Tasub surra. Lee Child

astus saali. Kui ta edasi läks, tõusis too üksinda kaheses lauas istunud vennike sujuvalt püsti ja nihkus Reacheri teele. Ta kergitas kätt nagu liikluspolitseinik. Seejärel asetas ta sellesama käe Reacheri rinnale. Ta oli suurt kasvu mees. Peaaegu sama pikk kui Reacher ise, tükk maad noorem, võib-olla pisut raskem, heas vormis ja teatava sõnatu arukusega silmades. Jõud ja ajud. Ohtlik segu. Reacher eelistas neid vanu aegu, mil lihas oli juhm. Ta pani selle hariduse süüks. Rumalaid ei veetud enam niisama kursuselt kursusele. Sportlaste loengutel käima sundimise eest tuleb aga maksta geenidega.

      Suure laua tagant ei vaadanud keegi nende poole.

      Reacher ütles: „Paks poiss, mis su nimi on?”

      Mees vastas: „Minu nimi?”

      „See ei ole ju raske küsimus.”

      „Brett.”

      Reacher ütles: „Brett, asjalood on nüüd niisugused. Kas sina võtad oma käe minu rinnalt ära või mina võtan selle ära sinu käsivarre otsast.”

      Mees langetas käe. Aga tee pealt eest ta ei astunud.

      „Milles on asi?” küsis Reacher.

      Mees küsis: „Kas te olete siin selleks, et kohtuda härra Duncaniga?”

      „Mis see sinusse puutub?”

      „Ma töötan härra Duncani juures.”

      „Kas tõesti?” sõnas Reacher. „Mida sa tema jaoks teed?”

      „Korraldan tema kohtumisi.”

      „Ja?”

      „Teile ei ole kohtumist ette nähtud.”

      „Millal ma võiksin selle saada?”

      „Kuidas „mitte kunagi” teile istub?”

      „Tegelikult mitte just hästi, Brett.”

      „Härra, te peate ära minema.”

      „Kes sa oled, mingisugune turvamees või? Ihukaitsja? Põrgu päralt, kes ta siis on?”

      „Ta on eraisik. Mina olen üks tema abidest ja muud midagi. Ja nüüd me peame teid teie auto juurde tagasi toimetama.”

      „Kas sa tahad mind parklasse saata?”

      „Härra, ma lihtsalt teen oma tööd.”

      Seitse meest suure laua taga olid küünarnukkidele toetudes vandeseltslaslikult ettepoole kummardunud ja kuus nendest kuulasid mingisugust lugu, mida Duncan jutustas, siis aga naersid otsekui etteütlemise peale ja veetsid kuradima mõnusalt aega. Mujalt hoonest kostis köögihelisid, söögiriistade heledaid kõlksatusi taldrikutel ja laua puitpinnale asetatavate klaaside kopsatusi.

      Reacher ütles: „Kas sa oled selles kindel?”

      Noormees lausus: „See valmistaks mulle heameelt.”

      Reacher kehitas õlgu.

      „Olgu pealegi,” ütles ta. „Lähme.” Ta pöördus ning kõndis puldist möödudes läbi esimese ja teise ukse tuldud teed tagasi ning astus külma õhtuõhu kätte. Suurt kasvu mees käis tal kogu aeg kannul. Reacher puges kahe pikapi vahelt läbi ja hakkas üle lahtise platsi Subaru poole minema. Suurt kasvu mees käis tal kogu aeg kannul. Autost kümne jala kaugusel jäi Reacher seisma ja pöördus ümber. Ka suurt kasvu mees peatus ja oli nüüd Reacheriga silmitsi. Ta ootas ning oli niiviisi seal seistes lõtv, pingevaba, kannatlik ja asjatundlik.

      Reacher ütles: „Kas ma tohin sulle pisut nõu anda?”

      „Mille kohta?”

      „Sa oled küll terane, aga mitte geenius. Sa vahetasid just praegu hea taktikalise olukorra välja palju halvema vastu. Sees olid rahvast täis ruumid, tunnistajad, telefonid ja võimalikud sekkumised, siin aga ei ole üleüldse mitte midagi. Sa loobusid äsja suurest eelisest. Siin, väljas, on mul pikalt aega sind tümitada ja pole kedagi, kes saaks sind aidata.”

      „Täna õhtul ei ole vaja kedagi tümitada.”

      „Olen nõus. Kuid ma pean sellegipoolest härra Duncanile ühe sõnumi edasi andma.”

      „Millise sõnumi?”

      „Ta peksab oma naist. Ma pean talle selgitama, miks see on halb mõte.”

      „Ma olen kindel, et te eksite.”

      „Ma olen tõendeid näinud. Nüüd on mul tarvis Duncaniga kohtuda.”

      „Härra, tulge nüüd tegelikkusesse tagasi. Te ei kohtu kellegagi. Täna õhtul läheb sinna tagasi ainult üks meist ja teie see ei ole.”

      „Kas sa naudid sellise tegelase juures töötamist.”

      „Kurta ei ole mul millegi üle.”

      „Võib juhtuda, et mõne aja pärast sa kurdad. Keegi rääkis mulle, et lähim haigla on kuuekümne miili kaugusel. Sa võid kergesti oma tund aega siin väljas lamada.”

      „Härra, te peate nüüd autosse istuma ja ära sõitma.”

      Reacher asetas käed kuuetaskusse, et käsivarsi liikumatuna hoides neid uute kahjustuste eest kaitsta. Ta ütles: „Brett, see on viimane võimalus. Sa võid veel ära minna. Sul pole tarvis niisuguse jätise pärast haiget saada.”

      „Ma pean oma tööd tegema.”

      Reacher noogutas ja ütles väga vaikselt: „Kuule, lapsuke,” suurt kasvu mees kummardus õige pisut lähemale, et öeldavat paremini kuulda, ning Reacher lõi talle raskesse saapasse kängitsetud parema jalaga jõuliselt kubemesse ja astus siis eemale, mees aga vajus üheksakümne kraadise nurga all kooku, oksendas, öökis, ahmis õhku ja puristas. Siis lõi Reacher teda uuesti, seekord jalaga küljelt vastu pead – see oli tõsine hoop, mis meenutas jalgpalluri hoogsat pööret, et väljaku teisest äärest löödud sööt palli maha kukkuda laskmata väravasse põrutada. Mees tegi jalapäkkadel tiiru ja vajus maha nii, nagu püüaks ta ennast pinnasesse kruvida.

      Reacher jättis käed taskusse ja hakkas steigirestorani ukse poole tagasi minema.

      KUUS

      Tagumises saalis oli pidu ikka veel täies hoos. Küünarnukke laual enam ei olnud. Nüüd lösutasid kõik seitse meest tooli seljatoe najal, nautisid iseennast, laiutasid ja olid oma ümbruskonna isandad. Kõikide näod õhetasid soojuse ja õlle mõjul kergelt ning seltskonna kuus liiget kuulasid poole kõrvaga millegi üle hooplevat seitsmendat ja valmistusid teda järgmise anekdoodiga üle trumpama. Reacher lonkis sisse, astus Duncani tooli taha ja võttis käed taskust välja. Ta asetas need Duncani õlgadele. Saal jäi täiesti vaikseks. Reacher nõjatus kätele ning tõmbas neid vähehaaval tahapoole, kuni Duncani tool jäi ebalevalt kahele jalale kõõluma. Seejärel võttis ta käed ära ning tool kukkus kolksatades ettepoole maha, Duncan rabeles kähku toolilt üles, ajas ennast sirgu ja pöördus ümber, näol ühepalju hirmu ja viha ning lisaks ka püüe semude ees külma kõhuga meest mängida. Siis vaatas ta ringi ega leidnud oma alluvat, mis võttis külma kõhtu ja viha üksjagu vähemaks, kuid jättis hirmu tervikuna alles.

      Reacher küsis: „Kas Seth Duncan?”

      Kondine mees ei vastanud.

      Reacher ütles: „Sõbrake, mul on sulle üks sõnum.”

      Duncan ütles: „Kellelt?”

      „Abielunõustajate üleriiklikult ühenduselt.”

      „Kas säärane asi on olemas?”

      „Tõenäoliselt on.”

      „Milline see sõnum on?”

      „See on pigem nagu küsimus.”

      „Olgu pealegi, milline see küsimus siis on?”

      „Küsimus