Isepäise lapse kasvatamine. Mary Sheedy Kurcinka

minuti pärast, et läheksite koju. Kui sa ta palvest ära minna välja ei tee, sööstab ta minema, mispeale tuleb sul teha kiire spurt, et ta enne väljapääsuni jõudmist kätte saada.

      Ka energiatase on erinev. See oleneb temperamendist. Laps, kes on aktiivne, mitte ainult ei armasta liikuda, ta lausa vajab liikumist. Öelda sellisele lapsele, et ta peab pikka aega vagusi istuma – ja et ta on selleks suuteline, kui tõesti end kokku võtab – on sama, nagu keegi käsiks sul täis põiest mitte välja teha. Surve aina suureneb. Sinu lapse temperament annab signaali, et vaja on mingil kindlal viisil toimida – ja see vajadus on sisemine ja tegelik.

      Lapsed sünnivad oma temperamendiga samamoodi, nagu nad sünnivad mustade või blondide juustega. See ei tähenda, et temperament on jäik ja muutumatu. Nagu juuksedki, mida on võimalik soengusse seada, pügada või värvida, ehkki nad jäävad ikka juusteks, võib ka temperament oma „väljanägemiselt“ muutuda vastavalt sellele, kuidas seda „ohjatakse“, ent jääda põhiolemuselt ikka samaks. Temperamendilt aktiivne laps jääb alati energiliseks, kuid temperamendi väljendus muutub aja jooksul. Põngerjas, kes avas ahju ukse, kasutas seda enda köögi tööpinnale vinnamiseks ja seisis siis külmiku peal, et ulatuda mänguasjani, mille talt ära võtsite, on kolmekümnendaks eluaastaks ära õppinud, et külmikute peal ei seista. Aga suure tõenäosusega on tema see, kes oma lõunavaheajal jookseb kuus kilomeetrit ja nädalalõppudel ronib lõbu pärast mägedes. Ta väljendab oma energilisust teisiti, kuid on endiselt aktiivne.

      UURIMISTÖÖ

      Temperament ja isiksus ei ole sünonüümid. Isiksus on temperamendi, kultuuriliste mõjude ja elukogemuste kombinatsioon. Temperament kui isiksuse võtmetähtsusega komponent on teadlasi huvitanud juba sajandeid. Tänasel päeval laienevad temperamendiuuringud eksponentsiaalselt. Temperament pakub huvi psühholoogidele, kultuuriantropoloogidele, käitumisgeneetikutele, neurobioloogidele ja paljudele teistele. Kahjuks pole nad jõudnud konsensuseni ühe kindla temperamendi definitsiooni osas, samuti pole nad täiesti ühel meelel iseloomulike joonte osas. Ometi nõustuvad nad, et temperament peegeldab individuaalseid erinevusi ja et sel on geneetilised, bioloogilised ja neurokeemilised põhjused. Temperament on nähtav juba varajastel eluaastatel ning jääb aja jooksul suhteliselt stabiilseks, kuid seda võivad muuta lapse küpsemine, kogemus ja vanemlik hool.

      Kaasaegsed uurijad on välja tulnud mitmete erinevate temperamendi teooriatega. Mary Rothbart, Oregoni ülikooli emeriitprofessor psühholoogias, defineerib oma kolleegidega temperamenti kui reageeringute ja eneseregulatsiooni individuaalseid erinevusi. See on kontseptsioon, mille olen oma töös kasutusele võtnud, kuna see paneb mind mõtlema temperamendist kui „meis peituvast mootorist“. Mootorid on eri suuruse, võimsuse ja tundlikkusega. Sinu isepäise lapse „mootor“ sarnaneb sportauto omale.

      Olen pidanud Stella Chessi ja Alexander Thomase tööd isepäiste laste mõistmise nurgakiviks. 1950. aastatel olid Chess ja Thomas, psühhiaatriaprofessorid New York University Medical Centeri juures, esimeste seas, kes seadsid kahtluse alla tollal ülekaalus olevad teooriad, et lapsed saabuvad siia ilma „puhaste lehtedena“, et nende isiksused määrab ära neile osutatav vanemlik hool. Puhta lehe teooria järgi otsustab asjade käigu kasvatus, mitte loodus. Täna võib selle filosoofia jäänukeid ikka veel kuulda kommentaarides nagu „Ta poleks selline, kui sa teda ei hellitaks“ või „Andke mulle nädal ja ma panen ta paika“. Selline vaatekoht temperamendile ignoreerib või minimeerib individuaalsete erinevuste bioloogilist alust.

      Oma kliinilises praktikas ning nelja väga erineva lapse vanematena nägid Chess ja Thomas liialt palju juhtumeid, kus ühekülgne kasvatusest lähtuv lähenemine ei selgitanud laste reaktsioone piisavalt. Midagi oli puudu.

      See lünk arusaamas pani neid läbi viima nüüdseks kuulsaks saanud uurimust New York Longitudinal Study. Chess ja Thomas koos oma kolleegi H. G. Birchiga uurisid 133 last söömas, riietumas ja sõpradega mängimas, samuti küsitlesid nad laste vanemaid ja õpetajaid. Uurimistulemuste põhjal määrasid Chess, Thomas ja Birch üheksa kindlat erinevust selles, kuidas lapsed reageerivad maailmale – üks neist on reageeringu intensiivsus, mis sarnaneb Rothbarti poolt kindlaks tehtud reageerimisomadusega. Ehkki mitte kõik uurijad ei pruugi Chessi, Thomase ja Birchi üheksa temperamendi dimensiooniga nõustuda, said nad minu vaatevinklist isepäiste laste mõistmise osas õigesti aru. Kui sa neist teada saad, siis kulgeb isepäise lapse vanemaks olemine hoopis sujuvamalt – küll sa näed. Ent esmalt tahan, et saaksid aru, kui palju sul on võimu mõjutada lapse isepäise temperamendi väljendumist.

      OLED TÕESTI VÄGA OLULINE

      Võid tunda end pisut kohutatuna, mõeldes, et kui temperament on bioloogiliselt ja geneetiliselt põhjendatud, siis ei saa sa midagi teha, et mõjutada selle väljendumise viisi. Jah, sinu isepäine laps on määratud olema isepäine, kuid bioloogia ei ole saatus. Nüüd teame, et loodusel ja kasvatusel on oma mõju. See, kuidas sinu lapse temperament end täielikult ilmutab, sõltub lapse vanusest, kogemustest ja sellest, kuidas teda on kasvatatud. David Reiss, meditsiinidoktor George Washingtoni ülikoolist, on öelnud: „See, kas ja kui tugevasti käitumise aluseks olevad geenid töösse lülituvad või väljenduvad, sõltub vastastiktoimest ja suhetest, mis lapsel on tema elus tähtsate inimestega.“

      Sa ei saa valida oma lapse temperamenti, seda ei saa ka sinu laps. Emake loodus teeb seda meie eest. Aga sul on siiski väga suur roll. Sina oled see, kes aitab lapsel ära tunda, kui ta mootor liialt kiirel käigul töötab. Sina oled see, kes annab talle sõnad, kirjeldamaks seda, mida ta kogeb. Sina oled see, kes õpetab talle strateegiaid, kuidas sujuvalt sõidurida vahetada ja pidurdada, ilma et olukord kontrolli alt väljuks. Teadlaste sõnul tekitab igapäevane lapsega harjutamine ajus uusi radu, mis muutuvad tõhusamateks oskusteks ning on lapsele lihtsalt kättesaadavad ja loomulikud.

      Algselt oled selles suhtes „autojuht“. Temperamendi mõistmine võimaldab sul kapotikaane pealt tõsta, et näha, mis su lapse mootori sees toimub. Kui mõistad tema reageeringuid ja nende taga olevaid põhjuseid, siis saad õppida nendega vaeva nägema, vajaduse korral elu kurvides tempot maha võtma, tundes ära kohad, kus sul on vaja asju kohandada, ja sõita sellisel kiirusel, mis võimaldab ta mootoril nurru lüüa.

      Samamoodi nagu keegi ei püüa kunagi sportautot maasturiks muuta, on äärmiselt tähtis vältida viga, et ütled lapsele, kes on temperamendilt elavaloomuline, energiline ja tundlik, et ta seda kõike poleks. Mõistes lapse temperamenti ja sellega vaeva nähes, aitad lapsel energiat õigesti suunata.

      Tunnustades lapse püsivust, õpetad talle loomingulist probleemilahendust ja paindlikkust. Tunnustades tema tundlikkust, aitad tal aru saada, millal asjad pooleli jätta. Õpetad talle oskusi kasutada neid kingitusi, mis talle on antud, võimaldades tal olla kõike seda, milleks ta suuteline on.

      Lõpuks lähed juhi rollist üle toetusmeeskonna juhiks, jättes juhiistme oma isepäisele lapsele. Selleks ajaks saab ta aru, kuidas töötab ta mootor ja ta on osav sujuvalt kiirendama, tõhusalt käike vahetama ja pidurdama, ilma et teelt kõrvale kalduks. Targana, visana ja põnevil oma võimest tulla toime rajal esinevate väljakutsetega, kihutab ta tõenäoliselt oma kaaslastest ette.

      Lapse aitamine oskuste omandamisel, millega elukursil sujuvalt sõita, nõuab aega ja praktikat. Kuni ajani, mil kahe lapse isa Jason avastas temperamendi, valitses ta kodus olukord, kus oleks nagu käinud väljakuulutamata sõda. Iga päev tuli maha tõmmata piirjooni ja lüüa lahinguid.

      „Tõtt-öelda hirmutas mind see sõda,“ rääkis ta mulle. „Tavaliselt olen vaikne, rahuarmastav sell. Väikesed asjad mind ei vihasta. Kuid kui püüdsin oma kuueaastast voodisse saada, olin viie minutiga urisev karu. Siis kuulsin temperamendist. Ühtäkki sain aru, et ta ei teinud seda minu ärritamiseks. Tal oli selleks põhjus; ta vajas eelnevat hoiatust asjade lõpetamiseks. Kui ma sellest aru sain, siis sain seda harjutada. Väikesed lihtsad asjad, näiteks anda talle kümneminutiline eelhoiatus või võtta mõned minutid, et teada saada, mida ta tahab enne voodisseminekuks valmistumist lõpetada – neist näis tõesti abi olevat. Nüüd ma tean, et ei üllata teda teatega: „Voodissemineku aeg, kohe!“ Me oleks nagu ühes