Isepäise lapse kasvatamine. Mary Sheedy Kurcinka

et head see ei too. Olen näinud sellist hoogu varemgi tulemas, seega viisin ta eesruumi. „Ellie, kõik on korras. Me võime koju minna. Mul pole vaja „Uinuvat kaunitari“ näha. Me võime seda internetis vaadata,“ ütlesin talle.

      „Ei! Ei!“ protestis ta. „Ma saan hakkama. Ma tahan jääda.“

      Libistasime end istmetele tagasi, turnides mööda meie kõrval istuvast perest, sellisest, kus kõigil on suur ja lai ülakeha. Tütar tõmbas endal pusa üle suu ja kõrvade, et heli summutada. Kõik näis hästi minevat, kuni kõrval istuv perekond hakkas popkorni ja soolatud pähkleid mugima ning nendega ragistama.

      „Issi, nad söövad liiga valjusti,“ kaebas tüdruk. „Ütle neile, et nad oma suud kinni hoiaksid.“

      Vilksasin mehe poole vaadata. Ühest pilgust piisas – mees oli vähemalt 114-kilone ja enamgi veel. Minu 70 kg ei saa talle ligilähedalegi. Polnud mingit võimalust, et oleksin käskinud tal suu kinni hoida. Otsustasin, et ei kuulnud midagi ja keeldusin sekkumast.

      Veidikeseks aktsepteeris tütar mu keeldumist ja mattis pea sügavamale pusasse. Äkitselt haaras ta kõhust kinni.

      „Öäkk, issi, ma tunnen popkorni ja maapähklite lõhna ja kellelgi on halb hingeõhk. See ajab mul südame pahaks, issi.“

      Haarasin popkorni paki ja surusin selle ta näo ette, aga ta leidis ise lahenduse, tõmmates pusa üle nina. Nüüd paistsid roosa krae kohal ainult ta silmad. Hakkasin filmi vaatama, mõeldes, et ehk õnnestub nüüd vaadata.

      Ellie istus kühmus oma kohal, pea pusasse maetud, käed ikka veel kõrvadel. Ta ohkas ja ma mõtlesin, et mis nüüd siis järgneb.

      Läbi pusa uuris ta: „Mis nüüd juhtuma hakkab? Kuhu nõid läks? Kui haiglaõde mul sõrme torkab, kas ma siis jään pikaks ajaks magama?“