Asi on abielus. Debbie Macomber

      “Olgu, ma lähen nüüd lõunat sööma. Näeme järgmisel nädalavahetusel,” ütles Meagan eesukse poole rutates.

      Kui Hallie hakkas toiduaineid ära panema, nägi ta, et automaatvastajal vilkus sõnumist märku andev tuli. Tõenäoliselt oli see ema või siis õde Julie, kes tahtis raporteerida väikese Elleni viimastest jumalikest saavutustest. Aga äkki oli see hoopis tema? Tema oli Keystone’i panga uus laenuametnik. Hallie oli käinud reede pärastlõunal raha panka viimas ja teda oli John Franklinile tutvustatud.

      Samal hetkel, kui ta meest nägi, mõistis Hallie, et mehes oli olemas kõik, mida ta abikaasas otsis. Mees oli pikk, tõmmu ja nägus. Sõbralik, viisakas ja ilmselgelt intelligentne. Ta vastas kõigile põhikriteeriumidele, kaasa arvatud saadavus. Hallie oli märganud, et mees ei kandnud abielusõrmust. Ta oletas, et mees lähenes neljakümnele, kuid see ei häirinud teda. Üheteistaastane vanusevahe polnud oluline, tema vanuses mitte. Ta saab aprillis kolmkümmend, sinnani on aega kolm kuud. Kindla peale on ta selleks ajaks juba kihlatud.

      Kahjuks polnud sõnum Johnilt. See oli Donnaleelt, kelle põnevil hääl käskis Halliel tagasi helistada otsekohe, kui ta uksest sisse astub.

      Hallie valis numbri. “Sa helistasid?”

      “Ma leidsin vastuse,” pahvatas Donnalee.

      “Mis oli küsimus?” oigas Hallie vastuseks. Ta polnud lõunat söönud ning ei olnud tühja kõhuga kunagi oma parimas vormis.

      “Kuidas me kohtume oma unistuste meestega?”

      “Hmm.” Kahtlemata oli sõber nüüdseks tema tähelepanu pälvinud. “Kuidas?”

      “See vastus on pisut komplitseeritud, nii et ole kannatlik.”

      “Donnalee…”

      “Kõik, mis ma palun, on see, et sa mu ära kuulaksid. Oled valmis?”

      Hallie pomises midagi vastuseks. See kohtamisvärk oli olnud keskkooli ja kolledži ajal palju lihtsam. Ilmselt oli ta oma oskused kaotanud. Oh, tal oli olnud ka vahepealsetel aastatel romantilisi suhteid, enamus neist lühiajalised. Üks oli kestnud peaaegu kuus kuud, kuni lõpuks ikkagi haledalt otsa sai. Hallie möönis, et see oli tema enda süü. Gregg oli kaevelnud tema pikkade tööpäevade ja täieliku kunstiärile pühendumise pärast ning tema oli vastanud, et polnud valmis midagi muutma.

      “Ma leidsin Seattle Weekly’st kohtamisteenuse reklaami,” teatas Donnalee.

      Hallie ägas. Niipalju kui tema teadis, kasutasid kohtamisteenust ainult meeleheitel inimesed. Ta ei tahtnud isegi mõelda neile meestele, kes sel moel naistega tutvusid. “Sa teed nalja, eks ole?”

      “Sa lubasid, et kuulad mu ära.”

      Hallie sulges silmad ja palus taevalt kannatlikkust. “Olgu-olgu. Räägi kõik ära ja siis ma ütlen sulle, et pole huvitatud.”

      “See on teistsugune.”

      “Nad kasutavad videoid, eks ole?”

      “Ei,” vastas Donnalee nördinult. “Kas sa võid lihtsalt kuulata?”

      “Vabandust.”

      “Sina ja mina oleme edukad ärinaised. Suuremat osa mehi heidutavad meiesugused.”

      Hallie polnud veendunud, et see nii on, kuid ei öelnud midagi.

      “Mis minusse puutub, siis olen juba olnud korra abielus ja see oli katastroof.”

      “See oli üle kolmeteistkümne aasta tagasi.”

      “Varsti juba üle viieteistkümne ja siis kahekümne ja elu läheb minust lihtsalt mööda. Kõik sellepärast, et tegin ühe rumala vea, kui olin vaevu teismeeast välja jõudnud. Hallie, ma tahan oma ellu meest.”

      “Koos kogu komplektiga,” lisas Hallie.

      “Lapsed, eeslinnamaja valge lippidest aiaga. Kass, koer, perepuhkused. Ma ei suuda uskuda, et olen selle kõik nii kauaks unarusse jätnud! Tõenäoliselt ei mõtleks ma praegugi selle peale, kui sa poleks oma plaaniga lagedale tulnud.”

      “Sa tahad öelda, et mina peaksin ka tutvumisteenistusega ühendust võtma?”

      “Kuula ometi, pagan võtaks! Kõigepealt pead sa taotluse tegema ja kui see heaks kiidetakse, pead maksma kopsaka tasu ja siis korraldavad nad sulle kohtumise sobiva kandidaadiga. Kellegi sinuga sarnase rahalise taustaga, kelle isikuomadused sinu omadega sobivad. Naine, kellega ma rääkisin, väidab, et nad on väga valivad ja tegelevad ainult piiratud hulga klientidega. Kui saad heakskiidu, pühendub ettevõte sulle sobiva kaaslase leidmisele.”

      “Kui kopsakas see tasu on?” Hallie oli hiljuti ladunud välja spordiseadmete eest üle tuhande viiesaja dollari. Ja sama palju krediitkaartide tagasimakseteks.

      Donnalee kõhkles hetke. “Kaks tonni.”

      “Kaks tuhat dollarit!”

      “Jep.”

      “Selle raha eest peaks neetult kindlasti saama kohtamise Brad Pittiga.”

      Donnalee naeris. “Brad ei kohtuks meievanustega.”

      Sõbranna sõnad polnud kuigi lohutavad. “Sa ei räägi ju tõsiselt?” Hallie arvas, et sellise raha eest saaks teha rasvaimu ning võiks trenažöörid ja dieedipidamise unustada.

      “Räägin küll,” ütles Donnalee pisut trotslikult. “Ma olen kolmkümmend kolm. Mul ei ole nii palju aega kui sinul. Kui see agentuur saab aidata mul leida sobiliku mehe, siis on see raha hästi kulutatud.”

      “Sul ongi tõsi taga.”

      “Mõtle sellest kui otseteest.”

      Hallie polnud ikka veel päris nõus. “Tegelikult pole ma veel otsimist alustanudki.” Kohtamisteenuse kasutamine tundus nagu valge lipu lehvitamine enne, kui oleks üldse lahinguväljale astunud. Allaandmine ilma vähimagi proovimiseta.

      “Mida sa teha kavatsed, riputada enda külge plakati, millele on suurte mustade tähtedega kirjutatud: SAADAVAL?” küsis Donnalee.

      “Ära ole naeruväärne!”

      “Sul on olnud aega terve elu, et leida endale abikaasa, aga sa ei ole abielus. Mis paneb sind arvama, et nüüd on teisiti?”

      “See, et ma olen nüüd abieluks valmis.” Arvatavasti polnud praegu õige aeg sõbrale meenutada, et tal oli olnud aastate jooksul suhteid, neist kõige lubavam Greggiga. Sest oli tõsi, et neid oli aina vähem ning tema seltskondlik elu oli muutunud üsna olematuks, kuigi ta polnud seda tööle pühendudes peaaegu märganudki. Kuid nüüd kavatses ta seda muuta ja delegeerida rohkem ülesandeid Bonnie Ellisele, oma assistendile.

      “Ja sinu valmisolek abieluks muudab kõike?” küsis Donnalee skeptiliselt. Hallie arvates kõlas tema hääl liiga sageli skeptiliselt.

      “On üks mees, kellest ma olen huvitatud,” tunnistas Hallie John Franklinile mõeldes.

      “Tõesti? Kes?”

      Ta oleks pidanud teadma, et Donnalee hakkab üksikasju nõudma.

      “Üks pangaametnik,” vastas Hallie veidi vastumeelselt. “Ta on Keystone’i panga Kenti harukontori uus laenuametnik. Ta tuli sel nädalal Seattle’i kesklinna kontorist üle. Me kohtusime reedel, kui sa just pead seda teadma. Ta hakkas mulle kohe meeldima ja mina talle ka. Ta on tõepoolest väga hea välimusega. Ja tundlik.”

      “Hea välimusega ja tundlik,” kordas Donnalee.

      “Vallalisi hea välimusega mehi on raske leida,” kinnitas Hallie, imestades kerge sarkasmi üle sõbra hääletoonis.

      “Sest suuremal osal neist on olemas meessõbrad.”

      Hallie vaikis. John? Kas see oli võimalik? “Kas sa tead John Franklinit?” Kuna Donnalee juhtis ühte hüpoteegifirmat, tundis ta paljusid piirkonna pangainimesi.

      “Ma