Isepäise lapse kasvatamine. Mary Sheedy Kurcinka

on šokeeriv, selline, mis tabab meid kõiki üllatusena. Ruumis valitseb vaikus, nimekirja koledus tabab meid valusalt. Iga sõna selles nimekirjas on silt ja kirjeldab midagi. Need ei ole sõnad, mis meid meelitaks või mida me ihaldaks. Alateadlikult tõmbume eemale, justkui oleksime rusikahoobi saanud.

      „Kujutage ette last, kes püüab endas arendada elutervet pilti enese kohta selliste teda kirjeldavate sõnadega nagu jäärapäine, plahvatusohtlik ja vaidlushimuline,“ alustan tasasel häälel. „Aga ega mõju all kannata vaid lapsed. Meie kannatame samuti. Las ma näitan, mida mõtlen.“

      Annan igale lapsevanemale juhise öelda „Minu laps on …“ ja lugeda siis nimekiri ette oma partnerile. Ringi vaadates näen, kuidas Jenniferi kael ja nägu värvub erepunaseks. Silmist tulevaid pisaraid pühkides pöörab ta oma väriseva pea minu poole ja palub: „Ma ei suuda seda teha.“

      „Võite rahulikult vahele jätta,“ kinnitan talle. Äkitselt plahvatab ruumis häälte kakofoonia, kui teised vanemad iga sildi ette loevad. Siis äkki jääb kõik vaikseks. Ruumisviibijate õlad langevad longu.

      „Mis teie kehas toimub?“ küsin.

      „Mul iiveldab,“ vastab Megan, hoides kõhust kinni.

      Käsi südamel, väristab Abby end: „Mul taob süda.“

      Lyssa lehvitab näole tuult: „Mul on kuumahoog.“

      Jennifer pühib järjekordset pisarat.

      Mida sildid meiega teevad?

      Sildid, mida kasutame, võivad paista lihtsate sõnadena, kuid neil on võime päästa meis valla võitle-või-põgene-reaktsioon. See on teadvustamata füsioloogiline reaktsioon, kus südame rütm ja pulss kiirenevad, hingamine kiireneb ja veri valgub jäsemetesse – kõik see on ettevalmistus võitluseks või põgenemiseks. Mina nimetan sellist seisundit „punaseks tsooniks“.

      Punases tsoonis kogeme tunnelnägemist. Olles täielikult keskendunud võimalikule ohule, kaotame võime mõelda, probleeme lahendada, teiste hääli kuulda või neile silma vaadata. Need reaktsioonid muudavad võimatuks oma lastele kaasa tunda. Sellises seisundis tajume isegi neutraalseid nägusid vihaste ja tõrjuvatena. Peame süütuid tegusid kavatsuslikeks ja pahatahtlikeks. Selle asemel et lähendada meid lastele, et neile lohutust ja hoolt pakkuda, programmeerivad negatiivsed sildid meie aju lahinguks valmistuma.

      Negatiivsus hävitab suhteid nagu pöörlev orkaan. See on nii võimas, et psühholoog John Gottman leidis paaride vestlusi kuulates, et kui positiivse ja negatiivse ütluse suhe oli 1 : 2,9, siis võis ennustada peatset lahutust. Teisest küljest oli tervete suhetega paaridel vaid üks negatiivne kommentaar iga viie positiivse ütluse kohta.

      Tehes sellega täna algust, võid otsustada lõpetada selliste sõnade kasutamise, mis tekitavad sinu lapsest negatiivse pildi. Tegelikult pole sugugi nii suur hüpe norivast valivani või isegi vastikust/talumatust põneva/erutava/dramaatiliseni. Oma sõnavara muutes võid muuta viisi, kuidas sina ise ja teised su last tajuvad. Saad luua uue kuvandi, mis tundub õige, näeb hea välja ja vastab ühiskonnas aktsepteeritud standarditele. Niimoodi talitades tõuseb sellest kasu nii sinu lapsele kui ka sulle endale. See muudab sõna tõsises mõttes füsioloogilisi reaktsioone su kehas ja ajus, sest negatiivsed sildid võivad valla päästa võitle-või-põgene-hirmureaktsiooni. See on põhjus, miks vanematel, kes valjul häälel lugesid ette oma laste kohta käivaid silte, esines tugevaid füüsilisi reaktsioone. Uus keelekasutus rahustab su süsteemi ning aitab tunda end kindla ja kompetentsena, seda isegi halbadel päevadel.

      Siltide ümberkujundamine

      Võta tükk paberit ja kirjuta selle vasakule poolele kõik vähegi meenuvad sõnad, mis kirjeldavad neid meeletuid ja talumatuid asju, mida sinu isepäine laps teeb. Kindlasti olgu nende seas kõige hullemad sõnad – sellised, millel sinu arvates on kõige vähem võimalust mingiks lunastavaks omaduseks. Pane kirja ka sõnad, mida on sinu lapse kirjeldamiseks kasutanud sugulased, sõbrad ja õpetajad, sellised sõnad, mis sütitasid viha või panid piinlikkusest kössi tõmbuma. Pigista need kõik endast välja.

      Nüüd hinga sügavalt, lõdvesta õlgu, keeruta varbaid ja vaata mõnd lemmikfotot oma isepäisest lapsest. Vaata neid, mis on sul arvutis, telefonis, fotoraamis või loo mõni mälupilt. Keskendu neile, millel on näha elavad silmad, nakatav naeratus, väle keha või hullumeelne „isiklikku stiili“ rõivastus. Hoia seda pilti silme ees, kui vaatad viletsate siltide nimekirja. See aitab sul avastada iga sõna sees peituvat varjatud potentsiaali.

      Nimekirja lähemalt uurides näed, et viletsad sildid peegeldavad sageli tugevusi, mida laps liialt kasutab. Leia see tugevus üles ja pane sellele nimi. Näiteks saab jonnakust vähese suunamise ja oskustreeningu abiga muuta järjekindluseks – esimesel kohal olevaks tulevase edukuse ennustajaks.

      Hüper võib keskendumise abil muutuda energiliseks. Võimalusi on lõputult.

      Sinu nimekiri võib välja näha nagu see, mille tekitasime oma rühmas.

      „Minu laps on …“ kutsun rühma endaga koos valju häälega ette lugema uut põnevate iseloomujoonte nimekirja. Nägudele levivad naeratused. Viimasele sõnale paneb punkti kergendusohe.

      „Kuidas te nüüd end tunnete?“ uurin.

      „Lootusrikkana,“ kuulutab Mike. „Põnev on potentsiaali näha.“

      Abby päästab valla pika sügava ohke: „Rahulikuna.“

      Jennifer naeratab: „Palju paremini.“

      Kui meil on asjast positiivne nägemus, muudab see meie reageeringut. Südamekloppimine ja pulsisagedus aeglustub, see võimaldab meil kuulata teiste öeldut, mõelda, probleeme lahendada ning isegi säilitada huumorimeelt. Aju ütleb kehale: oleme väljaspool ohtu. Siin on keegi, keda meie armastame ja kes armastab meid. Selle tulemusel naeratame rohkem. Pakume rohkem teavet. Meie kannatus pikeneb ning me laseme isegi oma lastel tegutseda, ilma et neid kritiseeriksime. Neutraalseid nägusid ja tegusid tajume nii, nagu need on – neutraalsetena. Enam ei mõisteta neid ekslikult potentsiaalse ohu või tahtliku kiusuna.

      Arengupsühholoog J. J. Goodnow leidis oma uurimustes, et need lapsevanemad, kelle lapsed olid sotsiaalselt väga pädevad, ei näinud oma laste juhuslikke sotsiaalseid „kaklusi“ kui märki agressiivsusest. Eksimusi põhjendati millegi ajutisega – näiteks energilise lapse väsimusega pärast liiga pikka mängimist. Seega, vihastamise asemel jätsid vanemad meelde, millal tuleb tegevus lõpetada, et edaspidi täbarat olukorda vältida. Selline optimistlik lähenemine pani vanema ja lapse koostööd tegema.

      Oma lapsest rääkides ja teda kasvatades saad õppida kasutama uusi silte. Viieaastasele, kes keeldub kandmast vanaema saadetud uusi riideid, võid öelda: „Sul on tõesti tugev stiilitunnetus.“ Ja kaheksa-aastasele, kes keeldub magamaminekust enne, kui on lõpetanud raamatu viimase peatüki, võid öelda: „Oled püsiva loomuga ja oma eesmärkidele pühendunud.“

      Saan aru, et võid mõelda: Kas see laps ei saa lihtsalt oma tahtmist? Tahan rõhutada, et see on vestluse algus, mitte selle lõpp. Lõpuks õpetad lapsele oskust olla paindlik ja loominguline probleemide lahendaja. Kuid selleks, et laps õppetunde kuulda võtaks ja läbi mõtleks, peab ta olema rahulik. Seda ei saa aga juhul, kui oled endast väljas ja mõtled, et laps on jonnakas või raske.

      Uued sildid loovad hoopis teisi tunded ja kujutlusi kui kehvad sildid. On hea olla enesekindla, pühendunud, valiva, jõulise, analüüsiva, entusiastliku ja karismaatilise lapse vanem. Need sõnad võivad isegi kirjeldada sellist last, kelle saamisest olid unistanud.

      Distsipliin saab alguse lapsega läheduse saavutamisest. Tema tugevuste kujutlemine viib sind rahulikult ja empaatiliselt lapsele lähemale. Kui oskad näha enda ees kirglikku, tarka, uudishimulikku last,