Asi on abielus. Debbie Macomber

sa ajutist töötajat ei võta?”

      “Muidugi võin ma agentuuri helistada ja nad saadavad kellegi, aga annaksin selle raha parema meelega sulle.”

      “Mul on kool. Mul ei ole kerge igal pärastlõunal loengutes käia ning samal ajal laste ja maja eest hoolitseda.”

      “Ma saan sellest aru, aga mulle oleks suureks abiks, kui sa tuleksid kasvõi paariks päevaks ja ainult hommikuti. Rohkemat ma ei palugi.” Kuna naise hariduse eest maksmine oli osa kohtuotsusest, oli ta naise tegemistega hästi kursis.

      “Sa ütled alati nii!” nähvas naine.

      “Kuidas?” Vestlus hakkas kiirelt võtma sama tooni nagu nende vaidlused enne lahutust. Steve tegi või ütles midagi, mis naist ärritas, kuid poleks isegi oma elu päästmiseks osanud arvata, mis see oli.

      “Sa ütled, et saad aru, kui tihe graafik mul on. Aga sa ei saa.”

      “Saan küll, ausalt.”

      “Kui saaksid, poleks sa minu abi palunud, et saaksid rahulikult uut sekretäri otsida. Ma tunnen sind, Steve Marris. Kahest päevast saab kaks nädalat ja ma ei jõua oma kooliasjadega järje peal püsida. Just seda tahad sa tegelikult, kas siis teadlikult või mitte. Sa püüad minu kooliskäimist saboteerida.”

      Steve neelas vastuargumendi alla. “Ma saan aru, kui olulised sinu loengud on,” ütles ta. Ja ta saigi. Ta ei saanud aru ainult sellest, kuidas naise hariduse omandamine takistas neil abielus olemast. Pealegi ei osanud ta arvata, mida naine oma kunstiajaloo haridusega peale hakata kavatseb. Ilmselt saada tööd mõnes muuseumis, kui neil on mingit tööd pakkuda. Aga kahtlemata ei saanud ta seda naisega jutuks võtta.

      “Kas ikka saad, Steve?”

      “Jah,” vastas mees, võideldes endaga, et näidata üles austust naise püüdluste vastu. “Ma lihtsalt mõtlesin, et kuna sinu loengud algavad alles kella ühest, oled äkki valmis mind aitama, aga kui sa ei saa, siis ei saa.”

      Naine kõhkles ja Steve valmistus viimaseks hoobiks.

      “Ma vajan sind ainult paariks tunniks hommikuti. Ja nagu ma ütlesin, kui sa ei saa, pole sellest midagi. Ei mingit vimma.”

      “Kas sa üldse kujutad ette, kui palju lugemist ja ülesandeid mul on?”

      “Sul on õigus, ma poleks pidanud üldse küsima. Ma usun, et sellega on alati probleeme olnud, eks ole ju?”

      “Jah,” nõustus naine teravalt. Vaikis siis viivu ja ohkas. “Ma usun, et võin paariks päevaks tulla, aga mitte kauemaks. Ma tahan, et see oleks täiesti selge. Kaks päeva ja mitte minutitki kauem, said aru?”

      “Täiesti.” Steve tahtis üles hüpata ja kannad õhus kokku lüüa. Mary Lynnile helistamine oli olnud suurepärane mõte. Ta oli kindel, et suudab lühikese ajaga naise seda teist kutti unustama panna.

      “Ma loodan, et sa ei oota mind sinna enne kella kaheksat?”

      Steve jättis naise küsimuse tähelepanuta. “Kas sul on see roosa öösärk seljas?”

      “Steve!”

      “On või?” Mehe hääl muutus kähedaks, kuigi ta püüdis seda normaalsena hoida. Mõned nende parimad seksikorrad olid olnud pärast lahutust. See oli hullumeelne. Mary Lynn ei tahtnud teda oma majja, kuid soovis endiselt oma voodisse. Mitte et ta selle üle kaevelnud oleks.

      “Jah, mul on sinu lemmiköösärk seljas,” sosistas naine madalal ja seksikal häälel.

      Mehe silmad vajusid aeglaselt kinni. “Ma tulen sinna.”

      “Steve, ei. Ma ei saa. Me ei saa.”

      “Miks mitte?”

      “Noh, sest me ei tohiks.”

      Steve muutus kohe kahtlustavaks, uskudes, et naise otsusel on midagi tegemist sellega, mida Kenny oli rääkinud. “Miks?”

      “Me oleme lahutatud, mäletad?”

      “See pole meid varem takistanud. Ma jõuan viieteist minutiga kohale. Sa tahad mind sinna, muidu poleks sa roosa öösärgi kohta midagi öelnud.”

      Mary Lynn itsitas, kuid muutis siis tooni. “Steve, ei, ma mõtlen seda tõsiselt,” ütles ta pühalikult. “Me oleme juba aasta lahutatud olnud. Me ei peaks enam teineteisega magama.”

      Mehe lõug jäigastus. “Millal sa selle otsuse vastu võtsid?”

      “Pärast viimast korda.”

      Steve hingas välja, kannatus peaaegu katkemas. Ta lasi kiirelt nende viimase randevuu peast läbi. Oli olnud hiline hommik enne naise loenguid, kui lapsed olid koolis. Ta oli leiutanud mingi ettekäände, et naise juurest läbi astuda. Mary Lynn teadis, mida ta tahtis, ning särast silmis ja innukusest, millega ta mehe magamistuppa viis, võis järeldada, et tal oli sama soov.

      Steve ei kujutanud ette, mis oli muutunud peale selle, et naine kohtus tolle Kipiga. Kahjuks ei saanud ta naiselt selle kohta küsida ega oma informeeritust välja näidata. Viimane, mida ta tahtis, oli tuua lapsed selle keskele, kahe nääkleva vanema vahele, nagu ta oli näinud liigagi paljude lahutatud paaride puhul. Lahutus oli olnud Meagani ja Kenny jaoks isegi piisavalt raske, polnud vaja olukorda veel keerulisemaks ajada. Seega pidi tema ja Mary Lynni privaatsus privaatseks jäämagi. Vähemalt nii palju, kui see lastesse puutus.

      “Mis pani sind minuga magamise osas meelt muutma?” küsis ta selle asemel.

      Mary Lynn ohkas. “Mitte miski. Kõik. Me peame selle lõpetama. See on läbi, Steve.”

      Steve ei öelnud midagi. Ta tundis oma naist – endist naist – piisavalt hästi, et mitte vaielda. Ta teadis Mary Lynni kohta veel midagi: naisel olid normaalse terve inimese seksuaalsed vajadused. Samasugused nagu tal endalgi.

      “Sa siis tuled homme hommikul?” küsis ta kindluse mõttes üle.

      “Ma usun küll. Aga pea meeles, ma olin nõus kahe päevaga, ja ainult kahe päevaga.”

      “Võta roosa öösärk kaasa.”

      “Steve!”

      “Vabandust,” pomises mees, kuigi ei tundnud mingit kahetsust.

      Ta pani hetk hiljem toru hargile, tuju juba palju parem.

      Ülejäänud päev möödus suhteliselt ladusalt. Transpordikompanii leidis kadunud veose Albuquerque’ist üles. Kaup lubati neljakümne kaheksa tunni jooksul kohale toimetada. Enamik tema tellimustest tuli piirkonna suurimalt lennukiehitajalt, keda ta varustas mootorikinnitustega, kuid ta tegeles ka treimise, freesimise ja muude metallitöödega teiste klientide jaoks. Tema ettevõte kasvas, sai aina suuremaid tellimusi ja andis nüüdseks tööd peaaegu tosinale inimesele.

      Sel pärastlõunal koju sõites peatus Steve’i pilk oma kätel – puhastel kätel, mis hoidsid rooliratast. Tema küünealused olid olnud alati mustad ja see oli Mary Lynni häirinud. Selles oli iroonia. Juba poolteist aastat oli ta veetnud suurema osa ajast kontoris ja määris harva käsi. Naine oli alati soovinud, et tal oleks puhas töö. Kui ta oli lõpuks valmis seda soovi rahuldama, ei tahtnud naine teda enam oma ellu. Neetud, see varuosaäri oli neile kasulik: võimaldas osta maja, ülal pidada lapsi, maksta Mary Lynni hariduse eest. Väike mustus mehe küünte all oli selle kõrval väike ebamugavus.

      Jaanuarikuine uduvihm läks tihedamaks ja veoauto kojamehed pekslesid vastu klaasi, pühkides ärritava korrapäraga vihmavett ühele ja teisele poole. Ta keeras kiirteelt maha ja suundus künkast alla läänepool asuvasse Kenti. Ta polnud olnud kuigi innukas seda maja ostma. Kui ta oleks saanud valida, oleks ta tagasi pere juurde kolinud, aga see paistis võtvat rohkem aega, kui ta alguses arvas.

      Tõenäoliselt poleks ta sellesse majadekompleksi kolinud, kui tal poleks korteris elamisest kõrini saanud. Väike korter polnud lastele sobilik ning Meagan ja Kenny veetsid peaaegu kõik nädalavahetused tema juures.

      Ta