Asi on abielus. Debbie Macomber

Lastele see meeldis ja nad olid saanud kiiresti naabriga sõbraks, mõtiskles ta kojamehi välja lülitades. Vihmasadu oli peaaegu lakanud.

      Steve polnud veel Halliega kohtunud – Meagan oli talle naise nime öelnud. Niipalju, kui tema teadis, oli see naine trennihull. Steve’i köögiaken avanes naise elutoa poole ja sinna oli pandud trenažöör, mille kõrval oli sammumasin. Iga kord kui ta sinna vaatama sattus, tegi naine trenni. Kuigi tundus, et ta ei nautinud seda.

      Steve pööras Willow Woodsi majadekompleksi poole ja peatus kahe rea sissepääsu ääristavate postkastide juures. Ta ei märganud naist enne, kui autost välja ronis. Hallie seisis oma postkasti ees ja uuris suurt ümbrikku, nagu poleks päris kindel olnud, mida sellega peale hakata.

      “Terekest, naaber!” ütles Steve võtmega oma postkasti avades.

      Naine võpatas ja tõstis pilgu. “Tere!”

      “Steve Marris.” Ta sirutas naisele käe. “Ma kolisin eelmisel nädalavahetusel teie kõrvalmajja.”

      Hallie pilgutas paar korda silmi. “Te olete Meagani ja Kenny isa.”

      “See ma olen.”

      “Hallie McCarthy.” Ta surus mehe kätt. “Tore teiega kohtuda.”

      “Sama siin.”

      “Teil on kaks vahvat last.”

      “Tänan,” ütles mees naeratades. Ta arvas ise samamoodi.

      Hallie heitis ümbrikule veel ühe närvilise pilgu ning toppis selle siis kotti. “Nojah, Steve, ma pean nüüd minema. Kindlasti näeme jälle.”

      Steve oli näinud logo ümbrikul. Dateline. Ta oli piisavalt kuulnud sellest kallist ja eksklusiivsest tutvumisagentuurist. Varsti pärast lahutust oli üks tema heasoovlik sõber püüdnud veenda teda sellega liituma, aga ta polnud valmis kohtamise eest kaks tuhat dollarit maksma. Ta oleks pidanud olema palju rohkem meeleheitel kui praegu, et seda isegi kaaluda.

      Hallie kergitas samal hetkel pilgu. “Ma… Üks sõber soovitas, et kirjutaksin neile info saamiseks,” pahvatas ta. Tema põskedele oli kerkinud puna. “Ma ei teeks kunagi…” Ta peatus, kehitas õlgu ja naeratas ilmselgelt sunnitult. “Ma tahan, et te teaksite, et ma ei vaja mehe leidmisel mingisugust kõrvalist abi.” Pea püsti väärikusega, mille üle isegi printsess Diana oleks kadedust tundnud, kõndis Hallie McCarthy oma auto juurde. Kuigi kiirus, millega ta paigalt võttis, rikkus mõnevõrra efekti.

      Steve vaatas eemalduvat naist ja vangutas pead. Võibolla peaks lapsed sellest naisest eemale hoidma. Ta tundus üsna kena, kuigi veidi veider.

      KOLM

      Seitse maas, kolm veel jäänud

      Pugeti lahte kuldas veebruaris harvaesinev päikesepaiste ning pärast nädalaid igapäevaseid tubaseid treeninguid otsustas Hallie ilusat ilma ära kasutada. Ta pani selga ühe kolmest uuest trennirõivaste komplektist. See oli ilusat sinakasrohelist värvi, püksisäärte väliskülgedel erkroosade triipudega ja tõmblukuga jakil geomeetriliste kujunditega. Vähemalt teadis Hallie, et ta näeb suurepärane välja – ning ka tundis end suurepäraselt. Seitse neist kümnest soovimatust naelast olid kadunud. Kuigi mitte ilma märkimisväärsete jõupingutusteta.

      Ta polnud päris kindel, et need naelad on igaveseks läinud. Äkki ootasid need nurga taga hetke, kui ta valvsuse kaotab? Üks päev ilma trenažöörita või järeleandmine kiusatusele šokolaadikooki süüa ja nad on tagasi. Sellepärast oligi ta olnud nii karm dieedi ja treeningutega. Kolm naela veel ja ta kaalub sama palju kui keskkooli lõpetamisel rohkem aastaid tagasi, kui ta mäletada tahtis.

      Soovitud kaal. Kui täiuslikult kaunid olid need sõnad.

      Ta lootis, et saavutab selle eesmärgi enne Valentinipäeva. Ta oli seadnud selle sihi jaanuaris, jättes endale piisavalt aega, et saavutada parim füüsiline vorm. Hallie oli juba mõnele valitud sõbrale – neile, kes olid püüdnud teda kokku viia oma vallaliste vendade või tuttavate ja hiljuti lahutanud kolleegidega – teada andnud, et on valmis tähendusrikkaks ja pikaajaliseks suhteks. Ta polnud neist veel midagi kuulnud, aga sellest oli vähe aega möödas ka.

      Naine avas eesukse ja astus tervitavasse päikesepaistesse. Ta taipas õige pea, et polnud ainus, kes oli tulnud välja soojust nautima.

      Naaber loopis koos pojaga eesaias palli. Halliele tundus, et ta oli Steve Marrisega suhtlemist valesti alustanud, kuid ta ei teadnud, kuidas seda korda ajada. Milline ebaõnn, et mees juhtus Dateline’i ümbrikku nägema! Hallie viga oli, et ta ei suutnud suud kinni hoida. Oh ei, see oleks olnud liiga lihtne. Temal oli vaja pahvatada välja mõned rumalad ja piinlikud märkused. Ta tahtis ägada iga kord, kui sellele mõtles.

      “Hei, Hallie!”

      Steve’i tütar jooksis tema juurde. Hallie arvas, et Meaganil on isa juures nädalavahetusi veeta igav, sest ümbruses pole temavanuseid lapsi.

      “Terekest, lapsuke! Millega sa tegeled?”

      “Ei millegagi,” vastas tüdruk tüdinenud häälel. “Isa õpetab Kennyle, kuidas saada heaks püüdjaks. Mulle pesapall väga ei meeldi.”

      “Minule ka mitte,” nõustus Hallie. Asi polnud selles, et talle sport ei meeldinud, ta ei mõistnud lihtsalt, mis oli selles nii erilist. Kari kutte tormab mööda väljakut või jääd ja kõik ajavad taga ühte palli või mida iganes – mis oli selle mõte?

      Hallie tõstis käed üles ja hingas aeglaselt välja ning kummardus siis sõrmeotstega kõnniteed puudutama. Ta polnud päris kindel, miks nii tegema peab, aga oli näinud sportlasi enne jooksu niimoodi venitamas ja oletas, et nad teavad, mida teevad. Soojendust või midagi.

      Pärast tervet kuud trenažööril, keskmiselt kaks miili päevas mägist maastikku simuleerival režiimil, arvas Hallie, et on üheks päriselu miiliks valmis. Auto spidomeetri järgi teadis ta, et Willow Woodsi sissepääsuni on täpselt pool miili. Ta arvestas, et suudab probleemideta sinna ja tagasi joosta. Tegelikult lootis ta, et ei hakka liiga palju higistama, kartes uusi spordirõivaid määrida.

      “Mida sa praegu teed?” küsis Meagan, jälgides tema painutusi ja venitusi.

      “Valmistun jooksma.”

      “Sa jooksed?” Laps oli üdini üllatunud.

      “Kindlasti.”

      “Kui kaugele?”

      “Ühe miili.” See oli vahemaa, mille ta tahtis esimesel korral väljas joostes läbida. Kui kõik hästi läheb, võib ta edaspidi pikemaid distantse ette võtta.

      “Kas ma võin sinuga koos tulla?”

      “Kui su isa lubab.” Hallie raputas käsivarsi, pani siis käed puusa ja tegi pearinge.

      Meagan lasi jalgratta Hallie muruplatsile maha ning tormas isa ja venna juurde.

      Hallie oli endaga rahul. Vähemalt oli ta Greggiga spordisaadete vaatamisest midagi õppinud. Ta kuulis, kuidas Meagan luba küsis ja tundis, et Steve uuris teda enne nõustumist.

      “Isa lubas mul tulla,” hõikas Meagan tagasi joostes.

      Erinevalt Meaganist alustas Hallie aeglases, ühtlases tempos. Esimese käänakuni jõudes tõstis Meagan tempot. Hallie hingeldas juba mõne minuti möödudes. Ta ütles endale, et see on mõistetav, sest nad jooksid mäest üles. Kolmanda majadegrupi lõppu jõudes oli ta täiesti kurnatud.

      “See ei ole võidujooks,” ütles Hallie, kui oli suutnud rääkimiseks piisava koguse hapnikku sisse ahmida.

      “Oh, ma jooksen sinu jaoks liiga kiiresti? Vabandust!” Meagan aeglustas otsekohe tempot.

      Möödus terve igavik, enne kui sissepääsu ümbritsev telliskivimüür nähtavale ilmus. “Ma… arvan, et… mul on… valed… jalatsid,” lõõtsutas Hallie. Ta peatus, toetas käed põlvedele ja ahmis aplalt sisse nii palju õhku, kui tema tulitavad kopsud suutsid vastu võtta.