Asi on abielus. Debbie Macomber

      “Sul on õigus,” jätkas Donnalee. “John on tundlik, sõbralik, meeldiv ja patuselt nägus. Juhtumisi on ta ka gei.”

      Hallie enesekindlus vajus sügavikku. John Franklin. Hmm. Mõne mehe puhul oli see ilmne… nojah, aga mõne puhul ei olnud.

      “Kas sa siis kavatsed Dateline’iga liituda?” küsis Donnalee.

      “Kaks tuhat dollarit?”

      “See on odav, arvestades, et nende meeste tausta kontrollitakse.”

      “Kui Brad Pitt on väljas, peaksid nad selle raha eest mõne kuningapere liikmega lagedale tulema.”

      “Kui nad seda teevad, lapsuke, olen mina esimesena jaol,” lisas Donnalee naerdes.

      “Ma vaatan seda Dateline’i lehekülge, aga ei luba midagi.”

      “Lihtsalt helista sinna ja nad saadavad sulle brošüüri. Helista mulle, kui oled selle läbi vaadanud. Lubad?”

      “Olgu, olgu,” pomises Hallie ja kirjutas numbri üles. Ta pani telefonitoru käest ja vangutas pead. Kes oleks osanud arvata, et see abieluasi võib osutuda nii keeruliseks?

      KAKS

      Lahkuminek ei ole kerge

      Steve Marrise päev ei olnud hästi alanud. Üks kaubasaadetis oli kusagil keskläänes kadunud, tema sekretär oli ette teatamata töölt lahkunud ja ta kahtlustas, et tema endine naine oli hakanud uuesti kohtamas käima. Saadetis leitakse lõpuks üles ja ta võib endale uue sekretäri palgata, aga uudistega Mary Lynni kohta oli raskem hakkama saada.

      Ta valas endale kohvi ja märkas, et keegi polnud juba vähemalt kuu aega vaevunud klaaskannu pesema. Ta kavatses surmkindlalt veenduda selles, et järgmine sekretär ei oleks samasuguse suhtumisega. See viimane oli keeldunud kohvi valmistamast, väites, et ta palgati tema sekretäritöö oskuste pärast, kuigi need polnud kuigi muljetavaldavad. Ja see naine polnud kunagi mõistnud, et tema äris peab igaüks innukalt kaasa lööma. Oligi hea, et ta on läinud.

      Mees võttis sõõmu kuuma vedelikku ja krimpsutas nägu. Kohv pidi olema Todd Staffordi tehtud. Tema tootmisjuht tegi maailma kõige halvemat kohvi. Steve valas kohvi ära, loputas tassi, istus oma laua taha ja tuhlas enda ees olevas paberikuhjas, kuni leidis vajaliku arve.

      Todd avas ukse. “Kas sa kavatsed terve päeva siin istuda ja Danielle’i lahkumise pärast vahutada?”

      Todd rääkis nende äsja koha üles öelnud sekretärist. “Ei, meil on ilma temata parem.”

      Todd sisenes kabinetti, võttis kohvitassi ja valas selle täis. Ta tõmbas Danielle’i tooli lauast eemale, potsatas istuma ja toetas jalad lauale. “Kui asi pole Danielle’i lahkumises, siis ma oletan, et sa mossitad Mary Lynni pärast.”

      Sõber tundis teda liigagi hästi. “Ma kuulsin, et ta käib jälle kohtamas.”

      “Kuulsid? Kellelt?”

      “Kennylt,” tunnistas Steve vastumeelselt.

      “Sa pressid oma lastelt välja infot oma endise naise kohta?”

      “Ma ei teeks midagi sellist.” Steve tundis süütorget. Ta polnud küsinud ettekavatsetult oma üheksa-aastaselt pojalt, kas tema ema käib kohtamas. Kenny oli rääkinud pehmepalli meeskonnaga kevadel liitumisest, üdini põnevil võimalusest olla püüdja. Ta oli tahtnud, et ema viskaks talle mõned pallid, oli poiss Steve’ile rääkinud, aga ema ei saanud, sest pidi ennast kohtama minekuks valmis seadma. Nüüd oli kogu Steve’i tähelepanu lapse päralt. Polnud raske panna Kennyt rääkima, et Mary Lynn kohtub mingisuguse Kipiga.

      Mis kuradi nimi see Kip üldse oli? Kõlas nii, nagu võiks see kutt balletisussides ringi kalpsata.

      “No ja mis sa siis teada said?”

      Steve ignoreeris küsimust. Talle ei meeldinud isegi mõelda, et Mary Lynn kohtub teise mehega, veel vähem sellest rääkida. Nende vahel juhtunu tegi haiget isegi nüüd, kui lahutusest oli möödas terve aasta. Talle turgatas pähe idee ja ta imetles selle geniaalsust. “Ma mõtlen, kas Mary Lynn oleks nõus siia asendama tulema, kuni ma leian uue sekretäri.”

      “Ta vihkab seda kontorit,” pomises Todd. Mees võttis lonksu kohvi, näides iga piiska nautivat. “Sa tead seda.”

      Sõbra öeldu vastas tõele, kuid Steve tervitas võimalust koos naisega aega veeta. Võibolla räägiks naine talle isegi Kipist. “Küsimine ei tee kellelegi halba,” vastas ta, tundes nüüd kahetsust, et polnud Toddile midagi öelnud.

      “Sa oled lahutatud.”

      “Aitäh, olingi vist selle unustanud.” Steve põrnitses sõpra, lootes, et sarkasm tema hääles tabab märki.

      “On aeg edasi liikuda, vanapoiss. Mary Lynn on seda teinud.”

      Steve tõusis järsult toolilt. “Kas sa ei peaks tagasi tööle minema?”

      “Olgu, tabasin vist närvi. Pole põhjust mul pead otsast hammustada.” Todd kiirustas tagasi poodi ja Steve neelas ärrituse alla. Neetud, ta armastas ikka veel Mary Lynni. Keegi polnud hoiatanud, kui valus võib see lahutusevärk olla.

      Nad olid olnud abielus kaksteist aastat ja oma rumaluses oli Steve uskunud, et nad on õnnelikud. Siis ühel päeval oli Mary Lynn hakanud täiesti ootamatult nutma. Kui mees püüdis uurida, mis lahti on, ei osanud naine vastata talle muud kui ainult, et ta on õnnetu. Nad olid abiellunud liiga noorelt, naine oli jäänud ilma kogu lustist ja muretutest noorusaastatest ning siin ta nüüd oli, seotud abikaasa, laste ja kohustustega. Steve püüdis naise muret mõista, kuid kõik, mida ta tegi või ütles, ajas olukorra ainult hullemaks. Ainus, millest ta selgelt aru sai, oli naise väide, et tal pole kunagi olnud oma magamistuba. Tuli välja, et see oli naisele olulisem, kui Steve taipas, sest varsti pärast seda palus ta mehel nende ühisest magamistoast välja kolida.

      Steve oli tema palvele vastu tulnud, kindlalt uskudes, et naine ei mõtle seda tõsiselt. Ta oli vabatahtlikult majast välja kolinud, mõeldes, et see võiks aidata naisel “iseennast leida”, mida naine ilmselt ei saanud tema juuresolekul teha. Naisel oli vaja leida kontakt oma “sisemise lapsega”, saada “väge” või mingit muud sellist jama. Olgu, ehk ei olnud ta kõige tundelisem mees maailmas. Mary Lynni oli ärritanud tema seisukoht, et naine vaatab liiga palju päevaseid jutusaateid. Siis, umbes kuu pärast tema lahkumist, oli Mary Lynn šokeerinud teda lahutuse palumisega. Enne, kui Steve oleks üldse aru saanud, mis toimus, olid nad mõlemad endale advokaadi palganud ja seisid kohtunikulaua ees.

      Selleks ajaks olid kired lõkkele löönud, lisaks veel juristid asjasse segatud ning tema ja Mary Lynn olid teineteise vastu vaenulikumad kui kunagi varem. Võttis rohkem kui aasta, et isegi alustada juristide ja kohtunike laastamistöö tagajärgede likvideerimist. Teda ajas hulluks perest lahus elamine. Ta tahtis oma naist tagasi.

      Vaatamata Toddi sõnadele kavatses Steve paluda Mary Lynnil Danielle’i asendada. Ainult niikaua, kuni palkab uue sekretäri. Ainult niikaua, kui ta veenab naist, et lahus elamine on täielik hullumeelsus.

      Olles endaga rahul, sirutas Steve käe telefonitoru järele. Mary Lynn vastas pärast kolmandat helinat. “Halloo,” pomises ta uniselt.

      Naine polnud kunagi olnud hommikuinimene. “Hei, Steve siin!”

      “Steve. Püha taevas, mis kell on?”

      “Üheksa.”

      “Juba?”

      Mees kuulis, kuidas linad sahisesid, kui Mary Lynn end istuli ajas. Abielu ajal oli Steve armastanud naist hommikuti äratada, hoides tema pehmet, sooja ja naiselikku eksootiliste lillede järgi lõhnavat keha enda kaisus. Nende armatsemine oli kõige parem olnud hommikuti.

      “Mis lahti?” küsis naine ja haigutas häälekalt.

      “Ei midagi. Nojah, mu sekretär lahkus töölt.”

      Mary Lynn jäi väga