Salatuba. Йорн Лиер Хорст

astus ukse juurde, otsis võtmekimbu läbi ja leidis õige kohe esimese korraga.

      Valvesüsteemi juhtpaneel vilkus ja piuksatas paar korda. Wisting toksis koodi sisse ja süttis roheline tuluke.

      Juhtpaneeli kõrval rippusid nagis kaks jopet. Põrandal seisid kummikud ja sandaalid.

      Edasi tuli avatud köök koos toaga. Poti ümber pliidi peal lendasid kärbsed. Köögilaual seisis taldrik toidujäänustega. Toa ühes nurgas oli suur kamin. Uks viis verandale. Sealt läks lai trepp õue. Seinal rippus pilt särgiväel Clausenist ruudulise taskurätiga laubalt higi pühkimas, kõrval paku sees kirves. Sellest oli saanud ikooniline pilt, mida kasutati paljudel puhkudel. Tavaliselt kandis Bernhard Clausen ülikonda, aga rahvas mäletas teda just sellisena. Töölisena, kes esindas partei põhiväärtusi. Ta kõnetas nii töövõtjaid kui ka ühiskonna kõrgemaid kihte. Partei jaoks oli ta seepärast ülimalt tähtis ja järgmine valimisvõitlus ei ole ilma temata enam endine.

      Teistel, väiksematel piltidel oli Clausen koos tuntud inimestega, kellega ta oli kokku puutunud enamasti välisministrina. Nelson Mandela, Vladimir Putin, Dick Cheney, Gerhard Schröder, Jimmy Carter Nobeli rahupreemia ja Norra peaministritega. Neil fotodel oli tema hall juuksepahmakas veidi paksem kui hilisematel piltidel, aga terassinine pilk oli sama.

      Avatud köögist ja elutoast pääses koridori, kus olid kahel pool magamistoad. Lähemal asus see, mida ilmselt oli kasutanud Bernhard Clausen. Voodi oli üles tehtud. Öökapil lebas raamat. Toolil oli paar kokkuvolditud riideeset. Põrandal seisis must kohver. Magamistoa vastas oli väike vannituba.

      Koridori otsa jäi see tuba, mida nad otsisid. Siin lõhnas teisiti kui ülejäänud majas. Õhk oli kuiv ja tolmune, soe ja sumbunud. Seinu katsid lakitud tammepaneelid, toas oli narivoodi, öökapp ja naabertoaga ühise seina sisse ehitatud kapp. Seintel rippusid plakatid. 1990. aastate iidolid kõrvuti poliitiliste loosungitega.

      Nirvana, U2 ja Metallica kõrvuti hüüdlausetega nagu Kindel kurss, Turvalisus igapäeva ja Kui tähtis on heaolu. Põrandal oli kaltsuvaip. Voodi jalutsisse jäi õhukeste lilleliste kardinatega aken. Väljast kattis akent luuk. Üleval seina sees oli hoopis kaks ventilatsiooniresti.

      Kokku oli seal üheksa pappkasti. Neli alumisel voodil ja ja viis ülemisel. Alumisel seisis ka paadi kütusepaak koos vooliku, pumba ja konksuga päramootori külge ühendamiseks.

      Kastid olid eri suuruse ja kujuga. Oli banaanikaste, nagu neid saab endale toidupoest küsida.

      Mortensen seadis korda fotovarustuse. Wisting läks seina äärest ringiga, et mitte ette jääda, kui Mortensen erinevaid rakursse valis. Ta riivas õlaga ühte vana valimisplakatit. Plakat tuli ühest nurgast lahti ja vajus keskelt kokku. Plakati taga oli sentimeetrise läbimõõduga ümmargune auk. Wisting kummardus lähemale. August ei paistnud midagi, aga ta avastas veel ühe augu.

      „Mis sul seal on?“ küsis Mortensen. „Piiluaugud?“

      „Ma ei tea,“ vastas Wisting ja tõmbas plakati seinalt maha.

      Nähtavale ilmusid veel kaks auku. Ta leidis pluusitaskust pastaka, torkas ühte aukudest ja ette jäi õhuke paber.

      Mortensen suunas kaamera seina poole. Wisting läks läbi koridori kõrvaltuppa. Ka seal kattis seinu vanade valimiskampaaniate materjal. Sotsiaaldemokraatia, sest me vajame üksteist. Norra uus kasv. Vanemaealised ja tervis kõigepealt.

      Ta tõmbas maha plakati nõudega hääletada Euroopa Liidu poolt. Plakati taga seinas oli neli auku. Igast neist paistis mingi osa kõrvaltoast.

      Mortensen oli ka teise tuppa tulnud.

      „Imelik,“ kommenteeris ta ja tõstis kaamera.

      „Katsume valmis saada,“ vastas Wisting ja läks tagasi tuppa, kus oli raha.

      Mortensen otsis välja kummikindad. Tõmbas kätte, võttis ühe kasti ja pani põrandale. Kast oli raske, raskem kui koopiapaberikast. Kunagi oli selles olnud Siemens Nixdorfi arvuti.

      Kaasi oli kinni hoidnud lai pruun pakketeip. Wisting ei teadnud, kas lahti oli selle lõiganud partei peasekretär või Clausen ise.

      Ta tõstis kaaned üles. Kast oli täis Ameerika Ühendriikide sajadollarilisi. Osa rahatähti olid halli pakkepaelaga kimpu seotud. Rahapakid ei olnud kastis korrapäraselt, pigem paistis, et raha on sinna tulise kiiruga loobitud.

      Wisting võttis ühe paki ja luges kokku, et seal on sada rahatähte. Kümme tuhat dollarit. Kastis on ehk veel 200 pakki. Kaks miljonit.

      Ta pani raha tagasi, võttis ülemiselt voodilt uue kasti ja avas selle. Seal oli pakkide kaupa erinevas väärtuses eurosid: kümnelisi, viiekümnelisi ja sajalisi.

      Mortensen astus sammu tagasi, nagu vajaks avastusega harjumiseks paremat vaadet.

      „See raha võib olla siin olnud aastaid,“ ütles ta. „Kogus lihtsalt tolmu. Ei näe nii välja, et Clausen seda kasutanud oleks.“

      Wisting oli sama meelt. Bernhard Clauseni puhul ei paistnud kuidagi välja, et tal oleks olnud palju vara. Tundus, et ta oli elanud tagasihoidlikku elu.

      Mortensen astus uuesti sammu ettepoole ja haaras ühe rahapataka.

      „Kas see võib olla mingi salajane rahavaru, mida ta välisministrina haldas?“ pakkus ta. „Raha, mida maksta terroriorganisatsioonidele pantvangi võetud Norra sõdurite eest või midagi?“

      Wisting kehitas õlgu. See oli üks võimalus. Taoliste hädajuhtumite puhuks leiti raha küll, aga vaevalt, et seda oleks hoitud pensionil poliitiku suvilas pappkastides.

      Ta avas ühe kapi. Seal oli hunnikute kaupa vanu ajalehti ja ajakirju. Üks riiul oli täis erinevaid pihustipurke putukamürkidest kuni juukselakkideni. Kapi põhjas seisid kaks propaangaasi ballooni. Wisting kummardas ja heitis pilgu voodi alla. Sealt paistsid kaks bensiinikanistrit ja veel üks pappkast. Välja tõmmates lendas tolmu.

      Kastis olid vanad koomiksid. Wisting võttis mõned ja avastas paar saksakeelset pornoajakirja. Ta jättis need sinnapaika, lükkas kasti tagasi voodi alla ja puhastas käed.

      „Hakkame pihta,“ noogutas ta nari poole. „Registreerime ja dokumenteerime, pärast võtame kaasa.“

      „Kuhu me need viime?“ küsis Mortensen.

      „Minu juurde koju,“ vastas Wisting.

      „Sinu juurde koju?“ korda Mortensen. „Kas sa kavatsed neid seal hoida?“

      „Esialgu,“ vastas Wisting. „Kuniks me teame, millega tegelikult tegu.“

      „Siis ma loodan, et sul on korralik valvesüsteem,“ nentis Mortensen.

      Wisting võttis telefoni ja läks välja, et mitte segada, kuni kolleeg kaste pitseerib ja märgistab.

      Ta võttis kindad käest, astus õue ja siirdus maja merepoolsele küljele. Ühe paljandi äärde oli rajatud kamina, grilli, pika laua ja soojuskiirguritega mõnus väliala. Wisting nõjatus seina najale ja vaatas läbi oma telefoni kontaktid. Nimekiri oli pikk. Seal oli inimesi, kellega ta polnud aastaid suhelnud. Lõpuks leidis ta õige nime ja valis eranumbri.

      Olve Henrikseniga olid nad vanad tuttavad. Nad läksid koos politseikooli sisseastumiskatsetele, aga Olve silmanägemine ei vastanud nõuetele. Nüüd kuulus talle Norra üks suurimaid turvafirmasid, mis pakkus teenuseid turvameestest turvavedudeni ja teenis Wistingust ilmselt kolm korda rohkem.

      „Mul on valvesüsteemi vaja,“ ütles ta.

      Olve Henriksen pakkus, et paigaldaja helistab ja lepib aja kokku.

      „Mul on seda täna vaja,“ katkestas Wisting.

      „Mõistan,“ vastas Olve.

      Tekkis vaikus. Wisting ootas. Jalge ees sibasid pisikesed mustad sipelgad reas üle kivide ja kadusid müüriprakku.

      „Ma võin ühe mehe sulle kella neljaks koju saata,“ pakkus Olve lõpuks.