Saladuslik veski. Kolmas raamat. Линда Гуднайт

      Originaali tiitel:

      Linda Goodnight

      The Innkeeper‘s Sister

      2017

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Reet Piik

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2017 by Linda Goodnight

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11431

      ISBN (PDF) 978-9949-84-505-7

      ISBN (ePub) 978-9916-11-010-2

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      „Saladuslik veski“ ja kõik teised Honey Ridge’i romaanid on kirjutatud minu poja Travis Goodnighti mälestuseks, noormehe auks, kelle lühike elu avaldas suurt mõju.

      Jään sind alati igatsema, Trav, aga su vend tuletas mulle meelde, et oleme taas 827 päeva võrra lähemal hetkele, mil sinuga taevas uuesti kohtume. Sellest saab üks imeline päev. Armastan sind igavesti.

      Iga loll oskab õnnelik olla. Ent üksnes tõelise südamega mees mõistab näha ilu asjus, mis panevad meid nutma.

      CLIVE BARKER

      1. peatükk

      Tennessee, Honey Ridge, tänapäev

      SALADUSED on nagu mädapaised. Need roiskuvad ja pulbitsevad, kuid enne jäiga tõetuuma pinnale kerkimist ei saabu vähimatki kergendust.

      Valery Carter elas iga päev selle roiskuva ja pulbitseva mädapaisega.

      Ta torkis kühvliga umbrohtu, mis viltuste ja ajahambast puretud hauakivide vahel vohama kippus. Portlandide perekalmistut polnud juba sada aastat matmispaigana kasutatud, kuid miski selle tasases väärikuses ja ligi kahesaja-aastases ajaloos innustas teda tillukese maalapi eest hoolt kandma. Kalmistu oli Virsikuaia külalismajast lõuna pool vaikses ja varjulises orus ning hauakivid olid ammu loetamatuks või raskesti loetavaks muutunud.

      Neli hauda ei andnud Valeryle asu. Beebide hauad. Ta ei suutnud jätta nende eest hoolitsemata. Kodusõja ajal elanud Charlotte Portland Gadsdeni õrnad britilikud sõrmed olid klammerdunud selle maatüki ja sõjaeelse häärberi külge, kus tänapäeval peeti Virsikuaia külalismaja. Ta oli kaotanud neli last, matnud nad siia ja tähistanud tillukesed hauad valgete kividega, mis olid tänaseks halliks tõmbunud, ning sünnikuupäevadega. Ainult üks laps oli elanud kauem kui ühe päeva. Anna Cornelia oli hinganud koguni viis päeva, enne kui inglid ta minema viisid.

      Pisike beebi, roosa, armas ja abitu. Viiest päevast ei piisanud Annale mõistmaks, kui meeletult ema oli teda armastanud.

      Valery libistas kinnastatud käega üle Anna hauakivi, eemaldas lindude väljaheited ja samblikud ning puudutas sõrmeotsaga nimetähti. Ta mätsis vildaka kivi ümber värsket mulda ja eemaldas kõik umbrohulibled, mis tahtsid varjata mälestust beebi lühikesest elust. Eelmisel aastal istutatud uhked roosid olid närbunud, kuid Valery ei kaotanud lootust, kui sinirästas puude vahel lendles ja pesapaika otsis. Lapsed väärisid päikselisi nartsisse ja armsaid roosasid roose.

      Ta tundis hingesugulust surnud imikute ja nende emaga, kes oli kahtlemata täpselt samas paigas põlvitanud, nutnud, leinanud ja üritanud juhtunut mõista.

      Pisarad muutsid Valery nägemise häguseks. Nutmine, mõista üritamine ja paratamatuse väljakannatamine olid talle tuttavad. Võib-olla aitas see seletada tema tõmmet surnuaia poole, kus ta käis isiklikke mälestusi tuimastamas.

      Ta teadis, et tal on probleem. Aga lahendus puudus. Julia ja ema suhtusid sellesse halvakspanuga, ent kumbki neist ei vaevunud maha istuma ja temaga pikemalt vestlema. Ema kinnitusel olnuks Valery märksa õnnelikum, kui hakanuks sagedamini kirikus käima, ent muus mõttes tegi ta näo, et pole Valery hädadega kuidagiviisi seotud. Julia teeskles lihtsalt, et probleemi ei ole. Carterite peres varitses justkui suur elevant, kellest keegi ei söandanud juttu teha.

      Carterite naispere vaikis oma saladused maha, ka sellised, millest neil aimugi polnud.

      Kapriisne tuul sahistas pea kohal puuokstes, nii et need klõbisesid üksteise vastu nagu inimluud. Valery tundis külmajudinaid, ehkki need polnud tingitud ebausust ega hirmust. Surnuaed oli tema jaoks rahulik puhkepaik, nagu ka Portlandi pere varasematele põlvkondadele ja kodusõjas võidelnud sõduritele, kes olid surnud kunagises edukas Virsikuaia farmis. Kui välja arvata sügaval pulbitsev mädapaise, mis lakkamatult valutas, siis oli Valery enda meelest peaaegu niisama surnud kui nemad. Kunagi ammu oli ta end elusana tundnud, kuid see oli möödanik.

      Tema lukuga fliisjaki põues vibreeris mobiiltelefon. Ta istus kandadele, sikutas kinda käest ja õngitses taskust telefoni.

      Ära unusta, seisis sõnumis, et külalised saabuvad kell neli.

      Täna oli Valery kord külalismaja perenaist mängida, kuid isegi siis, kui Julia oli koos värske abikaasa ja pojaga Knoxville’i sõitnud, muretses ta, et õde veab teda alt.

      Kurb, aga tõsi. Valery oli neid ja peamiselt iseennast korduvalt alt vedanud, kuid klammerdus ikka veel õe õnneliku abielu külge kui millessegi, mis peaks tõestama, et temagi on võimeline midagi väärtuslikku tegema. Kas just Valery polnud aidanud Julia abikaasat Elid õigeks mõista, et too ei peaks uuesti trellide taha minema?

      Valery ohkas raskelt. Sel kõigel polnud mingit tähtsust. Ta oli see, kes oli.

      Kella nelja ja külaliste saabumiseni oli mitu tundi aega. Julia ebakindlus paistis kaugele.

      Valery saatis vastusõnumi. Kõik on kontrolli all.

      Ta torkas telefoni uuesti taskusse, tõusis, puudutas iga hauakivi ja pomises surnud lapsukestele lohutussõnu, enne kui Virsikuaia külalismajja – nelja lapse sünni- ja surmapaika – tagasi kõmpis.

      „See ehitis on õudus kuubis.“

      Grayson Blake heitis kõhkleva pilgu vennale ja seejärel vanale viljaveskile, reliikviale ammustest aegadest Tennessee Honey Ridge’i ääremail. Veski sissepääs oli heina ja umbrohu sisse mattunud, katus lohku vajunud ning vesiratas samblane ja roostes.

      Ja püha heldus! Kas kivisel jalgrajal päikese käes peesitas madu?

      „Olen seda juba lapsest saadik himustanud.“ Tema vend Devlin kummardus Jeepi roolis ettepoole ja tundus olevat niisama õhinas kui kakskümmend aastat tagasi, kui nad käisid Honey Ridge’is mamma ja papa juures suvitamas. „Siia saaks ideaalse restorani teha. Veski on ajaloohõnguline, omanäoline, nõiduslik...“

      „Ja kokkuvarisemise äärel,“ pomises Grayson.

      „See on tähtsusetu pisiasi. Sa vaata ainult seda karkassi ja imelist ümbrust!“ Devlin tegi kätega suurejoonelise kaare. „Kohe üle tee asub Virsikuaia külalismaja, siinsamas on jõgi ja linn. Inimesed peavad ometi sööma ja magama või mis? Tasuvusuuringud olid paljutõotavad. Kujutle siinseid võimalusi, mu umbusklik vennas.“

      Kui Devlin hakkas sellist juttu ajama, sai Grayson aru, et vaielda on mõttetu. Selle asemel