Saladuslik veski. Kolmas raamat. Линда Гуднайт

raskest aastast, mil ta oli ilma Graysonita Honey Ridge’i naasnud.

      „Ühesõnaga, ma olin alles üheteistkümneaastane ja mul oli tüdrukutest täiesti suva.“ Devlin laksas peopesaga vastu laupa. „Mis mul ometi viga oli?“

      Grayson puhkes naerma. „Ja kui hormoonid lõpuks möllama hakkasid – kui ma õigesti mäletan, siis olid umbes kolmteist –, polnud sa enam endine.“

      „Tõsi. Meie planeedil pole midagi imelisemat kui naissugu. Jumal teadis, mida ta tegi.“

      „Aga see kõik pole vähimalgi määral siinse magamisasemega seotud. Kaldun arvama, et keegi käib siin ööbimas. Näe, ümbrus on puhtaks tehtud, justkui oleks keegi asju välja tõstnud ja põrandat pühkinud.“

      „Näen. See ruum on praktiliselt tühi.“

      „Aga ehitusplats ei sobi juhuslikele uitajatele, olgu need lapsed või mitte. Peame sildid üles riputama.“

      Devlin lõi näost särama. „Sa oledki meie uue projektiga päri?“

      „Tahan kõigepealt mõne arvutuse teha, kulusid ja tasuvust kalkuleerida.“

      Devlin tammus jalalt jalale, torkas käed taskutesse ja võttis siis uuesti välja. Viimaks läks ta räpase akna juurde. „Näe, milline vaade! Ülemise korruse võime erisündmustele sobivaks kohandada, näiteks pidude, õhtusöökide ja muu säärase jaoks. Sellesse seina võiks rohkem aknaid paigutada.“

      Vaade hõlmas vesiratast ja väikest koske, mis pahises selgesse kivise põhjaga ojja. Metsane loodus ulatus nii kaugele, kui silm seletas. „Vaatel on tõepoolest potentsiaali. Inimesed tahavad seal all kindlasti jalutada.“

      „Mulle meeldib loomulik keskkond, aga me võime teha maastikukujunduse, lisada romantilisi pinke ja miniaiakesi.“

      „Kuhugi tuleb ka parkimisplats rajada.“

      Grayson tahtis selga keerata, sest ta kibeles projekti kallale asuma, et välja selgitada, kas sinna tasub restoran rajada. Ent põõsas köitis miski tema pilku. Ta tõmbas silmad vidukile. „Mis see on?“

      „Kus?“

      Ta pani sõrme vastu akent. „Seal, oja juures viinapuuväätide vahel.“

      Devlin kortsutas kulmu ja vaatas näidatud suunas. „Ma ei näe...“

      „Enam pole midagi.“ Grayson jättis nähtu sinnapaika, sest tema peas keerlesid juba ajakavad, numbrid ja ehitajate kontaktandmed.

      „Mis see oli?“

      „Arvatavasti mingisugune metsloom. Näiteks koiott. Või karu.“

      „Või see, kes käib siin ööbimas?“

      „Võimalik.“ Öömajaline oli Graysoni kõige väiksem mure. See isik pidi endale uue mängupaiga otsima. Ta vaatas käekella. „Meid oodatakse kella neljaks külalismajja. Peaksime minema.“

      „Virsikuaia külalismaja on siinsamas üle tee, Grayson. Me ei jää hiljaks.“

      „Mulle ei meeldi lasta enda järele oodata.“

      Devlin pööritas silmi ja vangutas pead. „Kui sa ei oleks graafikute ja arvutustabelitega nii osav, siis...“

      „Tunnistad mu geniaalsust, jah?“ Graysonis tärkas kahtlus, mis vohas kiiremini kui viinapuuväädid. Ta seisatas ülemisel trepimademel ja heitis pilgu nooremale vennale. „Sa teed seda ainult siis, kui tahad midagi. Räägi välja!“

      Devlin pani käed puusa ja lükkas pintsakuhõlmad selja taha. „Noh, mis sa arvad? Kas siia tuleks suurepärane Vendade Blake’ide restoran?“

      „Võimalik. Kohe, kui oleme end öömajja registreerinud, helistan veski omanikule ja räägin temaga numbritest.“

      „Ee… Grayson, ma juba tegin seda.“

      Graysoni kulmud kerkisid vinklisse. „Juba?“

      „Jajah, ma tean, et läbirääkimised on sinu rida, aga kuulsin, et meil on võimalik konkurent. Pealegi olen mammat ja papat puudutavates asjades lihtsalt sentimentaalne. Ma tahan seda veskit. Me ei või sellest ilma jääda.“

      Ka Grayson oli Honey Ridge’i suhtes sentimentaalne, kuid äri oli äri. „Mulle ei meeldi su jutu kõla.“

      „Teadsin kohe, et hakkad veskit tahtma. Sa pabistad liiga palju pisiasjade pärast. Tead ju, et varajane linnuke saab ussikese.“

      Graysonis tärkas uskmatu eelaimus, mis andis närvilõpmetele justkui elektrilöögi, ja ta jõllitas vennale otsa. „Mida sa tegid?“

      „Meie. Mida meie tegime.“ Devlin krimpsutas nägu. „Me ostsime selle ära.“

      2. peatükk

      GRAYSON parkis maasturi Virsikuaia külalismaja taha kruusakattega parklasse ja ronis autost välja, ilma et oleks vennaga sõnagi vahetanud. Ta oli vihane. Närvis. Tige oma tormaka venna peale, ehkki see polnud esimene ega viimane kord.

      Ta loivas pikkade sammudega üle hästihooldatud muru ja lähenes külalismaja verandale, mis ümbritses tervet maja. Virsikuaia külalismaja oli valge kahekorruseline hoone, mille mõlemal korrusel olid kõrgete sammastega rõdud. See oli oivaline näide 19. sajandi hakul moes olnud Kreeka arhitektuurist. Tema ehitajapilgule avaldasid muljet hoolikalt säilitatud ja restaureeritud ajaloolised detailid.

      Varjulisel verandal valge korvlaua all lösutas tähniline pikakarvaline koer – arvatavasti austraalia lambakoer. Loom tõusis pikkamööda, nuusutas Graysoni püksisäärt, liputas pontsakat saba ja müksas oma sinaka peaga külalise kätt. Grayson sügas koera kõrvatagust. „Tere, sõbrake.“

      Devlin jõudis talle viimaks järele ja koera tähelepanu koondus uustulnukale. „Meiegi peaksime koera hankima.“

      „Meie on mitmuses. Me ei ela koos. Õnneks.“

      „Äh, Gray, saa juba üle. Sa oleksid niikuinii tehingu sõlminud. Hoidsin hulga väärtuslikku aega kokku.“

      See oli tõsi, kuid Grayson polnud valmis juurdunud töövõtete räiget eiramist andestama. Tema oli arveametnik ja tehingute sõlmija. Devlin oli loominguline geenius. „Oleksin meile paremad tingimused välja kaubelnud.“

      „Võimalik.“ Devlin sügas koera pead. Loom tõstis tänutäheks käpa ning vaatas teda hele-helesiniste leebete jumaldavate silmadega. Sarnaselt inimestega armastasid ka koerad Devi ja talusid Graysonit. Grayson polnud sellest fenomenist kunagi aru saanud.

      Ta vajutas uksekella, sest ei teadnud, kuidas peaks kellegi koju sisenema, olgugi et see oli majutusasutus.

      Devlin ei jaganud tema kõhklusi, vaid avas kõrge tahvelukse ja astus laitmatult korras eeskotta, mis oli justkui tõldade ja kohevate alusseelikute ajastust pärit. Grayson järgnes vennale ja uudistas arhitektuurilisi üksikasju. Ukse kohal oli poolkaarekujuline aken ehk lünett, mille kaudu voolas läikivasse tammepuidust eeskotta valgust. Ühe seina ääres seisis klantsima löödud roosipuust kummut värske valge lillekimbuga. Kummuti kohal klaasvitriinis eksponeeriti mälestusesemeid. Grayson märkas nahkkaantega päevikut, taskukella, münte, nööpe ja muid põnevaid nipsasjakesi. Kõige rohkem pakkus talle huvi koltunud ja räbaldunud noodileht, mis oli raami sisse pandud. Ta astus vitriini juurde, käed seljal, et väljapanekuga lähemalt tutvuda.

      Õhus oli tunda kerget virsikulõhna, ehtsat või kunstlikku. Virsikuaia külalismaja. Virsikulõhn. Hea lähenemine.

      Ka Dev oli seisma jäänud, et huvitatud disaineripilguga ringi vaadata. Ta ajas pea kuklasse. „Vaata, milline trepp!“

      Kumerate läikivate käsipuudega lai punase vaipkattega trepp tõusis graatsiliselt teisele korrusele. Laes rippus väike lühter, mis kiiskas õrnas valguses. Elegantne ja stiilne eeskoda oli sedasorti majale kohane. Siin oli nii mõndagi uurida ja avastada.

      Ent praegu kibeles Grayson