Saladuslik veski. Kolmas raamat. Линда Гуднайт

      „Kas sa matusebürood mäletad?“ Devlin kergitas saatanlikult musti kulme.

      Grayson mühatas. Vend juba teadis, millal edulugudest rääkida – see oli nagu paraadil tasuta nätsude loopimine. Tükike siia ja tükike sinna, et veidi elevust külvata.

      „Mäletan.“

      „Ja vanglat ja roostes rongivagunit ja panka, mille endises varakambris sai privaatselt õhtust süüa?“

      Grayson tõstis vaigistamiseks mõlemad käed. Tema plaatinakäekell helkis päikese käes. Vanast harjumusest heitis ta pilgu oma kätele. Aeg oli raha ja nad olid veetnud väikeses Honey Ridge’i linnakeses juba paar tundi, ilma et oleks suurt midagi korda saatnud.

      Ta ohkas. „Kas ma pean seda tunnistama?“

      „Veidi alandlikkust ei teeks paha,“ kostis Devlin ning ristas käed ülikonna ja lipsu peal. Ta kandis neid üksnes juhul, kui Grayson hoiatas, et võib-olla tuleb neil veenda kohalikke, kes ei soovi oma vaikses kodukandis võõraid näha. Graysoni silmis võrdus hea mulje jätmine mõjuvõimuga.

      Ta ohkas raskelt, kuid tema põsed tukslesid. „Sul oli õigus.“

      Vennad Blake’id olid kõik need uskumatult lagunenud ja haletsusväärsed ehitised edukateks restoranideks ehitanud. Inimesi tõmbas ebatavalise poole.

      „Ja mul on veski suhtes samuti õigus. Küll sa näed.“

      Nende vennalik äripartnerlus oli saanud alguse ülikooli ajal, kui nad olid õppemaksu tasumiseks ning pitsa ja õlle ostmiseks maju renoveerinud. Sellest oli välja arenenud restoranide rajamise äri. Grayson ja Devlin Blake, nohik ja seikleja. Nad olid erinevad nagu maapähklivõi ja moos, kuid koos liigutati mägesid.

      „Kas tahad pilgu peale visata?“ Devlin küünitas ukselingi poole.

      „Ma juba viskasin.“

      „Lähemalt. Seestpoolt. Lähme vaatama.“

      Et Devlin oli juba autost väljas ja tippis läbi kuivanud ronitaimede ning pistodataoliste umbrohuvarte, läks Grayson temaga kaasa. Miks ka mitte? Devlin kavatses veskisse siseneda, ehkki see võis olla ohtlik ja neil polnud sisenemiseks luba.

      „Meid võidakse vahi alla võtta,“ hõikas Grayson vennale.

      Dev tõstis käe, kuid ei vaadanud tema poolegi. „See ei oleks esimene kord.“

      Grayson turtsatas. „Sinul tõepoolest mitte.“

      Esimest korda oli Devlin vahele jäänud sealsamas Honey Ridge’is, kui üheksa-aastasena keelatud kohta tikkus. Ta oli roninud üle vanaproua Penningtoni tara, et kari tõukoeri puurist välja päästa.

      „Ma ei võinud lasta neil kutsikatel piinelda või mis?“

      Kui kutsikad oleksidki Graysoni hinnangul piinelnud, siis oleks ta Devlini totaka päästeaktsiooniga kaasa läinud. „Nad ei piinelnud.“

      Tõsi. See oli väga Devlini moodi. Kui too kusagil ebaõiglust märkas, siis astus ta kohe ligi ning kippus sellega endale ja Graysonile jama kaela tõmbama. Grayson oli Devlinit manitsenud, et Marybelle Penningtoni suures häärberis ei ole kutsikafarmi, kuid õrna hingega vend oli vaadanud televiisorist loomaõiguste saadet ega lasknud end kõigutada. Võimalik, et nende lapselik entusiasm oli tingitud asjaolust, et nad olid üheksa- ja üheteistkümneaastane. Papa oli alati öelnud, et Grayson on sünnist saadik vana ja tark, selleks et tormaka noorema venna eest hoolitseda. Vana ja tark tähendas vanamoelist ja tõsist.

      Praegu marssis Devlin ees ning lükkas madalaid oksi ja okkalisi ronitaimi eest ära. Graysonil ei vedanud.

      Okastaim laksas talle vastu põske ja kriimustas tugevasti ning valusasti.

      Grayson puudutas haiget saanud kohta ja käsi sai veriseks. „Olen haavatud. Loobume sellest ettevõtmisest.“

      „Ära ole tossike. Lõpp juba paistab.“

      Devlin muheles, sest ta nautis neile iseloomulikku vastandlikku energiat.

      „Kuule!“ Devlin jäi järsult seisma.

      „Mis on?“ Grayson sörkis vennale järele ja üritas mitte mõelda sellele, et tema keha kiheleb arvatavasti poole ööni.

      „Mulle tundus, et nägin kedagi akna peal.“

      Grayson vahtis teise korruse räpast aknaklaasi. „Mina ei näe kedagi. Võib-olla mängisid valgus ja varjud sulle vingerpussi.“

      „Võib-olla.“ Dev polnud selles sugugi veendunud. „Too naine kohtumajast ütles, et veskis kummitab.“ Ta näitas näpuga. „Keegi paistab seda veel arvavat. Siin on tontide peletamiseks lausa pudelipuu.“

      Grayson kiikas veidra vaatepildi suunas. Keegi oli sureva puu okstele tagurpidi koobaltsinised pudelid riputanud. „Ebausk.“

      „Või pole uudistajad siia oodatud ja pudelipuu on mõeldud inimeste eemalepeletamiseks.“

      „Sellisel juhul ei peaks meiegi siin viibima.“

      „Muidugi peame. Lähme edasi!“ Devlin lükkas kõrgeid ja raskeid halle uksi. Roostes hinged andsid kriiksatusega järele ja uste tagant ilmus nähtavale pime rõske veskisisemus. Devlin naeratas. „Hirmuäratav.“

      „See sulle meeldib.“

      „Muidugi. Mäletad, kuidas me lapsena siin uitamas käisime? Pidin hirmust püksi tegema.“

      „Aga see ei peletanud sind eemale.“ Ega ka Graysonit. Ta tundis kiusatust järgneda kõikjale, kuhu Devlin läks, ja selle tagajärjel olid nad korduvalt plindrisse sattunud.

      „Mulle meeldib hirmu tunda.“

      Grayson tõi kuuldavale naerurõkatuse. Tema hääl kajas pimedas veskis õõnsalt.

      „Ma ei ole kindel, kas peaksime siin olema, Dev.“ Ta kopsis jalaga ettevaatlikult vastu maad. „Veski on praegu märksa kehvemas seisus kui meie lapsepõlve ajal. Siin võib ohtlik olla.“

      Nagu alati, sööstis Devlin täiskäigul edasi ja asus lummatult veskis ringi vaatama. Ta nägi vaimusilmas juba lõpptulemust. Tal oli sellele annet ja Grayson oli õppinud venna loovale eeskujule järgnema.

      Grayson koputas seintele ja libistas käega üle iidse puidu. „Vana tamm, kõva nagu kivi. Võib-olla suudame sellest nii palju päästa, et veskis ajastutruu õhkkond säilitada.“

      Devlin pööras viuhti ümber. „Sa oled siis käpp?“

      „Ütleme nii, et hakkan sulama.“

      Devlin kergitas kulme ja välgutas hambaid. „Kas piilume ka ülemisele korrusele ja keldrisse?“

      „Kui meid niikuinii vahistatakse, siis vähemalt asja eest.“

      „Meid ei vahistata. Kas teed märkmeid?“

      Grayson kostitas venda vaigistava pilguga. Ta ei lahkunud kodust eales kõrgtehnoloogiliste töövahenditeta. Tahvelarvuti oli autosse jäänud, kuid talle piisas nutitelefonist. „Kas sa pead küsima?“

      Devlin näitas pliiatstaskulambiga valgust ja sörkis trepist üles, justkui polnukski see logisev ja kakssada aastat vana. „Vaata aga vaata!“

      Grayson järgnes vennale. „Sinu kummitus ööbib magamiskotis.“

      Suur avatud ruum oli peaaegu tühi ja vana veskitehnika oli minema viidud. Nende pea kohal rippus üksnes roostetanud plokisüsteem. Paksu mustusekorraga kaetud akna lähedal nurgas vedeles päevinäinud magamiskott, veeanum ja hulk tühje plastnõusid.

      „Keegi on siia meelevaldselt sisse kolinud?“

      „Võib-olla käivad lapsed siin öösel põnevust otsimas,“ oletas Grayson. „Meiegi oleme seda teinud, mäletad?“

      „Ei ole. Ma tahtsin siia ööseks tulla, aga sina lõid põnnama. Olid mingist plikast sisse võetud ja jõlkusid