Saladuslik veski. Kolmas raamat. Линда Гуднайт

taskusse ja hõõrus ninale jäänud jälgi. „Mina olen tänaseks lõpetanud. Mu ajus valitseb täielik segapuder. Kas tahaksid süüa?“

      Nad olid mitu tundi töötanud ja isegi õhtusöögi vahele jätnud, nosides selle asemel mitu suurt tükki Valery imelist mustika-kohvikooki. Nüüd näris Graysoni sisemust nälg nagu hiir pappkarpi.

      Devlin tõstis käe, sest tema tähelepanu oli arvutiekraanile koondunud. „Pitsat. Võileiba. Mida iganes.“

      Teades venna leplikkust, jättis Grayson sülearvuti tuppa ja sörkis alumisele korrusele. Tallegi sobis pitsa, kui ta vaid leiaks asutuse, mis selle koju kätte tooks. Kui ei leia, siis nuiab ta kohvikooki juurde ja teeb veel kohvi. Kui ta köögi üles leiab.

      Ta kõndis läbi 19. sajandi sisustusega salongi, mille keskel troonis massiivne valge marmorkamin. Õhtu oli jahedaks läinud ja ta tundis järsku soovi istuda praksuva kaminatule ees ning lugeda töötamise asemel head raamatut või lahendada sudokut. Ta heitis pilgu käekellale. Võib-olla teeb Valery varsti kaminasse tule, nii et ta saab veidi puhata ja jalad seinale visata. Võib-olla. Kui ta selleks aega leiab.

      Ta venitas õlalihaseid ja nentis, et on jäänud liiga kauaks arvuti ette küürutama.

      „Halb harjumus,“ pomises ta endamisi.

      „Mis on halb harjumus?“

      Graysoni pilk rändas kaminalt vasakule, võlvitud ukselävele. Valery käsi nõjatus säravvalgele uksepiidale ja ta hoidis pead viltu. Külalismaja perenaine ei paistnud eriti asjalikus meeleolus olevat.

      „Esiteks muidugi iseendaga rääkimine.“

      Naise täidlased huuled, mis olid niisama punased kui küüned, kaardusid ülespoole. „Ja teiseks?“

      Grayson, kel oli veidi piinlik, et ta omaette podisemisega vahele jäi, libistas käega üle kaelataguse. „Arvuti ees küürutamine.“

      „See on tõesti halb. Tule kööki. Puhka oma tarka aju. Räägime juttu, kuni ma Julia hommikulasanje retsepti välja mõtlen.“

      Graysoni kõht korises.

      „Ma kaalusin pitsa tellimist.“ Ta järgnes naise parfüümilõhnale tööstuslikult suurde kööki, kus domineerisid kreemikad ja vasksed toonid, graniit ja roostevaba teras. Seal polnud 19. sajandist jälgegi.

      „Hommikusöögiks?“ Valery keeras külje, nii et Grayson nägi tema kaunist profiili ja rühti, mis oli täiuslik nagu tantsijal.

      Mees raputas pead. „Praeguseks. Olen näljast nõrkemas. Kas Honey Ridge’is on söögikullerit?“

      „O’Toole pakub maitsvat pitsat ja pastat. Tahad numbrit?“

      „O’Toole?“

      „Üks tore itaalia perekond.“ Valery puhkes naerma ja Grayson märkas, et naise silmad läikisid kahtlaselt palju. „Tegin nalja. Nad ei ole itaallased, kuid oskavad ikkagi head pitsat teha. Helista neile.“

      Grayson otsis telefoni välja. Naine vuristas talle numbri ette ja mees asus helistama. Kui kõne oli tehtud, tõstis naine tema ette kohvitassi. „Võid pitsa saabumiseni mulle seltsi pakkuda. Kas soovid koort või suhkrut?“

      „Näita mulle, kus need asuvad, ja ma võtan ise. Jääme siia tükiks ajaks. Võin siis juba majaplaani selgeks õppida.“

      Valery näitas ülemise köögikapi poole ja Grayson avas selle.

      „Ei, mitte see.“ Naine kõndis üle keraamiliste plaatidega kaetud põranda ja avas ukse mehest paremal. „Kui eelistad ehtsat koort, siis see on külmikus.“

      Tema lõhn kandus Graysonini ning kui parfüümi- ja piparmündilõhna varjus oli tunda veel midagi, taipas mees, miks naise pilk oli veidi klaasistunud. Valery oli endale lubanud üks, kaks või koguni kolm jooki ja mitte kohvi. Tühiasi. Paljud inimesed teevad õhtul väikese lõõgastusnapsi, ehkki Grayson polnud üks nende seast. Ta eelistas oma elu ise juhtida.

      Valery oli alati olnud vaba hing, võib-olla isegi veidi pöörane, ehkki see oli viieteistkümneaastase nooruki vildakas vaatenurk, kui ta oli tabanud neiu iseseisvuspäeva ilutulestiku ajal mingisugust ülikoolikutti suudlemas. Ta oli olnud väga löödud.

      Grayson läks hiigelsuure roostevabast terasest külmkapi juurde, leidis kohvikoore, valas sortsu kohvi sisse, naaldus köögikapile ja rüüpas jooki. „Oivaline.“

      „Kas oled kohvisnoob?“

      „Sugugi mitte. Aga sina?“

      Valery raputas pead. „Mu õde on. Külalistele pakutakse ainult parimat kraami, mis on värskelt jahvatatud ja hoolikalt keedetud.“

      Grayson kergitas tassi. „Külaline kiidab heaks.“

      Valery naeratas leebelt. „Räägi, Grayson, millega sa oled meie viimasest kohtumisest saadik tegelnud?“

      „Mitte millegi erilisega. Käisin ülikoolis. Asutasin oma firma. Ja siin ma olengi.“

      Naine avas kapi, tõstis välja pikliku vormiroaanuma ning suundus külmkapi juurde munade, piima ja singi järele. „Kindlasti on su elus olnud muudki peale kooli ja töö.“

      Mõni tähtsusetu lagunenud suhe ja töötamine liigagi paljudes äriettevõtetes polnud just põnevaimad vestlusteemad. „Paraku mitte. Aga sinul?“

      Valery kehitas üht õlga ja keskendus vormiroale. „Elan tavalist väikelinnaelu. Ostsime Juliaga kahe peale selle maja ja hakkasime külalismaja pidama.“

      Tema hääles puudus õhin.

      Graysoni tagumises ajusopis andis endast märku mälestus Valeryst, kuid ta oli sellele keskendumiseks liiga väsinud ja näljane. Võib-olla meenub talle hiljem see, mille naine ütlemata jättis.

      „Selle maja renoveerimisel on üksikasjadele erakordset tähelepanu pööratud. Kas tegite kõik ise või palkasite abilised?“

      „Enamiku asjadest tegime ise. Meie projekt pole sugugi lõppenud, kuid peahoone on valmis. Töö oli raske ja aeganõudev, aga Julia enesetunne on juba parem ja see ongi peamine.“

      Enne kui Grayson jõudnuks küsida, mida see tähendas, loivas sinisekirju koer kööki ja vaatas perenaisele otsa.

      „Mida sina siin teed?“ küsis naine ja pöördus siis Graysoni poole. „Ta tuli vist pärast ema lahkumist Alexit otsima. Ta ei oska oma poisita kuidagi olla.“

      Grayson keeras pea küsivalt viltu.

      „Alex on mu õe kasupoeg. Seitsmeaastane väike nunnuke. Koer valvab teda, justkui kardaks, et temagi kaob ära.“

      „Temagi?“

      Valery vaatas mehele otsa ja hammustas täidlasesse alahuulde. „Kuna Honey Ridge’is teavad seda kõik, siis kipun unustama, et külalised ei tea. Julia poeg rööviti ligi üheksa aastat tagasi ja teda ei ole tänini leitud. Mikey.“

      Grayson lasi kohvitassil alla vajuda.

      „Tõsiselt? Rööviti siinsamas Honey Ridge’is?“ Linnakeses, kus lapsed käisid pargis mängimas, sõitsid ratastega ja ajasid pimedas jaanimardikaid taga? Vähemalt Graysoni lapsepõlves oli seda tehtud.

      „Uskumatu, eks? Me ei ole lootust kaotanud, aga...“ Valery vakatas ja jättis kõige hullema välja ütlemata. Üheksa aastat oli liiga pikk aeg.

      Grayson tõukas end köögikapi küljest lahti ja astus lähemale. „Mul on väga kahju.“

      „Tänan. See oli meile kõigile hirmus kogemus, aga Julial oli kõige raskem.“ Valery määris leivaviiludele võid. „Siiani on.“

      „Sellisest asjast polegi võimalik üle saada.“

      „Tõsi. Aga ta läks hiljuti uuesti mehele ja on lõpuks ometi õnnelik. Eli on hea mees.“

      Grayson rüüpas kohvi, hoidis tassi huultel