Salatuba. Йорн Лиер Хорст

hakka nii ehk nii lobisema.

      „Kas sul on rahalugerit?“ küsis ta.

      „Kõnekeskuses on,“ kinnitas Olve.

      „Kas seda annab teisaldada ka?“ uuris Wisting.

      „Meil on neid kolm tükki,“ vastas Olve. „Kaks on teisaldatavad. Üks on lihtsalt varuks.“

      „Kas ma saaksin mõnda laenuks?“

      „Sa võid rahaga siia tulla,“ pakkus Olve.

      „Parem mitte,“ lausus Wisting. „Ma võin lugerile järele tulla.“

      „Tore.“

      Nad leppisid kokku aja ja koha, seejärel läks Wisting majja tagasi.

      Mortensen istus elutoas toolil ja lehitses külalisteraamatut, kindad ikka käes.

      „Eelmisel nädalal käis Hans Christian Mukland,“ ütles ta ja näitas allkirja ühel viimastest lehekülgedest. „Ta oli siis justiitsminister, kui mina politseikoolis käisin.“

      Wisting võttis raamatu enda kätte.

      „Riiulil on neli külalisteraamatut,“ osutas Mortensen sinnapoole. „Oma tervituse on kirjutanud kõik, kes siin 1950. aastatest peale käinud on.“

      Wisting lehitses raamatut natuke edasi ja tagasi. Kuulsad poliitikud olid igaüks kirja pannud külaskäigu kuupäeva ja jätnud lühikese tervituse. Mõnda kohta oli liimitud foto seltskonnast maja seina ääres või ümber söögilaua.

      „Võtame need kaasa,“ ütles ta.

      Automürin pani neid teineteisele otsa vaatama. Wisting läks ukse juurde, tõmbas kardina väikese akna eest eemale ja vaatas välja. Maja eest keeras välja suur must maastur.

      „Kas keegi on tulemas?“ küsis Mortensen.

      Wisting raputas pead. Auto eemaldus. Numbri seletamiseks oli nägemine liiga kehv.

      „Läks minema,“ vastas ta autole järele vaadates. „Küllap sõitis lihtsalt valesti. Siin on ju tupik.“

      „Või oli keegi uudishimulik, kes kuulis, et Clausen on surnud,“ pakkus Mortensen. „Kas tassime kastid välja?“

      Wisting noogutas ja pani kätte uue paari kindaid.

      Mortensen oli igale kastile peale tõmmanud kilekoti. Kumbki haaras ühe kasti ja kandis autosse.

      „Mul on vaja tema sõrmejälgi,“ ütles Mortensen kasti käest pannes. „Et saaks vaadata, kas keegi teine on ka seda raha puutunud.“

      „Ta on Ullevåli haiglas,“ vastas Wisting. „Selle asja korraldame homme ära.“

      „Siis on meil veel vaja bioloogilist DNA-proovi,“ märkis Mortensen.

      Wisting noogutas.

      „Võtame need ühekorraga,“ vastas ta ja jäi maja ette autosid jälgima, Mortensen tõi ära ülejäänud kastid.

      Metsvaarikapõõsast sakutas pehme meretuul. Mööda randa läks mees, õng käes ja käekõrval punase päästevestiga poisike. Koera jalutav naine tõmbas looma enda ligi, kui nad möödusid. Eemale jõudes kohtus ta mehega, kes kandis pikki tumedaid pükse, heledat lühikeste varrukatega särki ja päikeseprille.

      Mortensen tuli viimase kastiga.

      „Peame veel tagasi tulema ja põhjalikumalt läbi uurima,“ sõnas ta ja nookas peaga maja poole. „Tal on suure kirjutuslaua sahtlid täis käsitsi kirjutatud märkmeid. Seal on ehk midagi huvitavat, mis võib meile jälje kätte anda.“

      Wisting noogutas ja heitis pilgu maja suunas.

      „Oota,“ lausus ta.

      Ta läks sisse, suundus poti juurde pliidi peal ja vehkis eemale paar kärbest. Potis oli nagu mingi pajaroog. Wisting otsis kilekoti ja kraapis ollust sinna sisse. Siis pani poti kraanikaussi ja laskis vett täis. Seejärel avas külmkapi, korjas toiduained kokku ja valas tühjaks piimapaki. Ta võttis toidujäätmed, pani maja valve alla ja lukustas enda järel ukse.

      4

      Herman Wildenvey tänaval tagurdas Wisting maja uksele nii lähedale kui võimalik. Mortensen tagurdas tema järel. Ta oli otsustanud, et panevad kastid keldrituppa. Seda ta ei kasutanud niikuinii. Seinad olid tellistest ja üleval lae all oli vaid kaks kitsast akent.

      Iga kasti kandes heitis Wisting pilgu Line maja poole tänava lõpus. Kui tütar peaks välja tulema ja küsimusi esitama, ei saa ta ju normaalset vastata.

      Valve paigaldaja tuli täpselt. Wisting valis välja lihtsa sissetungihäirega süsteemi. Koos tulekahjuanduritega oleks asi olnud liiga keeruline ja aeganõudev. Ta selgitas mehele, kuhu ta keldritoa ustele ja akendele magnetkontakte tahab ja et ruumi tuleb panna ka kaamera. Juhtpaneel olgu ukse taga seina peal. Turvafirma silti Wisting ei soovinud. Lisaks häiresireenile ruumis sees peab teade tulema ka Wistingu ja Mortenseni mobiilidele.

      Mortensen jäi valve paigaldamist jälgima. Wisting läks rahalugeri järele.

      Talle anti kiire ülevaade, kuidas seda kasutada. Tema peab valima, mis valuuta ta sisestab, aga masina sensorid teevad kindlaks rahatähtede nimiväärtuse. Lisaks oskab masin infrapunakiirte ja UV-valguse abil automaatselt tuvastada valeraha. Minutis suudab aparaat loendada 1200 rahatähte. Tulemus saadetakse printerisse, mis tuleb rahalugeriga ühendada.

      Tagasiteel läks Wisting läbi kontoritarvete poest ning ostis Mortenseni palvel kümme suurt pappkasti ja pakketeipi. Kodus oli valvesüsteemi paigaldaja oma tööga valmis saanud. Keldritoa kummaski otsas oli kaamera.

      „Ma pidin koodi valima,“ lausus Mortensen ja toksis näitamiseks juhtpaneelil sisse neli numbrit. „1808. See on tänane kuupäev. 18. august.“

      Kostis paar piiksatust ja juhtpaneelil vilkus punane tuli. Mortensen toksis koodi uuesti. Paneel jäi vait ja süttis roheline tuli.Nad lükkasid laua rahaga seina äärde. Wisting pani rahalugeri laua nurga peale, Mortensen avas uusi kaste ja selgitas, kuidas tema meelest peaks tegema.

      „Me laseme raha masinast läbi ja paneme tühjadesse kastidesse, nii et kogu aeg on ülevaade olemas,“ ütles ta. „Sõrmejälgi kastidelt ja rahalt saan ma siinsamas kohe võtta, aga Kripose laborisse saatmiseks teeme mingi valiku.“

      Enne kui nad jõudsid algust teha, helises uksekell.

      Wisting läks koridori ja nägi aknast, et ukse taga seisavad Line ja Amalie.

      „Kas sul on uks lukus?“ küsis tütar.

      Wisting kummardus lapselapse poole, kes heitis talle käed ümber kaela. Tavaliselt oli tal uks alati lahti. Line ja Amalie astusid külla tulles lihtsalt sisse.

      „Meil on Mortenseniga üks asi pooleli,“ vastas Wisting ja keerutas Amaliet õhus ringi. Tüdrukuke luksatas ja naeris.

      „Me tegime jääteed,“ kergitas Line kannu. „Tõime sulle ka natuke.“

      Wisting võttis krabisevate jäätükkidega kannu vaba käega vastu.

      „Fantastiline,“ ütles ta ja jäi uksevasse seisma.

      Tekkis vaikus.

      „Ta on väike varas,“ noogutas Line tütre poole.

      Wisting pani kannu käest ja vaatas lapselapsele silma.

      „Mis juttu see emme ajab?“ küsis ta tõsise häälega.

      Tavaliselt voolas Amalie jutt katkematult ja kogu aeg pani ta kokku uusi sõnu. Nüüd oli tüdrukukese suu kinni ja silmad vaatasid mujale.

      „Poes oli Amalie vankris,“ selgitas Line. „Välja tulles oli tal kommikarp pihus.“

      „Mis te siis tegite?“

      „Läksime ja andsime karbi tagasi. Need kommid rippusid kassa juures.“

      „Loll