Isepäise lapse kasvatamine. Mary Sheedy Kurcinka

täiskasvanuga, keda armastan kogu südamest. Ja nii olid „head“ päevad need, mis panid mind otsima paremat sõna Joshi kirjeldamiseks. Taolistel päevadel mõistsin, et selle hulluksajava lapse iseloomujooned on tegelikult tema tugevuseks, kui neid mõista ja õigesti suunata.

      Isepäiselt südikat isikut saab defineerida kui elavaloomulist, loomingulist, terast, innukat, energilist, julget ja tugevalt ennastkehtestavat. Isepäise loomuga – see kõlab hästi, annab edasi nendes lastes olemasolevat potentsiaali ning võtab samas ausalt kokku raskused, millega seisavad silmitsi vanemad. Otsustades näha oma lapsi isepäistena, anname neile ja endile lootust. See suunab meie tähelepanu nende nõrkustelt tugevustele, nii et järjekordse sildistamise asemel on meil võimalik neid mõista.

      Iseloomulikud omadused

      Iga isepäine laps on ainulaadne, ent on olemas teatud kindlad omadused, mille puhul rohkem on väga ilmne. Mitte igal isepäisel lapsel ei avaldu viis järgnevat omadust, kuid igaühel on neid piisavalt, et ülejäänutest eristuda.

      1. INTENSIIVSUS. Kõige kergem on märgata valjuhäälseid dramaatilise loomuga lapsi. Nad ei nuta, nad kriiskavad. Nad on lärmakad siis, kui mängivad ja naeravad, ja isegi siis, kui on duši all, lauldes kõigest kõrist, samal ajal kui kuumaveeboiler tühjeneb.

      Vaiksed, pinevalt valvsad lapsed võivad samuti südikad ja tundeküllased olla. Nad hindavad iga olukorda enne sellesse sisenemist, nagu arendaksid välja strateegia iga teo tarvis. Nende emotsionaalsus on suunatud pigem sisse- kui väljapoole.

      Isepäiste laste reaktsioonid on alati võimsad. Keskteed kohtab väga harva. Nad ei niutsu kunagi, nad uluvad. Nad võivad tuppa keksida naeratades ja naerdes, kuid pool minutit hiljem sealt vihast punase näoga lahkuda.

      2. KANGEKAELSUS/JÄRJEKINDLUS. Kui mingi idee või tegevus on nende jaoks tähtis, võivad isepäised lapsed sellesse klammerduda. Nad on ülesandele pühendunud, eesmärgile orienteeritud ning ei soovi loobuda. Nende ümberveenmine on suurem ettevõtmine. Nad armastavad vaielda ja ei karda end kehtestada.

      3. TUNDLIKKUS. Kuna isepäised lapsed on väga tundlikud, siis reageerivad nad vähimalegi mürale, lõhnale, valgusele, tekstuurile või meeleolu muutusele. Rahvahulgas võib tunnete tulv neist kergesti võimust võtta. Isepäiste lastega toimetulek kaubanduskeskuses, pika religioosse teenistuse, karnevali või perekondliku ürituse ajal, ilma et neid tabaks nutuhoog, on suuremat sorti saavutus. Riietumine võib osutuda piinarikkaks. Jonnakas pael või kare riie võib muuta riided talumatuks.

      Tundlikud lapsed võtavad endasse iga aistingu ja emotsiooni, kaasa arvatud sinu tunded. Nad mõistavad juba enne sind, et sul on vilets päev, ning nad isegi kiljuvad ja mossitavad sinu eest.

      4. TAJUTUNDLIKKUS. Saada nad oma tuppa riietuma ja sa näed, et nad ei jõua selleni. Midagi teel sinna – vast ehk valguse peegeldus akna juures – köidab nende tähelepanu ja nad unustavad riietumise. Nende majast autosse saamine võib võtta kümme minutit. Nad panevad kõike tähele – õlilaiku, valget sulge linnupesas ja kastepiisku ämblikuvõrgus. Sageli süüdistatakse neid selles, et nad ei kuula, mida neile räägitakse.

      5. KOHANEMISVÕIMELISUS. Isepäistele tundeküllastele lastele ei meeldi muutused. Nad vihkavad üllatusi ning ei lähe kergesti ühelt tegevuselt või ideelt üle teisele. Kui nad ootavad õhtusöögiks grillitud hamburgerit, siis hoidku jumal selle eest, et tuleksid koju ja teeksid ettepaneku restorani minna. Isegi kui tegu on nende lemmiksöögikohaga, ütlevad nad: „Ei, ma tahan grillitud hamburgerit.“

      Kohanemine muutustega, ükskõik millistega, on raske: mängu lõpetamine, et sööma tulla, riiete vahetamine eri aastaaegade puhuks, ööbimine vanaema juures kodus magamise asemel, autosse istumine ja autost väljatulek. Kõik sellised tegevused nõuavad aeglase kohanemisvõimega isepäistelt lastelt pingutust.

      EHKKI IGA ISEPÄINE LAPS ON AINULAADNE, on enamik neist teistega võrreldes elavaloomulisemad/tundeküllasemad, kangekaelsemad/järjekindlamad, tundlikumad, tajutundlikumad ning muutused on neile ebamugavad. Paljudel, kuid mitte kõigil, on veel lisaomadused – isiksuse küljed, mis võivad muuta vanemate töö veelgi raskemaks.

      6. KORRAPÄRASUS. Isepäised lapsed ei armasta korrapära ja seetõttu peavad nende vanemad iga päev mõistatama, millal nad magada või süüa tahavad. Ükskõik millise ajakava paikapanek tundub võimatu. Kaheksatunnine segamatu uni on vaid mälestus, mis on meelde jäänud päevist enne lapse sündi.

      7. ENERGILISUS. Isepäiste laste vanemailt kuuldud lood on tõesti hämmastavad. Näiteks lugu kahenädalasest imikust, kes „roomas“ piki suurt voodit ning oli põrandale kukkumas, kui isa ta leidis. Või lugu aastasest mudilasest, kes avas ahju ukse ja kasutas seda tööpinnale ronimiseks ning sealt edasi külmiku otsa saamiseks.

      Mitte kõik isepäisust tulvil lapsed pole ronijad ja hüppajad. Aga tegutsema kipuvad nad tõesti – nihelevad, lammutavad asju koost, uurivad ja ehitavad midagi – alates ärkamisest kuni magama jäämiseni. Ehkki tavaliselt nähakse neid „taltsutamatutena“, on nad tavaliselt millelegi keskendunud ja nende tegevusel on eesmärk.

      Sulle võib tunduda üllatav, et mitte kõigil isepäistel lastel pole kõrge energiatase. Nende puhul, kellel see kõrge on, pälvib esmalt just energilisus vanemate tähelepanu, ja see on ka põhjus, miks olen selle alapealkirjas ära märkinud. Ent kui asja lähemalt uurida, siis on tavaliselt asi pigem tegevuse intensiivsuses või püsivuses kui energias iseenesest.

      8. ESMANE REAKTSIOON. Paljusid isepäiseid lapsi iseloomustab kiire loobumine millestki uuest. Iga võõras idee, asi, koht või isik võetakse vastu ägeda „EI!“ saatel või peitutakse kiiresti sinu jala varju või teise tuppa. Neil on vaja aega, et üles soojeneda, enne kui nad on valmis osalema.

      9. TUJU/MEELEOLU. Mõne isepäise lapse jaoks on maailm üks tõsine koht. Nad analüüsivad, vaatavad oma kogemused üle piinliku täpsusega, leiavad vigu ja teevad ettepanekuid muudatusteks. Isegi kui nad jalgpallimängus kolm väravat lõid, keskenduvad nad sellele, mida nad sisse ei löönud. Kui nad on põnevil mingi ettevõtmise või ürituse pärast või meeldib neile kingitus, ei pruugi sa sellest aru saada, kuna naeratusi jagub neil harva.

      „EKSTRA“-OMADUSED POLE OMASED kõigile isepäistele lastele, kuid kui sinu lapsel on mõni neist olemas, siis tuleb sul veelgi ettevõtlikum olla. Sellisel juhul elad lapsega, keda on igas asjas enam, ent mitte ainult – seisad silmitsi kurnava eluga lapse seltsis, kes on energiast tulvil, peab harva kinni ennustatavast magamis- ja söömiskavast, väljendab tugevat vastuseisu uutele olukordadele ja asjadele ning jagab vähem sulle rõõmu valmistavaid naeratusi. Ära heida meelt. Ka nendega on võimalik hakkama saada.

      SA EI OLE ÜKSI

      Isepäisust tulvil lapse vanem võib tunda end üksildasena. Kuna selliste lastega on kõike enam, siis suur osa soovitusi, mis toimivad teiste laste kasvatamisel, on isepäiste laste puhul ebaefektiivsed. Lapse raevuhoogude ignoreerimine on naeruväärne. Ta võib raevutseda tund aega, sest sa avasid ukse tema asemel. Saada ta oma tuppa aega maha võtma ja ta kipub toas asju lõhkuma. Pole viisi, kuidas juhtida ta tähelepanu kõrvale sellelt, mida ta tahab. Isegi kui mingi asi on piirdeulatusest väljas, ronib ta tõkkest üle või läheb selle alt või ümbert, et asja juurde tagasi saada. Selle tulemusel võid tunda end hullumas, mõtled, mida sa valesti teed. Mõistad end hukka, et ei suuda olukorda kontrolli alla saada, ja arvad, et oled maailmas ainus lapsevanem, kelle laps nii käitub.

      Täpselt nii tundis end Abby, enne kui kohtus teiste vanematega, kes mõistsid, mida tähendab laps, keda on rohkem. Abby on üks tuhandeist lapsevanemaist, kellega olen pereharidustundides koostööd teinud. Ta naeratas endamisi, kui rääkis mulle esimesest korrast, mil ta nägi sõnu isepäise loomuga lapsed. Need olid kirjutatud suurte siniste tähtedega valgele tahvlile perekeskuse sissepääsu juures. Selles keskuses õpetasin minagi. Seal oli fuajee, mida täitis suur puidust mänguväljak,