Tasub surra. Lee Child

      Nad vaikisid viivu ja siis küsis Reacher: „Mis mul viga on?”

      Arst ütles: „Mida?”

      „Te väitsite, et teate, mis mind vaevab. Vähemalt füüsiliselt. Nii et kuulame siis ära.”

      „Mis see on, kas esinemisproov või?”

      „Ärge teeselge, et te ei vaja seda.”

      „Käige põrgu. Mina saan oma asjadega hakkama.”

      „Eks tõestage.”

      „Ma tean, mida te olete teinud,” ütles mees. „Ma ei tea, kuidas te seda tegite.”

      „Mida ma siis olen teinud?”

      „Te venitasite mõlemal pool keha peaaegu sümmeetriliselt välja kõik asjad alates flexor digiti minimi brevis’est kuni quadratus lumborum’ini.”

      „Proovige ladina keele asemel inglise keeles rääkida.”

      „Te olete kahjustanud kõiki käte liigutamisega seotud lihaseid, kõõluseid ja sidemeid väikestest sõrmedest kuni kaheteistkümnenda roideni. Te tunnete valu ja ebamugavust ning peenmotoorika on tuksis, sest kõik süsteemid tõrguvad.”

      „Väljavaade?”

      „Saate terveks.”

      „Millal?”

      „Mõne päeva pärast. Võib-olla nädala pärast. Võite aspiriiniga katset teha.”

      Reacher sõitis edasi. Ta paotas enda kõrval tolli võrra akent, et tuul burbooniaurud välja tõmbaks. Nad möödusid pisikesest hoonekobarast, mis koosnes kaherealisest maanteest sajakonna jardi kaugusel ühise pika sissesõidutee lõpus seisvast kolmest suurest elumajast. Kõiki neid ümbritses ühine lattaed. Need olid vanad, kunagi uhked olnud ja senimaani toekad, ehkki nüüd vahest veidi hooletusse jäetud majad. Arst pööras pead, heitis neile pika ja pineva pilgu ning vaatas siis taas ettepoole.

      „Kuidas te seda tegite?” küsis ta.

      „Tegin mida?” ütles Reacher.

      „Kuidas te oma kätele haiget tegite?”

      „Arst olete teie,” ütles Reacher. „Teie rääkigegi mulle.”

      „Samasuguseid sümptomeid olen ma varem näinud kahel korral. Ma käisin pärast üht orkaani vabatahtlikuna Floridas. Mõni aasta tagasi. Ma ei olegi nii paha poiss.”

      „Ja?”

      „Kui inimesed jäävad väljas sajamiilise tunnikiirusega puhuva tuule kätte, siis neid kas veeretatakse mööda tänavat edasi või kahmavad nad kinni mõnest tugevamast võrktarast ja püüavad ennast ohutusse kohta sikutada. Tirivad iseenda keharaskust edasi vastutuult. See on uskumatu pinge. Nii sellised vigastused juhtuvadki. Aga teil ei ole need teie välimuse järgi otsustades rohkem kui paari päeva vanused. Ja te ütlesite, et tulite siia põhja poolt. Siit põhja pool ei ole mingeid orkaane. Ja pealegi ei ole praegu orkaanide jaoks õige aastaaeg. Ma vean kihla, et käesoleval nädalal ei ole olnud maailmas mitte kusagil mitte ühtki orkaani. Mitte ainsatki. Nii et ma ei tea, kuidas te ennast vigastasite. Kuid ma soovin teile kiiret paranemist. Tõesti soovin.”

      Reacher ei lausunud midagi.

      Arst ütles: „Järgmiselt ristmikult vasakule.”

      Viis minutit hiljem jõudsid nad Duncanite majani. Maja oli välisvalgustusega, mille hulka kuulusid ka kaks kummalegi poole valget postkasti paigaldatud ja selle poole suunatud valgusvihuga prožektorit. Postkastile oli kirjutatud „Duncan”. Hoone ise nägi välja nagu renoveeritud talumaja. See oli mõõtmetelt tagasihoidlik, ent laitmatus seisukorras. Maja ees oli talveunes muruplats, millel seisis vanaaegne hobukaarik. Kõrged kodaratega rattad ja pikad aisad. Pikk sirge sissesõidutee viis kõrvalhooneni, mis oli piisavalt suur, et täita töötamiseks mõeldud varjualuse ülesannet siis, kui siin veel tööd tehti. Praegu oli seal garaaž. Garaažil oli kolm kahe poolega ust. Üks uks oli lahti, otsekui oleks keegi sealt just kiiruga minema sõitnud.

      Reacher peatas auto maja välisukse juurde viiva teeraja kohal.

      „Doktor, etendus algab,” ütles ta. „Kui ta on üldse veel siin.”

      „On ikka,” ütles arst.

      „Nii et lähme siis.”

      Nad astusid autost välja.

      NELI

      Arst võttis auto tagaistmelt nahkpauna. Seejärel kordas ta raja algusest lõpuni oma purjus mehe stiilis komberdamist, kuid sedapuhku oli tal selleks rohkem põhjust, sest kruusasel pinnal oli raske kõndida. Aga ta jõudis ilma kõrvalise abita ukseni. See kujutas endast elegantset vanaaegset puitust, millele oli ettevaatlikult kantud valget läikvärvi. Reacher leidis messingnupu ja vajutas sellele sõrmenukiga. Ta kuulis majast elektrikella helinat, siis ei kostnud minut aega midagi ja seejärel oli kuulda aeglasi samme laudpõrandal. Siis paotati ust ja üks nägu vaatas välja.

      Ja veel milline nägu! Mustade juustega raamitud kaame nahk, hirmunud silmad, suu kõrvalt piki kaela pluusile voolanud kolmnurkse punase tulva tipu vastu oli aga kõvasti surutud samuti punasega läbi imbunud taskurätik. Kaelas rippus üleni verega määrdunud pärlitest kee. Siidpluus oli pihani verine. Naine võttis taskurätiku nina juurest ära. Tema huuled olid lõhki ja hambad verega kaetud. Ninast valgus endiselt ühtlase nirena verd.

      „Te siiski tulite,” ütles naine.

      Arst pilgutas kaks korda silmi, püüdis hoolega pilku koondada, väänas suu tusaseks mossituseks ja noogutas. Ta lausus: „Me peaksime selle asja üle vaatama.”

      „Te olete joonud,” ütles naine. Siis vaatas ta Reacheri poole ja küsis: „Kes teie olete?”

      „Mina juhtisin autot,” kostis Reacher.

      „Kas sellepärast, et ta on purjus?”

      „Ta saab hakkama. Aju opereerima ma teda ei laseks, kuid verejooksu suudab ta peatada.”

      Naine mõtles viivu aega selle üle, noogutas siis, asetas taskurätiku taas näole ja lükkas ukse lahti.

      Nad läksid kööki. Arst oli küll täis kui tinavile, ent protseduur oli lihtne ja tal oli säilinud piisavalt palju lihasmälu, et vajalike toimetustega toime tulla. Reacher tegi lapid soojas vees märjaks ja andis arsti kätte, kes puhastas naise näo, toppis ninasõõrmed kõvasti marlit täis ja sulges huulte haavad liblikplaastriga. Tuimasti võttis valu ära ning naine muutus rahulikuks ja uniseks. Oli raske öelda, milline ta tegelikult välja näeb. Ta nina oli ka varem puruks löödud. See oli selge. Kuid tal olid hea nahk, suurepärane luustik ja kaunid silmad. Ta oli sale ja üsna pikka kasvu, kandis ilusaid rõivaid ja oli kahtlemata heal järjel. Nagu ka see maja. Sees oli soe. Laiadest laudadest põrandad küütlesid saja aasta vältel tehtud vahatamistest. Majas oli ohtrasti puitdetaile, elegantseid üksikasju ja delikaatseid pastelltoone. Riiulitel olid raamatud, seintel maalid ja põrandatel vaibad. Elutoas oli hõberaamis pulmafoto. Fotol võis näha sellesama naise nooremat ja kahjustamata versiooni koos hallis vestiga ülikonnas pikakasvulise ja kõrspeene mehega. Mehel olid tumedad juuksed, pikk nina ja säravad silmad ning ta paistis endaga väga rahul olevat. Ta ei olnud sportlane ega ka lihttöö tegija, professor või luuletaja. Ega ka talupidaja. Tõenäoliselt ärimees. Miskit laadi juht. Tubast tüüpi tegelane, pehme, küll energiline, aga ilma sitkuseta.

      Reacher läks tagasi kööki ning leidis eest valamu kohal käsi peseva arsti ja peeglisse vaatamata juukseid kammiva naise. Ta küsis naiselt: „Kas te tunnete ennast nüüd hästi?”

      Naine ütles pikkamisi ja ebaselge ninahäälega: „Mitte just liiga halvasti.”

      „Kas teie abikaasa ei ole siin?”

      „Ta otsustas minna välja õhtustama. Koos