Mikael Karvajalg. Mika Waltari

muretse, vaid tee end hoopis korda, söö kõht täis ja maga end välja. Jutt klaarib asjad ära ja hea nõu on sageli parem kui ülepeakaela jalgalaskmine. Tule siis tuppa, armas poeg, et saan su räpast puhtaks rookida, sest olgu sinuga juhtunud mis tahes, mina sind ei hülga, vaid olen sinu poolt, kuigi tahaksin, et valid selga viletsamad rõivad, kui sind tabab vajadus oma pea täis juua ja neljakäpakil teekraavis roomata.”

      Püüdsin end kaitsta, aga emand Pirjo noomis mind ja ütles: „Säästa sõnu, kuni olen sind korda teinud ja andnud sulle lonksu akvaviiti, mis su pea ära klaarib. Sa oled ju juba kuusteist ja täismees ja meestel on kombeks juua, kakelda ja rikkuda oma rõivaid ja ega see riidlemise peale ei parane, sest on looduse viga, kuigi arvasin ekslikult, et oled teistest parem. Tegelikult rahustab see sinu koerustükk mu hinge, sest see näitab, et oled tavaline inimene ja nagu teisedki, nii et ei ole mingi imeloom, nagu olen alati kartnud, et oled.”

      Nõnda kõneldes ja noomides võttis ta mu riidest lahti ja pesi mind ja andis mulle puhta särgi selga ja sundis mind ära jooma peekritäie kanget viina, kuni mu enesetunne paranes. Siis võttis ta istet, toetas oma pika lõua kätele, tunnistas mind oma hallide silmadega ja julgustas: „Räägi, mis sul öelda on.”

      „Kullassepameister Lauri, et katk teda võtaks, on mind igaveseks ajaks häbistanud,” ütlesin. „Ta on häbistanud mu mehelikkust, usaldust, nii et minul ei saa olla enam elus ainsatki rõõmuhetke, vaid meelsamini oleksin surnud.”

      Emand Pirjo ütles: „Imestaksid, kui teaksid, kui mitu rõõmuhetke sul elus veel ees seisab, aga jätka ja räägi selge sõnaga, mis juhtus, et võiksin sulle nõu anda.”

      Jutustasin talle alandusest väriseva häälega kõik, kirjeldasin oma armastust ja Anna hellust minu vastu ja lõpetasin oma jutustuse kullassepp Lauri raputava hoobi ja needustega. Kõik ära kuulanud, rahunes emand Pirjo silmanähtavalt ja ütles: „Kartsin juba, et on juhtunud hullem. Kui sul ei ole midagi muud, mille üle muretseda, siis võid päris rahulik olla. Sina ei ole selle ilma esimene vaene kosilane, kelle rikas isa välja viskab, ja ma arvan, et ka mitte viimane, see on kõikide isade loomulik õigus, sest nad tahavad oma tütardele head. Ja ma imestan ainult su rumalust ja lapselikku lihtsameelsust, kui sa tõesti kujutlesid, et kullassepp Lauri tahaks sind väimeheks. Kas sa siis ei tea, et tema auahnus ei lepi vähemaga kui vabahärra. Ta võib seda endale lubada ja ta olevatki juba tütrele mehe välja vaadanud.”

      „Aga,” ütlesin, „mina armastan Annat ja Anna armastab mind, ja me ei saa ilma teineteiseta elada, vaid oleme vandunud teineteisele igavest truudust nii paljude pühade vannetega, et me kumbki neid murda ei saa.”

      Emand Pirjo raputas pead ja ohkas. „Miks sa valisid just Anna?” küsis ta. „Kas pidasid silmas kaasavara või mida sa õieti arvad temas nägevat, mis eristab teda teistest noortest tüdrukutest?”

      Ütlesin ägedasti, et ei ole kaasvara peale kunagi isegi mitte mõtelnud ja ei tahaks meister Laurilt veeringutki, vaid Anna oli kõige ilusam tüdruk Turu linnas ja isegi püha Anna oma taevalikus säras ei saanud temaga ilu poolest võistelda.

      „Ta on nii hirmus kõhn ja kahvatu,” ütles emand Pirjo armutult. „Tal on liiga suur suu ja ta vaatab minu arvates natuke kõõrdi. Lisaks on ta lühinägelik nagu tema ema ja ta silmade eriline pehme sära tuleb vaid sellest, ja ta vaimsed anded ei erine tavalistest mitte mingil moel.”

      „Ema Pirjo,” ütlesin ägedalt. „Kuulaksin meelsamini sind pilkavat pühi sakramente, kui et sa kõneled niimoodi neiust, keda armastan. Sa tead, kui tänulik ma sulle olen, aga kui sa kõneled niimoodi Annast, siis lähen sedamaid ega tule siia majja enam iial tagasi, vaid lähen kloostrisse või merele ja võõrastesse maadesse.”

      Emand Pirjo palus oma solvavate sõnade pärast kohe südamest andeks ja kinnitas, et küllap löövad tal silmad tuld, kuna ta ei osanud näha Anna Lauritütart niisama taevalikus valguses kui mina. „Aga kui tüdruk kord sind armastab ja sina teda, siis mispärast sa muretsed ja kiirustad ja asja ära rikud?” küsis ta. „Kas Anna on sinust rase?”

      Eitasin niisugust häbistavat mõtet ägedasti ja küsisin, kas ma olin tema arvates kult või pull, kes kõigepealt mõtleb pelgale lihahimu rahuldamisele. Emand Pirjo rahuneski täiesti ja ütles: „Sel juhul on kõik hästi ja sa ei ole oma elu ära rikkunud, sest ma ei kujuta ette, et sulle kiiruga sõlmitud abielust midagi head tuleks, vaid jookse enne sarved maha ja vaata alles siis ringi ja vali naine.”

      Talitsesin ennast ja ütlesin, et ei olnud sugugi mõelnud ummisjalu abiellu tormata, vaid olin palunud ainult luba kihluda, et saaksin kedagi petmata kõlblalt ja vooruslikult Annaga läbi käia. Aga nüüd mõistsin, et olen teinud vea, sest rõõmukarikas oli mu huulilt toorelt ära kistud ja mul ei jäänud muud üle kui põgeneda linnast, kus mind oli igaveseks häbistatud.