Mikael Karvajalg. Mika Waltari

      Raputasin pead. Ta muutus kurvaks ja seletas, et nii väikese summaga hingepalvet tasuda ei saa. „Aga,” ütles ta, „kui võiksime keelitada näiteks püha Henrikut, keda ennast tabas paha äkksurm mõrvari käe läbi, palvetama taevas nende vagade kadunukeste hingede eest, siis mul ei ole kahtlust, et niisuguse pühaku eestpalve jõud oleks suurem kui parimalgi hingepalvel, mille mõju, kui päris aus olla, jääb sageli küsitavaks ja nimelt neil päevil, kui nii arvukad lesed ja orvud tõttavad toomkirikusse palvetama ja laskma lugeda hingepalvet oma armsate kadunukeste eest.

      Palusin tal mulle õpetada, kuidas peaksin oma asja pühale Henrikule ette kandma, aga tema raputas kahetsusega pead. „Sinu tagasihoidlik palve vaevalt pühale Henrikule mõju avaldaks,” arvas ta. „Vastupidi, ma kardan väga, et see upuks nagu hiir solgiämbrisse selles palvete tulvas, mis just praegu tema pühakutrooni ette kerkib. Kui aga selle asja võtaks ajada keegi tõesti mõjuvõimas palvetaja, kes on pühendanud kogu oma elu kuulekusele, vaesusele ja kõlblusele, ja loeks näiteks terve nädala igal kanoonilisel tunnil palve nende kadunukeste eest, siis teritaks isegi püha Heikki kõrva kuulama, milles on küsimus.”

      „Kust ma küll sellise mõjuka palvetaja leiaksin?” küsisin alandlikult.

      „Näed teda enda ees,” ütles isa Pietari lihtsa väärikusega. „Kas sa ei näinud siis hetk tagasi oma silmaga, kuidas seitse karvast kurivaimu minu vägevate manamiste ja palvete sunnil uksest ja aknaluukidest välja tormas? Tõsi mis tõsi, kõigevägevam Jumal ise on mu sammud täna hommikul siia juhatanud, et mina võiksin su hingehädast päästa, vaene poiss. Kolm ööri ei ole hind ega midagi palvete eest, mida sulle tõotan, ja kui sa pakuksid säherduse summa toomkiriku preestritele, siis usuksid nad, et riivad nende väärikust. Aga mungatõotuses olen end ise vaesusesse ja kasinusse mõistnud ja ei taha seepärast mõõta oma vaeva kulla ja hõbedaga, vaid olen alandlikult rahul nende kolme viletsa krossiga ja annan sulle andeks, et sul rohkem ei ole.”

      Seda öeldes võttis ta mu käest hõbemündid ja pani kähku endale kukrusse. „Alustan palvetega juba täna kuue ja üheksanda tunni jumalateenistustel,” ütles ta. „Jätkan neid siis esimese ja teise vespri ajal, aga mu keha ei kannata öist ülevalolekut ja nõnda saan healt priorilt sageli vabastuse kesköö ja kiitusehetke palvetest. Sa ei pea siiski kartma, et su armsad kadunukesed sellest kannatavad, vaid ma suurendan vastavalt oma palvete hulka teistel kanoonilistel tundidel.”

      Ma ei saanud kõigest päriselt aru, mida ta ütles, aga ta ütles seda nii kindlalt, et teadsin, et olin jätnud asja võimalikult headesse kätesse, ja tänasin teda alandlikult. Ta pani ukse meie järelt krampi, lõi mitu korda risti ette ja andis mulle oma õnnistuse. Selle peale lahkusime ja mina läksin tagasi emand Pirjo majakese juurde, sest ei teadnud ka ühtegi teist kohta, kuhu oleksin läinud. Mõnda aega mõtlesin, et lähen kindlusse ja hakkan sõjameheks, et minna sõdima jüütide vastu, aga sõjamehe väsitav amet heidutas mind, nii et ma loobusin sellest kavast.

      Kartsin, et emand Pirjo vihastab, kui mind näeb, sest olin juba tähele pannud, et ta oli karm naine. Nii jäin peitu, aga kui sadama hakkas, hiilisin lauta, mille seinad olid sammaldunud ning katusel kasvasid rohi ja lilled. Seal ei olnud teisi loomi peale sea ja selle priskeid külgi nähes valdas mind suur kadedus sea vastu, kellel oli siiski katus pea kohal ja kes ei pidanud oma toidu ja joogi pärast muretsema. Kuna ma ka muud teha ei osanud, siis jäin seapõhu peale magama, ja kui ärkasin, oli siga tulnud mu kõrvale ja me lamasime külg külje kõrval ja soojendasime teineteist. Sisse tuli emand Pirjo, kandes puuämbris seale süüa, ja pahandas väga, kui mind nägi.

      „Kas ma ei käskinud sul oma teed minna.” Siga tonksas mind sõbralikult kärsaga, tõusis mu kõrvalt üles ja läks ämbrist sööma. Ämbris oli naerikoori, hernekaunu, piima ja putru. Küsisin alandlikult, ega ma ei tohiks seaga söömaaega jagada, kui siga nõus on. Ma ei öelnud seda niipalju näljast, sest mu meel oli liiga kurb selleks, et nälga tunda, vaid sea õhtusöök tundus mulle maitsvam kui see, mida ma juba tükk aega olin kodus suhu saanud.

      „Oled tänamatu ja ninakas poiss,” ütles emand Pirjo karmilt. „Kas sa tahad öelda, et siga peaks sulle halastust õpetama, sest ta soojendab sind oma küljega ja on valmis oma õhtust söömaaega sinuga jagama. Aga kas ma ei andnud sulle kolme hõbemünti. Nendega võis ka täit kasvu mees maksta paar kuud oma leiva ja leivakõrvase. Mõni pürjel või tsunfti liige võiks maksta su aastase ülalpidamise ja võtta sind õpipoisiks, kui temaga kaubale saaksid. Miks sa ei kasuta oma raha?”

      Ütlesin, et olin oma raha juba ära kulutanud. Ta küsis, kas ma arvan, et olen mõni hertsog või kardinal, et võin oma raha maanteekraavi loopida. Kaitsesin end, et ei olnud sugugi raha maanteekraavi loopinud, vaid olin andnud mündid isa Pietarile, et ta loeks palveid mu vanaisa ja vanaema vaeste hingede eest, et vabastada nad puhastustule vaevadest.

      Emand Pirjo istus lauda läve peale maha, hoidis ühe käega hajameelselt ämbrit, et siga süüa saaks, ja toetas oma pika lõua teisele käele. Niimoodi vahtis ta mind jälle tükk aega ja küsis lõpuks: „Oled sa peast segane?”

      Seletasin, et ega ma seda väga täpselt ei tea. Mitte keegi ei olnud minu kohta tänini midagi niisugust öelnud, aga kuna mu pea oli viga saanud, oli mul väga imelik ja segane tunne.

      Emand Pirjo noogutas pead ja ütles: „Võiksin viia su Püha Vaimu majja. Ehk võetakse seal sind sinu vigastuse tõttu teiste santide, pimedate ja langetõbiste sekka vastu. Ma nimelt ei kahtle, et kuuldes su juttu, arvavad nad kindlasti, et oled nõrgamõistuslik. Aga kui sa oskaksid oma suu kinni pidada ja tarka nägu teha, võiksin rääkida tinavalaja Mikko gildile, et gild maksaks su ülevalpidamise, kuni suudad ise oma leiva teenida.”

      Palusin andeks, kui ma ei osanud sõnu õigesti seada, sest ei olnud saanud kellegagi eriti rääkida, ainult kui tinavalaja Mikko rääkis, siis tuli teda kuulata, ilma et sõnagi vastu ütlesid, ja kui mu vanaema rääkis, siis ta rääkis vaid põrgupiinadest ja puhastustule õudustest, mille kohta minul ei olnud piisavalt teadmisi, et talle vastata. „Aga,” ütlesin, „ma oskan palju sõnu saksa keelt ja ka rootsi keelt ja isegi ladina keele sõnu.” Keegi ei olnud ju iial kõnetanud mind nii lahkesti ja mõistvalt kui emand Pirjo ja mind valdas niisugune erutus, et lugesin ühe hingetõmbega üles kõik võõrad ja arusaamatud sõnad, mis mingil põhjusel olid mulle meelde jäänud kirikus, pürjelite poodides, gildimajas ja sadamas, nagu näiteks salve, pater, benedictus, male spiritus, pax vobiscum, haltsmaul, arsch, donnerwetter, sangdjöö ja heliga kristus. Kui olin hingeldades lõpetanud, hoidis emand Pirjo kõrvu kinni ja ütles:

      „Ka mõistuseta tobuke võib niimoodi korrata sõnu, millest ta aru ei saa, aga sinust usuksin, et sind tõesti vaevavad kurjad vaimud. Arvangi juba, et tegid oma peale rohkem viga, kui kartsin.”

      Kuna mul ei olnud midagi kaotada, siis ütlesin veel, et tunnen välimuse järgi päris palju kirjatähti ja oskan oma nime kirjutada. Kui ta ei uskunud, siis kraapisin orgiga nii hästi kui oskasin mulla sisse tähed MIKAEL. Emand Pirjo ei osanud küll lugeda, aga ta küsis, kes mind õpetas. Ütlesin, et keegi ei olnud mind õpetanud, aga et kui keegi õpetaks, siis õpiksin kindlasti varsti lugema.

      „Kas sa siis tahaksid lugema õppida?” küsis emand Pirjo.

      „Tahaksin,” ütlesin ja jutustasin, kuidas olin kunagi hiilinud toomkiriku kooli akna alla kuulama, et midagi õppida, aga kõik mu õppimine oli alati lõppenud seest kostvate vitsahoopide ja ulgumisega, mis oli mind sedavõrd ära hirmutanud, et olin pakku jooksnud. Aga üks hulkur oli pussiotsaga uuristanud töötoa seinale mu nimetähed, kui olin talle leivapooliku ja toobi õlut sahkerdanud. Kõik ära rääkinud, ütlesin veel, et tahaksin hea meelega ka ladina keelt õppida. See avaldas Pirjole sügavat muljet ja ta ütles, et poleks uskunud, et hoop pähe võiks anda nii tugevaid tagajärgi. Midagi pöörasemat ei olevat tema iial enne kuulnud, nii ta ütles.

      Sel ajal kui me kõnelesime, oli päev juba loojunud ja saabus hämarus. Ja läks kuidagi nii, et ta viis mind endaga tuppa kaasa, süütas rasvaküünla ja hakkas sõrmedega mu haava kõvasti muljuma. Ta ütles, et õmbles rebendi mu peas