Tasub surra. Lee Child

      „Sest Seth teeb seda sageli?”

      Naine pidas kaua-kaua vahet ja raputas siis pead.

      „Ma komistasin,” ütles ta. „Vaibaserva taha.”

      „Ja mõne päeva jooksul lausa mitu korda? Sellesama vaiba taha?”

      „Jah.”

      „Mina teie asemel vahetaksin selle vaiba välja.”

      „Ma olen kindel, et rohkem seda ei juhtu.”

      Nad ootasid kümme minutit köögis, kuni Eleanor käis teisel korrusel duši all ja riideid vahetamas. Nad kuulsid, kuidas üleval vesi jooksis ja siis seisma jäi, ning kuulsid teda hüüdmas, et temaga on kõik korras ja et ta hakkab magama minema. Nii et nad lahkusid majast. Välisuks klõpsatas nende taga kinni. Arst taarus autoni ja potsatas oma arstipauna jalgade vahele põrandale pannes reisijakohale. Reacher käivitas mootori ja tagurdas mööda sissesõiduteed maanteele. Ta keeras rooli, vajutas jalaga gaasipedaalile ja hakkas tuldud teed tagasi sõitma.

      „Olgu jumal tänatud,” ütles arst.

      „Selle eest, et temaga kõik korras oli?”

      „Ei, et Seth Duncanit seal ei olnud.”

      „Ma nägin tema pilti. Minule ta erilist muljet ei jätnud. Võin kihla vedada, et tema koer on puudel.”

      „Neil polegi koera.”

      „See oli lihtsalt piltlikult öeldud. Ma võin aru saada, et maal töötav arst on mures võimaluse pärast sattuda peretüli vahele kohas, kus mees joob õlut, kannab varrukateta T-särki ja hoiab koos katkiste masinate ja autodega õues ka paari pitbullterjerit. Seth Duncan aga ilmselt seda ei tee.”

      Arst ei kostnud midagi.

      Reacher ütles: „Kuid te kardate teda sellegipoolest. Nii et tema võim tuleneb millestki muust. On võib-olla rahalist või poliitilist laadi. Tal on kena maja.”

      Arst ei kostnud midagi.

      Reacher küsis: „Kas seda tegi tema?”

      „Jah.”

      „Kas te teate seda kindla peale?”

      „Jah.”

      „Ja ta on seda varemgi teinud?”

      „Jah.”

      „Kui mitu korda?”

      „Palju. Vahel on naisel murdunud roided.”

      „Kas ta on sellest politseinikele rääkinud?”

      „Meil ei ole politseinikke. Me sõltume maakonnast. Nad on tavaliselt kuuekümne miili kaugusel.”

      „Ta võib ju helistada.”

      „Ta ei hakkaks süüdistusi esitama. Nad ei tee seda kunagi. See tähendab, et ei tee siis, kui esimesel korral asja niisama jätavad.”

      „Kuhu üks Duncani moodi mees läheks koos sõpradega õhtustama?”

      Arst ei vastanud ja Reacher teist korda ei küsinud.

      Arst ütles: „Kas me sõidame sinna fuajeebaari tagasi?”

      „Ei sõida, ma viin teid koju.”

      „Aitäh. See on teist kena. Aga sealt on motelli tükk maad jala minna.”

      „See ei ole minu, vaid teie mure,” ütles Reacher. „Ma jätan auto enda kätte. Te võite hommikul motelli kõndida ja selle sealt ära tuua.”

      Viis miili motellist lõuna pool silmitses arst taas pikalt sissesõidutee lõpus üksinduses seisvat kolme vana maja, vaatas siis ettepoole ning juhendas Reacherit sõitma piki tumedate tühjade põldude servi vasakule, paremale ja vasakule, et jõuda paaril lausikul lattaiaga ümbritsetud aakril seisva uue rantšostiilis maja juurde.

      „Kas teil võti on olemas?” küsis Reacher tema käest.

      „Võti on rõngas.”

      „Teist võtit teil ei ole?”

      „Naine laseb mu sisse.”

      „Kui te nii arvate,” ütles Reacher. „Head ööd.”

      Ta vaatas, kuidas arst läks tuigerdades esimesed kakskümmend jalga mööda oma sissesõiduteed, pööras siis auto ümber ja sõitis põhjast lõunasse kulgevale kaherealisele põhiteele tagasi. Kui kahtled, keera vasakule, kõlas tema deviis, ja nõnda siis liikus ta miili võrra põhja poole, jäi seisma ja vajus mõttesse. Kuhu võiks üks Seth Duncani moodi tegelane minna koos sõpradega õhtust sööma?

      VIIS

      Reacher jõudis järeldusele, et steigirestorani. Maakoht, põllumajanduspiirkond, punt vanu semusid mängivaid jõukaid tüüpe käärivad käised üles, lasevad lipsusõlme lõdvaks, tellivad kannu koduõlut, käsivad fileelõigu pooltooreks jätta ja irvitavad kolesterooli pärast muretsevate rannikutossikeste üle. Nebraska maakonnad on eeldatavasti suured ja hõredasti asustatud, nii et restoranid võivad jääda üksteisest kolmekümne ja enama miili kaugusele. Aga õhtud on pimedad ja steigirestoranidel on alati valgustatud silt. See käib steigikultuuri juurde. Kas neoonlampidest vanaaegses kirjas sõna „Steigirestoran” katuseharjal või siis prožektorisäras lõõskav uhke nimesilt.

      Reacher kustutas esituled, astus Subarust välja, haaras katusereelingust kinni, astus kapotile, tõmbus küüru ja tõusis autokatusele. Siis ajas ta ennast püsti ja nii olid tema silmad selles lausikus ilmanurgas maapinnast üksteist jalga kõrgemal. Ta tegi pingsalt pimedusse vaadates täisringi. Nägi tükk maad põhja pool motelli viirastuslikku sinist kuma ja umbkaudu kümne miili kaugusel edelas roosat õhetust. Võib-olla oli see kõigest tankla, kuid see oli ka ainus tundmatu valgus, mis siia kätte paistis. Nõnda siis Reachersõitiski lõunasse ja seejärel läände. Ta tegi veel kaks peatust, et õiget suunda tabada. Kuma muutus heledamaks sedamööda, mida lähemale ta sellele jõudis. Punane neoon, mille õhtuudu kergelt roosakaks muutis. See võis olla mis iganes. Alkoholipood, veel üks motell, Exxoni tankla.

      See oli steigirestoran. Ta lähenes sellele tagurdades. Restoran oli aidale kohase välisvoodriga pikk ja madal hoone, mille akendel põlesid küünlad ja mille katus oli nõgus nagu vana mära selg põllul. Maja seisis omaette aakrisuurusel tambitud mullast krundil. Piki katuseharja kulges ere silt – sellest klaastorudest ja metalltugedest koosnevast linnupesast võis välja lugeda vanaaegses kirjas punaselt hõõguva sõna „Steigirestoran”. Hoonet ümbritsesid kaares pargitud autod, mis seisid kõik ninaga hoone poole nagu imevad põrsad või lennukid lennujaamas. Seal oli sedaane, pikapeid ja linnamaastureid, mõned nendest olid uued ja mõned vanad ning enamjaolt olid nad kodumaised.

      Reacher parkis arsti Subaru teistest eraldi maantee lähedale. Ta astus välja, seisis viivu külma õhu käes ja ringutas õlgu, et ülakehasse veidi mugavamat tunnet saada. Ta ei olnud kunagi aspiriini võtnud ega kavatsenud ka nüüd algust teha. Ta oli paaril korral saanud haiglas käsivarde kanüüli, mille kaudu oli talle veeni morfiini tilgutatud, ja ta mäletas seda kogemust üsna täpselt. Väljaspool intensiivravipalatit kavatses ta loota ajale ja tahtejõule. Muud võimalust ei olnud.

      Ta kõndis restorani ukse juurde. Sees oli väike ruudukujuline vestibüül veel ühe uksega. Selle ukse taga oli ülemteenri lugemislambi ja reserveerimisraamatuga, hetkel peremeheta pult. Paremal oli väike söögisaal, kus kaks paarikest lõpetasid oma söömaaega. Vasakul paistis olevat täpipealt seesama. Ees lühike koridor ja selle taga suurem saal. Madalad laed, viimistlemata puidust seinad, messingdetailid. Soe ja kodune koht.

      Reacher sammus puldist mööda ja vaatas suuremasse saali. Kohe uksekaare taga paiknes kahene laud. Lauas istus ja sõi mees, kes kandis Cornhuskersi jalgpallimeeskonna punast jakki. Nebraska Ülikooli meeskonna oma. Saali põhiosas oli kaheksane laud. Selle olid