Tasub surra. Lee Child

ei püüdnudki püsti tõusta.

      Reacher kõndis minema, läks piki koridori alla, möödus puldist ja väljus taas parklasse.

      See võti, mille punapäine mees oli talle motellis andnud, oli tähistatud suure number kuuega, nii et Reacher parkis auto kuuenda majakese juurde, läks sisse ja leidis sealt eest motelli fuajee miniatuurse versiooni sõõrja ruumi näol, kus oli ainult üks sirge osa, mis oli eraldatud vannitoale ja riidekapile. Lagi oli kuplikujuline ja valgusest üle ujutatud. Voodi oli seina ääres spetsiaalsel kaare sisse sobituval lavatsil. Majakeses olid olemas vannikujuline tugitool, väike ümar laud selle kõrval ja läheduses suurem laud vanamoodsa klaasteleriga. Voodi kõrval oli vanamoodne telefon. See oli numbrikettaga. Vannituba oli väike, kuid ajas asja ära, ja vanni kohal oli dušiotsik; riidekapp oli aga umbkaudu sama suur kui vannituba.

      Olemas oli kõik, mida ta vajas, ega olnud midagi, mida ta ei vajanud.

      Ta võttis riided seljast, jättis need voodile ja läks duši alla. Ta keeras vee nii kuumaks, kui suutis taluda, ning laskis sellel oma kaelal, õlgadel, käsivartel ja roietel mängelda. Ta kergitas üht käsivart, siis teist ja seejärel mõlemat korraga. Käed küll liikusid, kuid raskustega nagu mingisugune äsja ehitatud masin, mis vajab veel täiustamist. Hea uudis oli see, et sõrmenukid ei valutanud üldse.

      Seth Duncani arst elas rohkem kui kahesaja miili kaugusel Colorado osariigis Denveris. Ta oli kahtlemata esmajärguline meedik, ent hädaabi andmiseks ta ilmselgelt ei sobinud. Lähima erakorralise meditsiini osakonnani oli tund aega autosõitu. Ja tolle kohaliku soolapuhuja lähedusse ei oleks läinud ükski terve mõistusega inimene. Nõnda siis laskis Duncan ühel sõbral sõidutada ennast oma onu Jasper Duncani koju. Sest tema onu Jasper Duncan oli selline mees, kes oskas lahendada veidraid küsimusi veidral kellaajal. Ta elas motelli ristmikust viis miili lõuna pool kõige põhjapoolsemas nendest kolmest ühise juurdesõidutee otsal üksildasena seisvast vanast majast. Too maja oli tuubil täis kõikvõimalikke asju, mis olid alles hoitud päevaks, mil neist võib kasu olla. Onu Jasper ise oli rohkem kui kuuskümmend aastat vana ning kehalt nagu jäme ja jändrik tammetüvi, ta valdas mitmesuguseid harvaesinevaid oskusi ning oli rahvatarkuse ja kõnnumaaelanike teadmiste varamu.

      Jasper pani Seth Duncani köögitoolile istuma ja vaatas vigastused üle. Seejärel läks ta minema, tuhnis siin-seal ringi ning tuli tagasi süstla ja kohaliku tuimastiga. See oli küll sigadele mõeldud veterinaarravim, kuid imetaja on imetaja ning rohi mõjus. Kui see kant oli kenasti tuimaks läinud, seadis Jasper oma tugeva pöidla ja nimetissõrme abil luu paika ning läks siis jälle ära, tuhnis ringi ja tuli tagasi koos vana alumiiniumist näolahasega. See oli sedalaadi asi, mille kohta võis kindlalt arvata, et selline on tal olemas. Ta painutas ja koolutas selle sobivaks ning kinnitas kleeplindiga vennapoja nina kohale. Siis sulges ta sugulase sõõrmed marlinutsakutega ja tupsutas sooja vee abil vere ära.

      Seejärel läks ta telefoni juurde ja helistas naabritele.

      Jasperi kõrval elas tema vend Jonas Duncan ja Jonase kõrval elas nende vend Jacob Duncan, kes oli Seth Duncani isa. Viie minuti pärast istusid kõik neli meest Jasperi köögilaua ümber ja hakkasid sõjanõu pidama.

      Jacob Duncan ütles: „Poeg, tähtsamad asjad kõigepealt. Kes see mees oli?”

      Seth Duncan lausus: „Ma ei ole teda kunagi varem näinud.”

      Jonas ütles: „Ei, tähtsamad asjad kõigepealt – kus põrgus oli see sinu poiss Brett?”

      „Too mees kargas talle parklas kallale. Brett saatis teda parajasti välja. Too mees lõi talle jalaga munadesse ja siis vastu pead. Jättis ta lihtsalt sinna maha lamama.”

      „Kas temaga on kõik korras?”

      „Ta on põrutada saanud. Ei tea sedagi, mis päev täna on. Temast on sama palju kasu kui pasajunnist. Ma tahan ta välja vahetada.”

      „Seal, kust ta tuli, on neid veel palju,” ütles Jonas.

      Jasper küsis: „Nii et kes see mees siis oli?”

      „Ta oli pruunis jopis ja suurt kasvu. Peas oli tal kootud müts. Midagi muud ma ei näinud. Midagi muud ma ei mäleta. Ta lihtsalt tuli sisse ja lõi mind.”

      „Miks tal oli vaja seda teha?”

      „Ma ei tea.”

      „Kas ta ei öelnud midagi?”

      „Ajas ainult mingit jama. Aga Brett rääkis, et ta sõitis arsti autoga.”

      „Ta ei tea, mis päevgi täna on, kuid mäletab, millise autoga see sell oli?”

      „Põrutused on vist sellised etteaimamatud asjad.”

      „Ja kas sa oled ikka kindel, et see ei olnud arst, kes sind lõi?”

      „Ma ju ütlesin teile, et ma ei ole seda meest kunagi varem näinud. Arsti ma tunnen. Ja pealegi ei tuleks too kuradima tohter küll mind lööma. Ta ei julgeks.”

      Jacob Duncan lausus: „Poeg, mis see on, mille sa meile rääkimata jätad?”

      „Mu pea valutab kohutavalt.”

      „Kindla peale valutab. Aga sa ju tead, et ma ei mõelnud seda.”

      „Ma ei taha rääkida.”

      „Aga sa ju tead, et sa pead rääkima. Me ei saa seesugust asja niisama jätta.”

      Seth Duncan vaatas vasakule ja vaatas paremale. Ta ütles: „Heakene küll, ma tülitsesin täna õhtul Eleanoriga. Enne kui välja läksin. Mitte midagi erilist. Kuid ma olin sunnitud talle vastu kõrvu andma.”

      „Kui kõvasti?”

      „Ma võisin tal nina veriseks lüüa.”

      „Kui hullusti?”

      „Te ju teate, et ta on õrnuke.”

      Kööki tekkis üürike vaikus. Siis ütles Jonas Duncan: „Proovime nüüd kilde kokku panna. Sinu naine helistas arstile.”

      „Talle on räägitud, et ta ei tohi seda teha.”

      „Aga võib-olla ta siiski helistas. Sest ta on õrnuke. Ja võib-olla ei olnud arsti kodus. Võib-olla ta oli motelli fuajeebaaris nagu tavaliselt, pool pudelit Jim Beami hinge all nagu tavaliselt. Võibolla Eleanor sai ta sealt kätte.”

      „Arstile on räägitud, et ta Eleanorist eemale hoiaks.”

      „Aga võib-olla ta ei kuulanud sõna. Arstidele tulevad vahel imelikud mõtted pähe. Ja võib-olla oli ta liiga purjus, et autot juhtida. Tavaliselt ta ju ongi. Selle burbooni pärast. Nii et võib-olla palus ta kellelegi teisel enda asemel rooli istuda. Sest ta oli nii suures mures.”

      „Kellel teisel?”

      „Mõnel teisel fuajees olnud mehel.”

      „Keegi poleks julgenud seda teha.”

      „Olen sinuga nõus, et ükski siinne inimene ei oleks julgenud. Ükski inimene, kes on piisavalt tark. Aga mõni võõras võis seda teha. Ja see on ju lõppude lõpuks motell. Selle jaoks motellid olemas ongi. Läbisõidul olevate võõraste jaoks.”

      „Heakene küll, aga mis siis edasi sai?”

      „Võib-olla võõrale ei meeldinud see, mida ta sinu majas nägi, ja ta tuli sind otsima.”

      „Ah et Eleanor reetis mind?”

      „Pidi reetma. Kuidas see mees muidu teada sai, kust ta võib su leida? Kui ta on võõras, ei tea ta ju siinsest elust midagi.”

      Jacob Duncan küsis: „Mida nimelt ta sulle ütles?”

      „Rääkis mingisugust jama abielunõustamisest.”

      Jonas Duncan noogutas ja lausus: „No näed sa. Just nimelt niiviisi see toimuski. Meil on tegemist