Mikael Karvajalg. Mika Waltari

ümber kisendavad mustad hakid. Jõe sadamasillad on täis laevu ja talupoegade täislastis paate. Aeglane härjarakend sikutab nagisevat rege mööda tänavat edasi. Kaupmeeste ja käsitööliste müügikohad on avanud oma luugid, sepikojast kostab raua kilksumist ja värvali juurest jookseb vesi punaste laikudena jõkke. Laevade mastides ripuvad Hansa Liidu lipud ja kaubahoovide vimplid ning suuremate laevade kõrgele ahtritekile on köitega kinnitatud vasest suurtükid. Suvine rohi on paljaste jalgade all soe ja pehme. Lipsan turbast katusega töötuppa, aga tuli on ahjus kustunud ja tina sulatuskulbis hangunud. Sell lamab norsates pingil, kärbsed ümber pea, ja selle järgi ma tean, et vanaisa on jälle gildituppa õlut jooma eksinud. Lähen kurval meelel tuppa ning otsin kapist kuiva leiva ja kollaka silgu, söön ja kastan oma kuiva leiba lapsepisaratega. Ma ei tea, mida nutan, on lihtsalt kõle olla üksi tahmases toas, kui kärbsed pööraselt mu ümber sumisevad ja õelalt mu paljaid sääri torgivad. Lõpuks lähen kirikumüüri äärde ootama, kuni kirikust tuleb enneaegu vananenud naine, haarab vihaselt mu käe oma kätte ja viib mu koju tagasi.

      Või on talv. Kahvatus hommikuses hämaruses kerkivad suitsusambad linna kõikidest majadest püstloodis õhku. Maa on kaetud paksu lumega, jõgi on jääs ja kusagilt kaugelt kostab kuljuste kummituslik helin. Vanaema viib mu käekõrval kirikusse. Mul on hirmus külm ja veel külmem hakkab, kui tema kõrvale jääkülmale kivipõrandale põlvili lasen. Ma ei saa missast ega palvest aru, aga pomisen endamisi midagi, sest kõik see toimub mu oma hinge pärast. Kui lõpuks külmast sinistena toa soojusesse tagasi jõuame, siis kuulen vaid tüli ja vihaseid sõnu. Ma ei saa veel kõigest aru, mida öeldakse, aga tean, et mu ema on jooksnud jõkke ja et kõiges olen süüdi mina. Nõnda viib vanaema mu kirikusse koos endaga palvetama ja anuma kõigilt pühakutelt järjekorras eestpalvet oma patuse ema heaks, et ta ei peaks puhastustule hirmsaid piinu liig kaua taluma. Aga eestpalved ja hingepalved maksavad palju. Vahel tuleb meile tuppa musta talaariga munk ja kirjeldab hirmuäratavate sõnadega kõiki puhastustule piinu, nii et ma tahes-tahtmata nutma puhken, kuni vanaema annab mungale kapist viimased tinataldrikud, nii et me ka pidupäevadel sööme puukaussidest ja savist vaagnatelt. Talve jooksul kaovad maja väärtasjad, koguni rõivad ja vajalikud tööriistad, sest mida vanaema ei kanna kirikusse või kloostrisse, selle vahetab vanaisa õlle või Lüübeki viina vastu. Ta on sõnakehv mees ja istub pingil, küünarnukid põlvedele toetatud, kuni kukub ära magama. Olen sageli näljane ja nutan sageli ja mul ei ole seltsi, sest vanaema peab mind teistest lastest eraldi. Vaid uni ja suvise rohu soojus on mu varasema lapsepõlve mälestustest armsad. Vahel tahaksin ka ise joosta jõkke voolule viia.

      „Oleks ometi mina ka surnud ja koolnuke,” ütles mu vanaisa ikka ja jälle. Ja ta ei pidanud seda kaua ootama, sest mida inimene enesele soovib, selle ta tihti, ilma et aimaks, saab.

      Hilissuvisel ööl sõudis jüütide merepealik Otte Rud oma laevadega sel ajal, kui valvurid magasid, kindlusest mööda ja üllatas linna varasel hommikul, alustades niisugust tapmist ja röövimist, mida Turu linnas ükski hing ei mäletanud. Ma ärkasin mürisevate paugatuste, pasunate kärina ja kirikukellade hädahelina peale. Aga siis oli linn juba võidetud ja alistatud ja habemes meresissid ajasid kohmakalt joostes ning odade ja mõõkadega suskides taga mehi ja naisi, kes olid, nagu nad olid, voodist välja tulnud, jooksid toomkiriku poole, et sealt kaitset leida. Suur mees, mõõk käes, lõi lahti toa ukse, aga meid nähes pistis mõõga tuppe ning hakkas avama kappi ja kirstu, et leida midagi röövimiseväärilist. Ta ei leidnud siiski midagi muud kui rohelisest klaasist puhutud viinapudeli, mis oli poolenisti täis kallist Lüübeki viina ja mida vanaisa väga hindas.

      „Võta mis tahad,” soovitas vanaisa leebelt, „aga ära mu pudelit puutu.” Kas jüüt tema sõnadest aru sai või mitte, seda ma ei tea. Igatahes ta ei kuulanud sõna, vaid tõstis pudeli suule ja jõi, nagu oleks kaua aega janu kannatanud. Vanaisa püüdis värisevi käsi talt pudelit ära kiskuda, aga jüüt tõrjus ta käsivarrega eemale, tühjendas pudeli ja viskas põrandale kildudeks. Vanaisa ei suutnud vihastamata vaadata, kuidas nõnda kergel meelel hävitati tema viimane kallisasi. Temas tõusis raev, ta haaras nurgast lati ja põrutas sellega jüüdile vastu pead, nii et kiiver kõmises. Jüüt tõmbas pikema jututa oma mõõga välja ja torkas selle vanaisale kõhtu, nii et veri põrandale purskas, kui ta jalaga surnukeha togides mõõga välja kiskus.

      Siis sai ka vanaemal mõõt täis. „Sa tapsid mu mehe ja lõhkusid hea pudeli ära, sa põrguline,” kriiskas ta, võttis leivalabida ja hakkas sellega jüüti materdama, nii et jüüdil oli tükk vaeva käsivartega pead kaitsta. Jüüt vandus ja kisendas, aga mu vanaema kisendas veel kõvemini appi püha Mariat ja kõiki häid pühakuid, nii et jüüdil ei jäänud muud üle, kui ka temale mõõgaga virutada, nii et ta oma vere sisse muldpõrandale kokku vajus. Mul oli kangesti hirm, aga ma olin vahepeal jõudnud võtta sahtlist pussi ja püüdsin sellega jüüti tagumikku torgata, sest kõrgemale ma ei ulatanud. Ta võttis siiski pussi mul käest ära, lajatas vastu kõrvu ja läks minema, otsekui oleks ka ise oma julma veretööd häbenenud.

      Vanaema oli surnud, püha Neitsi nimi huultel, nii et tal ei olnud häda, kuigi ta suri ilma viimse võidmiseta. Mu vanaisa tõusis põrandale istuma, selg vastu seina, ja ütles: „Kuradi jüüt, hea pudeli lõhkus ära.” Ta mõtles natuke ja pühkis käeseljaga suust verist vahtu. „Jookse kirikusse, Mikael,” soovitas ta siis. „Seal oled kindlas kohas.” Ta nägu tõmbus kollaseks, ta kastis sõrme hajameelselt oma vere sisse, joonistas endast mõlemale poole põrandamullale risti ja hakkas pominal paternosterit lugema. Aga märgates, et ma viivitan, katkestas ta palve ja ütles: „Mind ei ravi enam ükski rohi, sest istun, soolikad süles, aga hea õlu värskendaks mu meelt ja rõõmustaks seda kaduvat ihu. Too mulle, hea poiss, toop õlut, kui kusagilt leiad.”

      Aga õlleankur keldriaugus oli juba ammu kuiv ja sealt ei tulnud tilkagi, kuidas ma ka seda oma nõrga lapsejõuga kallutada püüdsin. Seepärast võtsin puust toobi ja läksin naabritelt õlut paluma. Sellel käigul nägin paljusid murettekitavaid asju, millest ma ei taha rääkida, aga ma sain õlletoobi täis ja läksin ettevaatlikul sammul tuppa tagasi, et õlu maha ei loksuks. Küllap sellepärast ei teinud keegi mulle midagi halba, sest jüüdid ahistasid vaid jooksvaid ja põgenevaid. Tõstsin toobi vanaisa huultele, ta tühjendas selle tänulikult ja ütles: „Oled hea ja õnnistatud poiss, Mikael, ära kunagi muud mõtle.” Siis ta tegi hardalt ristimärgi ja suri.

      Kui mõtlesin, et ta ei vaja mind enam, hakkasin kirikusse minema, nagu vanaisa oli käskinud. Kuid põgenikud olid kiriku uksed enda järelt krampi ja lukku pannud ja suur rühm jüüte kolkis vastu peaväravat, hüüdes ähvardusi ja needusi, ja käskis põgenikel uksed lahti teha, kuni pole veel hilja. Kuna ma kirikusse sisse ei saanud, siis ronisin kirikut ümbritsevale müürile ja hakkasin loopima jüüte kividega ja tellisekamakatega, kuni üks neist mind odaga torkides müürilt alla hüppama sundis. Komistasin hüpates ja kukkusin pea ees alla, lõin pea vastu kivi ära ega teadnud pärast seda tükk aega ei maast ega ilmast midagi, vaid uskusin, et olen inglite juures. Sellega lõppes mu lapsepõlv ja arvan, et olin siis kuus või seitse aastat vana. Kuna Turu kohutav röövimine toimus 1509 ehk neliteist aastat pärast Viiburi plahvatust ja viis aastat enne püha Hemmingu õndsakskuulutamise pidustusi, siis olen ma sündinud kas 1502. või 1503. aastal.

      3

      Mäletan, et ärkasin voodis vaiba all pehmete linaste palakate vahel, kui suur koer mu nägu noolis. Kui ta koonu kõrvale lükkasin, sattus ta vaimustusse ja haaras mul ettevaatlikult hammastega käest, kutsudes mind endaga koos mängima. Ühel hetkel palju hiljem tuli mu juurde kondine hallides riietes naine, kes vaatas mind külmade hallide silmadega ja pakkus suppi süüa. Kogu aeg uskusin, et olen taevas, nii et hämmastusin väga, kui tal ei olnud minu juurde lendlemiseks tiibu. Nõnda küsisin häbelikult: „Kas ma olen taevas?

      Naine katsus oma laudkõva käega mu käsi, kaela ja otsaesist ja küsis: „Kas su pea teeb ikka veel haiget?”

      Katsusin pead ja tundsin seal sidet, aga haiget ei teinud. Nii raputasin eitavalt pead, aga siis tegi kuklas kõvasti valu.

      „Mis su nimi on?” küsis naine.

      „Mikael,” ütlesin, sest mind oli ristitud püha peaingli