Mikael Karvajalg. Mika Waltari

„Ah et sa oled Kerttu, Mikko tütre poeg.” Ta istus mu voodiservale ja silitas hellalt mu valusat kukalt.

      „Mina olen Pirjo, Matti tütar, Karvajala soost, ja sa oled minu majas ja ma olen sind mitu päeva tohterdanud.” Alles siis tulid mulle meelde jüüdid ja mis kõik oli juhtunud, ja supp ei maitsenud mulle, nii hirmsasti kohkusin ära, kui tema nime kuulsin.

      „Kas sa oled nõid?” küsisin, kuigi ta ei olnud nõia moodi.

      Ta ehmatas ja lõi risti ette. „Kas seda ütlevad inimesed minu kohta mu seljataga?” küsis ta vihaselt, aga talitses end siis ja seletas: „Ma pole üldsegi mitte nõid, vaid inimeste ravitseja. Ilma Jumalata ja kõikide heade pühakute minule antud ravitsemiskunstita oleksid sina ja paljud teised neil rasketel päevadel ära surnud. Olen kõik oma salvid ja arstirohud kulutanud haavu ja lömastusi tohterdades, olen tõmmanud paika nikastatud ihuliikmeid ning lugenud sõnu peale ehmatusest tekkinud kogelemise vastu ja ainus tänu on, et sa ütled, et olen nõid.”

      Häbenesin oma tänamatust, aga ma ei võinud ka andeks paluda, sest teadsin hästi, et ta oli nii või teisiti kõige kuulsam Turu nõid, Karvajala soost. „Kus jüüdid on?” küsisin.

      Ta ütles, et jüüdid olid juba mõne päeva eest minema purjetanud ning viinud kaasa vangivõetud preestrid, pürjelmeistrid, rae liikmed ja jõukamad pürjelid. Turu linn oli nüüd vaene linn, sest jüüdid olid juba eelmistel suvedel röövimas käinud ja Turu pürjelite parimad laevad enesele võtnud. Jüüdid olid koguni toomkiriku kõige kallimad aarded kaasa viinud. Mina olin tema juures kõrges palavikus ja valu käes lamanud poolteist nädalat.

      „Kuidas ma siia sain?” küsisin ja vaatasin talle otsa. Samal ajal muutus ta pea minu silmis armsaks hobusepeaks, aga ma ei ehmatanud selle pärast sugugi, sest teadsin, et nõiad oskavad oma kuju muuta. Koer tuli saba liputades mu käsi noolima ja varsti pärast seda nägin teda jälle kui emand Pirjot. Enam ma ei kahelnud, et ta on nõid, aga ühtaegu tundsin tema vastu ka suurt usaldust. „Sul on hobuse nägu,” ütlesin alandlikult.

      See tegi tal meele kurvaks, sest ta oli naise kombel edev oma väljanägemise pärast, kuigi oli parima meheleminekuea juba ammu selja taha jätnud. Ta ütles siiski, et oli oma maja röövimisest vabaks ostnud, sest ravitses massaaži ja salvidega terveks ühe jüütide laevapealiku, kes oli endal jala välja väänanud, kui röövimisehimus esimesena laevast maale hüppas. Jüütide oma haavatasujad olid kogu röövimise aja olnud nii silmini purjus, et neist ei olnud abi kellelegi. Kolmandal päeval pärast saabumist oli üks jüüt mind süles tema juurde toonud, andnud talle isegi kolm hõbeööri, et ta mind terveks ravitseks. Jüüt tegi selle armuteo kindlasti oma pattude lepitamiseks, sest toomkiriku röövimine oli toonud paljudelegi jüütidele ränki südametunnistusepiinu. Emand Pirjo nimetatud tundemärkide järgi arvasin, et ta oli seesama jüüt, kes oli tapnud mu vanaisa ja vanaema.

      See lugu on muidugi uskumatu kõigi nende jaoks, kes on kuulnud tõepäraseid lugusid jüütide kõikidest hirmutegudest merel ja maal. On põhjusega öeldud, et enne läheb kurat pihile, kui jüüt oma patte kahetseb. Niisamuti on öeldud, et jüütide lemmikmeelelahutus on käte ja jalgade murdmine end vangi andnutel jüütide vallutatud laevadel ja nende õnnetute selles abitus seisus merre loopimine. Aga teiselt poolt levis mõni aasta hiljem jutt, et kardetud merepealik Rud ise läks oma patte kahetsedes ja nimelt Turu katedraali röövimise lunastuseks palverännule Jeruusalemma ja suri seal Jumala armust katku, mis oli ilmselt kõige suurem õnnistus, mis vagale palverändurile osaks võis saada. Niisiis ei ole ka jüüdid nii paadunud, kui on räägitud, ja see muudab loo usutavaks. Ja teiselt poolt ei maksa jüüte Turu röövimises üleliia süüdistada, vaid rohkem ikka Soome aadelkonda, kes hülgas hea kuninga Hansu ja kiitis üksmeelselt heaks Svante-isanda valimise Rootsi riigihoidjaks ja lubas nagu nende esiisad koos teiste Rootsi riigi asukatega alandlikult vastu pidada ja ära kannatada kõik, mis õnn neile toob. Nõnda pidid nad kannatama ja õnne ei olnud Svante-isanda valitsemisajal ei kuulda ega näha.

      Aga oli selle asja õigluse või ülekohtuga kuidas oli, ära seletanud, kuidas ma majja jõudsin, ütles emand Pirjo: „Pesin su särgi verest puhtaks ja su püksid ripuvad naela otsas. Pane end riidesse ja võid minna kuhu tahad, sest mina olen oma lubadust pidanud ja ravitsenud sind rohkem kui kolme hõberaha eest.”

      Selle peale ei olnud minul midagi öelda, vaid ma panin riidesse ja läksin õue. Emand Pirjo keeras ukse lukku ja läks ravitsema mitmetes majades lamavaid haavatuid ja haigeid, keda ei olnud kantud kloostrisse või Püha Vaimu majja, vaid kes pidasid paremaks surra kodus, kui kord surema pidi. Istusin majatrepile päikese kätte, sest mu jalad olid veel pärast haigust nõrgad, vahtisin lopsakat suvist nurme ja aiamaa isemoodi taimi ega teadnud kuhu minna. Koer istus mu kõrvale, panin talle käe ümber kaela ja nutsin kurvalt.

      Niisugusena emand Pirjo mind kohtas, kui õhtu eel tagasi tuli, aga vaid vaatas mind pahaselt ja läks tuppa. Natukese aja pärast tõi ta mulle tüki leiba ja ütles: „Su kadunud ema vanemad on juba maetud ühte hauda koos teiste jüütide mõrvatud vaestega. Linnas valitseb täielik kaos ja mitte keegi ei tea veel, mis otsast uut elu alustada, aga sellegipoolest lendavad hakid juba su kodumaja ümber.”

      Ma ei saanud aru, mida ta mõtles, aga ta seletas: „Sinul ei ole enam kodu, vaene poiss, sest ema pattulangemise pärast ei ole sul ju pärimisõigust ning klooster on maja juba enda omaks kirjutanud suulise lubaduse kohaselt, mis tinavalaja Mikko Mikkopoeg ja tema naine on oma hinge päästmiseks andnud.”

      Minul ei olnud selle kohta midagi öelda, aga natukese aja pärast tuli emand Pirjo veel kord minu juurde ja pani mulle pihku kolm hõbeööri. „Võta oma raha,” ütles ta. „Arvatagu mulle viimsel kohtupidamisel heaks teoks, et halastusest ja tasu palumata ravisin su, vaese poisi, terveks, kuigi oleks olnud paremgi, et oleksid ära surnud. Aga hakka nüüd minema ja ära jää siia mulle vaevaks.”

      Tänasin teda headuse eest, silitasin koera hüvastijätuks ja sidusin kolm hõberaha särgisabasse. Siis läksin müüri äärest mööda jõekallast oma kodumaja poole ja nägin, kuidas ka kõige paremate majade uksed olid lahti murtud ja risakil ja raekoja klaasaknad olid küljest väänatud ja ära varastatud. Kellelgi polnud aega mind tähele panna, vaid pürjelite emandad lahutasid hullunud lehmi, kes olid metsadest peidust koju aetud, ja head naabrid tassisid tühjaks jäänud majadest kõlblikku kraami oma majadesse, et asjad ei läheks kaotsi või varaste kätte.

      Läksin kodumajja ja seal ei olnud enam järel midagi, ei pinki, ei veetünni, ei pada, ei puulusikat ega ühtegi riideräbalat mu ihu katma, vaid ainult põrandal kuivanud vereloigud, mida kõvaks trambitud muld ei olnud suutnud sisse imeda. Heitsin muldrikule pikali ja nutsin end sügavasse unne.

      4

      Hommikul ärkasin varakult, sest sisse astus mustas rüüs munk, aga ma ei kartnud teda, sest tal oli ümmargune lahke nägu ja ta soovis mulle Jumala rahu. „Kas see on sinu kodu?” küsis ta. Ütlesin, et jah, ja tema ütles: „Rõõmusta siis, sest Püha Olavi klooster on selle elupaiga oma valdusse võtnud ja vabastanud su sellega kõikidest muredest, mida maise varanduse enda käes hoidmine kaasa toob. On kindlasti Jumala imeline kaitsmine, et oled ellu jäänud ja võid elada sellel rõõmupäeval, sest tea, et mind on saadetud puhastama seda maja saatana kõigist salakavalatest tempudest, mis tabavad neid kohti, kus kuri äkksurm on külas käinud.”

      Ta pritsis kaasavõetud pühitsemisnõust ukselävedele, unkaauku, põrandale ja ahjupingile püha vett ja soola, lüües risti ette ja lugedes ladina keeles suure väega salme. „Kas tunned vastikut tulikivivingu?” küsis ta, kui oli tööga valmis saanud. „Jäta see meelde, sest arvan, et nägin, kuidas kolm karvast väikest kuradit suitsuaugust välja kihutas, saba jalge vahel. Kurat nimelt tolmutab õhku tulikivivingu, kui kaotajaks jääb, ja nii on see ving kõige parem tunnistus, et kurivaim on minema aetud.” Ta istus turbast pingile, millel olin maganud, otsis seljakotist leiba, juustu ja kuivatatud liha ning pakkus ka mulle, öeldes, et kehakinnitus on pärast väsitavat tööd omal kohal.

      Kui olime söönud, ütlesin, et tahan kanda hingepalve kulud Mikko Mikkopoja ja tema naise hingede