Lühikese aja jooksul tabas Bernhard Clauseni kaks tragöödiat. Mõneks ajaks tõmbus ta poliitikast ja avalikkusest tagasi ning naasis siis välisministrina.

      Wisting pani telefoni, võtmed ja rahakotti tagasi ümbrikusse ja uuris kella. Kullast või vähemalt kullatud oli ka selle rihm. Numbrilaualt paistis Töölispartei punane logo.

      Ta laskis sekundiosutil terve ringi ära teha, kogudes samal ajal mõtteid. Siis pani kella samuti tagasi ümbrikusse ja käivitas mootori.

      Esimesena peab kampa saama Espen Mortenseni. Tema on kogenud kriminalist, praktik, kes tunneb oma tööd, aga ka energiline ja mitmekülgne. Lisaks on ta lojaalne, suudab kindlasti saladust hoida. Wisting oli teda samal päeval töö juures kohanud ja teadis, et Espen on pärast kolmenädalast puhkust uuesti tagasi.

      Wisting sõitis mööda E18 kiirteed Oslost välja ja valis Espeni numbri.

      Mortensen kõlas vastates hõivatuna.

      „Kas sa oled asjadega juba kurssi saanud?“ küsis Wisting.

      „Mitte päris,“ vastas Mortensen. „Mul on laud tööd täis.“

      „Las see jääb sinna,“ palus Wisting. „Mul on sind ühes projektis vaja.“

      „Nii?“

      „Ma jõuan poole tunni pärast tagasi Larvikusse,“ lausus Wisting ja heitis pilgu armatuurlaua kellale. „Võta oma tööriistad kaasa ja saame Staverni halli juures parkimisplatsil kokku, ma võtan su peale.“

      „Mis toimub?“ uuris Mortensen.

      „Pärast räägin,“ vastas Wisting. „Ära kellelegi midagi ütle.“

      „Aga Hammerile?“

      Nils Hammer oli osakonnajuhi asetäitja ning Wistingu äraolekul oli tema vastutav isik.

      „Ma räägin temaga,“ vastas Wisting.

      Ta lõpetas kõne ja otsis Hammeri numbri.

      „Sain ülesande, mille tõttu pean mingi aja eemal olema,“ teatas ta. „Osakond jääb nii kauaks sinu hoolde.“

      „Mis ülesande?“ uuris Hammer.

      „Kõrgetasemelise.“

      Hammer teadis, et rohkem pole mõtet pärida.

      „Kui kauaks sa ära jääd?“

      „Ma ei tea,“ vastas Wisting. „Sissejuhatavasse etappi kaasan Mortenseni. Esimesel nädala ära temaga arvesta.“

      Ta teadis, et see paneb Hammeri raskesse olukorda. Inimesi oli juba niigi vähe.

      „Tore,“ vastas Hammer. „Pean ma veel midagi teadma?“

      Wisting usaldas Hammerit. Kui temale midagi rääkisid, siis saladuseks see ka jäi, aga see polnud põhjus, et praegu infot jagama hakata. Puudus konkreetne ähvardus või oht, mis oleks tekitanud vajadust lisajõu järele.

      „Ma ei tea ise ka veel eriti midagi,“ lausus ta.

      „Tore,“ vastas Hammer uuesti. „Ma olen olemas, kui midagi peaks vaja minema.“

      Kui kõne lõppes, lülitus sisse autoraadio. Wisting pani selle kinni. Nüüd kostsid vaid mootorimürin ja rehvide ühtlane sahin asfaldil. Juba hakkasid kuju võtma esimesed mõtted raha päritolu kohta.

      Bernhard Clausen oli pika poliitilise karjääriga parteiveteran, kel selja taga lugematu hulk võimuvõitlusi. Ta oli alati olnud USA pooldaja. Iraagi sõja ajal tegi ta ettepaneku, et Norra peaks USAle rünnakus appi minema. See tekitas valitsuses erimeelsusi ja Clauseni pettumuseks otsustati, et rünnakus Norra ei osale, küll aga saadetakse oma sõjalised jõud appi siis, kui olukord hakkab stabiliseeruma. Parlamendi kaitsekomitee juhina oli just temal keskne osa, kui hävitajate ostuga seoses lõpetati üks leping Rootsiga ja uus sõlmiti hoopis Ameerika Ühendriikidega. See leping oli pikemas perspektiivis väärt üle 40 miljardi Norra krooni.

      Wisting pigistas rooli. Tihti on just raha seotud kõigega, mis haiseb ahnuse, korrputsiooni ja võimu kuritarvitamise järele. See juurdlus on hoopis teisel tasemel kui ta on harjunud, aga lähtepositsioon on jälle temal kõige parem. Tal on raha. Raha jätab endast alati jälje. Jälgi mööda jõuab allikani.

      3

      Tagasihoidlik valge kaubik, kuhu mahtus Mortenseni kogu varustus, seisis spordihalli ees varjus. Mortensen istus rooli taga ja sõi õuna.

      Wisting parkis auto, tuli välja ja läks kaubiku avatud akna juurde. Kunstmuruga kaetud väljakul tagusid paar poissi palli.

      „Me läheme Bernhard Clauseni suvilasse,“ ütles Wisting.

      Morten vandus ja poetas õunasüdame kõrvalistme ette põrandale.

      „Tegemist ei ole mõrvajuhtumiga,“ kiirustas Wisting lisama. „See on midagi muud.“

      Ta kõneles hommikusest kohtumisest peaprokuröriga ja partei peasekretäri leiust.

      „Ma tean, kuidas sinna minna,“ lausus ta. „Sõida minu järel.“

      Ta istus oma autosse ja enne Helgeroa poole suunduvale teele pööramist vaatas tahavaatepeeglist, et Mortensen ikka sabas püsib.

      Tee äärest paistis järjest vähem maju ja varsti voogasid ümberringi vaid viljapõllud. Paari kilomeetri järel keeras ta mere ja suvilapiirkonna poole. Vana asfalt oli mõranenud. Siin-seal paistsid teekatte alt välja kivid. Ühel ristmikul pidi ta telefonist kaarti vaatama, siis keeras kitsale kruusateele. Tee lõppes ookerkollase maja ees, millel oli hall kiltkivikatus ja mere poole avanev klaasveranda.

      Suvila ees seisis auto. Vanem Toyota, arvatavasti Clauseni oma. Clauseniga samas eas parteikaaslane oli ta siia toonud ja reedel Stavernisse viinud.

      Oma auto jättis Wisting natuke eemale, et Mortensen saaks kaubiku ukse juurde panna.

      Ta õngitses ümbrikust võtmed ja suundus maja juurde. Lipuvardas laperdas laisalt vimpel. Mere poolt kostis mootorpaadi mürinat.

      Naabersuvilate